pühapäev, 30. oktoober 2016

soovitud sombune

Laupäeval oli õues nii palju valgust, et esimese hooga lõi pahviks. Päike soojendas nägu. Sain oma soovitud tuuled ja hoovihmad ka. (Esimest lund ma ei pildistanud, oli teist paras kiht ja sulamine võttis kolm päeva aega.). Üllatav on aga see, et kõik lehtpuud polegi veel paljad, sajud on aga langenud lehed pruuniks muutnud. Pool tamme puus, pool maas.
Üks töö oli vaja ära teha - kevadel vooderdasin kasvuhoone ühe külje krohvivõrestikuga, (mutitõrjeks või nii), teise külje tellistega. Võrk ei pidanud, kusagilt nad ennast läbi kaevasid ja tuli neid ikka jahtida. Ma paigutasin võrgu suhteliselt sügavale, aga veidi jäi maapinnalt välja ning võrgu ning kasvuhoone katte vahelt punnitas umbrohi läbi. Õitses ja kasvatas seemneid, sest võrgu vahelt ma kätte ei saanud. Nüüd oli siis vaja võrk välja kaevata ja siinkohal luban, et rohkem ma sellist jama ei korralda. Kui võrku kasutada, siis otse kasti külge vms. Andis alles seda välja kaevata! Lõpuks sain ikka kätte, koos priskete teelehtedega :D Nüüd kui majapidamises on mutipüss olemas ei pea enam kaevikuid kaevama, saab lihtsamalt.  Täna õhtupoole kaevasin kinnitallatud mullapinna läbi. Kasvuhoone ees kastis haljendab salat, pole seda külm ära võtnud ega midagi.

Üldmulje on üsna pruun :) juba. Sügisvärve jagub kivilasse, just vaatasin, et mõned mägisibulad on õige huvitava tooniga ja vahepeal olid nad veidi kuivanud näoga, nüüd on nii seda kui teist, talvetoonides. Esimesel pildil on kivirik. Laupäeval polnud sügavat mõtet kivilat lehtedest puhastada, sest tuul tõi kohe uued alla, täna veidi nokitsesin, see oli mõnus. Siis märkasingi, et kivirik on lõpuks ometi priske ja ilus. Talle sobib see kividevaheline pesa, ülalpool lagedamal nii hästi ei edenegi.

Pisikellukad on tänavu hilised, pärast suvist tagasilõikust on nad terve sügise õitsenud. Sinine rõõmustab silma ja valge ka.





Pisikellukad ja tõmmu kellukas on parajad laiutajad, neid tuleb istutada sinna, kus neil ruumi hargneda. Üks pesakond, mis sai mägisibulate kõrvale istutatud, hakkab neist läbi kasvama. Kevadel tuleb rookida ja ümber panna.
Mul on kivilas lemmik-kadakas - Juniperus horisontalis `Ice Blue`. Katrin kunagi soovitas ja nii ma nad kivide vahele istutasingi, üsna taimetittedena. Sel kadakal on imeilus toon ja (khm) lehegraafika :) nagu voolaks mäest alla. Kolmas (?) aasta, nad on hakanud end välja sirutama.  Välimus on neil selline, et tahaks silitada nagu polekski okaspuud.


Tänavu kergitasin oma kadakaid hoolega igal pool. Panin kive alla või tõstsin sabad rajalt kõrvale kivide peale, ühesõnaga - õhutasin. Esimest korda on seeneaasta ilmingud massilised. Pean ära määrama selle seene, mida tänavu nii ohtralt kivila katusel kasvas.

`Ice Blue`st veidi kõrgemal kasvab mu kogemata ostetud `Wiltonii`.Oli teine kõver, aga nüüd juba sirgem ja kohanenud.

Kivilas on palju isekülve, karukellade tited on sooja sügisega tärganud ja neid on igal pool ja igasuguseid, kevadel hakkan määrama. Kui õnnestub, siis ka kokku istutama, pulsatillad on ju nii ägedad. Mul tundub, et karukellade isekülvide pidama jäämine sõltub otseselt killustikust - seemnetel on kuhu haakuda ja nii nad kasvama lähevadki, hooaeg on suhteliselt niiske ka olnud ja kivilas on ju keskmiselt soojem koht ka. Mõne üksiku olen tuvastanud ka põhjaküljest kadakkaera ja nõmmeliivatee seest. Võib-olla ka mitte, võib-olla külvavad teistel lageda peal nii et tolmab.

Üldiselt olen nende tärganud külvide suhtes optimistlik, sel kevadel urgitsesin neid ju ka mägisibulate hulgast, pluss need, kes sai toodud näpu vahel.(välja rohitud ja kompostist pääsenud), et oleks ikka värve ja põnevust.

Mõned päevad tagasi avastasin, et isegi nõmmkann on end külvanud, see on suur rõõm. Pilt on  meeldetuletus maikuust. Nõmmkannidele hoian pöialt.

sügisene külgvaade

Kevadike tited on juba suured, neid tuleb ka kevadel sõpradele jagama hakata, kuigi kõigil on need vist juba olemas. Campanula incurva, tänavuse talikülvi tulemus rohetab rõõmsalt kivilas, aga mis temast saab, seda ma ei tea. Suvik? Kaheaastane? kui kevadel on alles, siis on pidu :)

Rohetajaid on teisigi, üks nimetu sedum ja lauk, sikkimi lauk?

Mikrobioota.
ja roheline rida. Täna päikest ei antud, pildid on ka selle võrra hämaramad.

 Ühte väikest tegelast tahaks veel näidata. See on harilik kuusk `Liliput` Pidil kusagil mägisibulike vahel.


ja värvi ka, saunaväljalt. Minu lemmik kurereha



Lohuaia nõlva peal helendavad kanada tsuugad. `Iceberg`on kanada tsuuga sort, mille uued võrsed on valged.

Veidi kõrgemal kasvab liik ja veidi allpool `Jeddeloh` 

Katsetusena on istutatud ka sort `Gentsch White`,sün. `Variegata Gentsch`. Väidetavalt ümarakujulise võraga, uued võrsed heledad, kreemikasvalged, kõige märgatavamad ja ilusamad sügisel. `Icebergil` on rohelist ka näha, `GV`-l on rohkem valget okast. Raamatu järgi kasvab 10 aastaga 1,5x 1,5m. Eestis pigem külmaõrnad, eriti noored taimed. Üks talv on õnnelikult selja taga, teine tulekul. `Iceberg`on seni veidi kiirema kasvuga olnud. Vajavad kindlasti poolvarju ja läbi kuivamist ei talu. Minu kukumunakesed :)

Muide, kanada tsuuga vormide hulgast tasuks otsida sorti `Pink Tips`, mille  võrsete talvevärv on roosakas. Pean veidi oma tabelites tuhnima, sest kaks kanada tsuuga sorti on veel :) neist siis ehk teine kord.

Mul on osa puid ikka veel võrgutamata, loodetavasti jõuan järgmisel nädalal sellega veel tegeleda.
Täna kontrollisin üle, mis maas, mis õhus. Tuul kipub neid sakutama ju. Lõikan alumise ringi küll lahti, aga mõned vajavad eraldi maa külge konksutamist. 

Aed oleks nagu väike, aga kui lähemalt vaatad, siis suur :) Sõnajalad lahkuvad igaüks isemoodi.Mõned rohetavad aastaringselt, vähemalt eelmisel aastal rohetasid küll :) Mul seostub see sõnajalg põdrasarvedega. :) Võta siis kinni.

Linnukas on lehtede alla mattunud, mõni veel helendab ja mõni rohetab :)





Soe oktoober oli, külm käis läbi ja lasi veel paar nädalat olla. Kasvuhoones haljendab rindeline sibul ja kuumaasikas ponnistab roosatada. Lähipäevil peaks saabuma kauaoodatud W.Sterni monograafia epimeediumitest. Saab süveneda, päevad lähevad ruttu ju.





5 kommentaari:

  1. Jah, hoolimata sellest, et paljud taimed on end juba unele sättinud, on pilgupüüdjaid veel küll. Pisikellukad on ka minul üle piiri läinud. Tuleb samuti kevadel korrale kutsuda. Naistesõnajalad kustusid esimeste külmadega, aga karvik-astelsõnajalad ja varvas-adiantumid on veel väga ilusad.

    VastaKustuta
  2. Igihaljad (meil talvehaljad) sõnajalad ongi kevadeni ilusad :) ja nõmmkannid on väga tublid seemendajad. Mina näen natuke vaeva, et neid mitte kõiki välja rohida, sellised kribalad, mis hästi kipuvad kaasa tulema umbrohuga. Aga tahaks, et neid oleks palju. Tasapisi saab olema ka. Need ei sega teisi. las siis vohavad. Udunummid pealegi.

    VastaKustuta
  3. Aiad on huvitavad, olgu mistahes aastaaaeg. Sina oled enda oma hilissügisestes tingimustes hästi pildile saanud ja kohe väga põnev oli iga järgmist pilti tähelepanelikult uurida.
    Kivilas ja varjualadel paistabki vist olema enam neid taimi, mis aastaringselt esinevad?! Huvitav - olemuselt ju vastandlikud elupaigad.

    VastaKustuta
  4. See `Iceberg` on tõeline kaunitar.
    Pisikellukad las külvavad. Kui nad pikalt ühel kohal tihedalt kasvavad, võivad lihtsalt ühel hetkel kaduda. Ma polegi aru saanud, on nad lühiealised või on need hukud seotud olnud mingite halbade oludega.

    VastaKustuta
  5. Kui Sa selle Pink Tipsi kuskilt üles leiad, anna teistele ka teada, mul on tsuugade vastu eriline nõrkus.
    Minul kärvavad karukellad järjekindlalt ära, mitu aastat proovinud, ei kodune. Aga mul on püsikutega üldse jama.

    VastaKustuta