teisipäev, 11. oktoober 2016

oktoobri algus

Täna on esimene päev pärast pikemat kirde- ja idatuule dekaadi. Eile hommikul üheksa paiku näitas kraadiklaas +4, tuul oli ja käed kippusid kohmetuma. Päike tuli alles pärastlõunal välja. Huvitav sügis on, vastab aastale. Kui midagi antakse siis ikka kapaga. September ja oktoobri algus on ikka üllatavalt kuiv püsinud, samas soe. Esimene aasta kui oktoobri esimeste seitsme päeva jooksul pole öökülma teinud.
Nädalavahetuse laupäev oli koerailmaga, aga mind see oluliselt ei seganud, mul oli vaja kuurid töökorda seada ja talvepuudega tegeleda. KSJ oli kaugel Lätimaal. Pühapäevane ilm oli eelnevatega võrreldes kuldne, kuigi ma tõepoolest lootsin, et tuul pöördub.
Lohuaias müürika ääres on riba, mida olen puhtana hoidnud, sest ega seal väga valida pole, niita ju saaks, aga varem-või hiljem rändaks see värk sujuvalt allapoole kasvualale, nii võtsin kätte ja tegin selle korda.
Mingi tuulekaitse oli seal ka.  Piirikuused kasvavad ja asi paraneb, peaks idakülge ka mõned kuusehakatised sokutama. Nautisin võimalust veel mullas sonkida. Mulle meeldib kui aed enne külmi puhtaks saab. Üks asi veel. Ma olen niiiii rahul, et sai kaks hariliku kuuse vormi lohuaeda istutatatud, nad on praegu nii mõnusad rohelised ja järgmisel aastal kasvavatavad noored taimed tühimikud täis ja kõik on just nii nagu vaja.


 Maad ja ruumi on, ainult et üks osa selle rohelise vaiba all on pinnas, mis kriitikat ei kannata, ikka tellis, tellis. Ok.Kiiret pole.

 Kevadel tegin katseks ühe laienduse, ei meeldinud mulle. Nüüd jõudsin mõtetega sinna jälle tagasi. Kavatsen püsikud läänekast ära kolida ja nüüd vaatan ringi, kes kuhu ja ma saan oma lohuaia kausi ääri kasutada ja ühtlasi muuta praeguseid jooni nii, et parem saab. Läänekas saab oma sirged tagasi ning põõsaid juurde. Pojengide jaoks on ka koht olemas, kuigi kui ma selle pinnase kaevamise peale mõtlen, siis see mind vaimustusest kiljuma ei pane, aga kõik on tehtav. Oma elu kergendamiseks saab selle ala ära pimendada, kevadel kergem. Enne maja remonti mingeid aknaaluseid peenraid ei tule.

Tuulepäevad puid paljaks ei teinudki, mis on üllatav. Amuuri toominga koorisid küll paljaks ja haleesia värvus ka päevaga. Püsikud teevad seda viimast esitlust. Darmera peltata, eluvajalik taim, suurema osa hooajast võimas, vägev ja vormikas. Üha enam meeldib mulle ka tema kombinatsioon longus metsvitsaga, mille sügisvärvid lihtsalt leegitsevad.


Neid kahte ühendab praegu mingi lõikehein, mida pole veel välja jõudnud kakkuda, aga ma loodan, et nii metsvits kui kilpleht laienevad ja kohtuvad ja tõrjuvad mu mudru välja. Tiigikallas on see koht ja savimägi, mis pärineb tiigi süvendamisest ja millel kasvab kõige paremini ohakas ja võilill. Minu suureks üllatuseks on üks külg, mis on akakapsa erinevate sortidega kaetud päris edukalt täieliku umbrohustumise eemal hoidnud. Võill on end küll sisse trüginud ja kohati lõikheina ka, aga need saab kätte. Hea pinnakatja see akakapsas, abiks ikka, roomaval leeklillel küll sellist tulemust pole, sellest tuleb misiganes läbi. Veel kiidan siberi iirist, tema puhmast keegi läbi ei kasva ja saab mul siin savi peal hakkama. Ülespoole toon enelastele lisaks veel sabiina kadakat ja lohuaia poole võiks tegelikult ka veel ühe mikrobioota istutada. Okaspuude roheline tasakaalustab siis pajude hargnevat olekut ja saab selle ohakamaaga ühele poole. Umbrohumürke siin aias ei kasutata ennem juba trimmer või niidumasin.

Suvine eksperiment - kui mais algas see kuivajama ja savi hakkas enelasi pooma, hakkasin neid niidusega multsima, mul ju kogujaga masin. Edasi matsin kogu külje niiduse alla, et ohakatel jm valgust poleks. Huvitav, huvitav väetasin võililli või :) Plaan oli tegelikult seda karmi savipinnast parandada, eks ma uuel hooajal näe, kuis töötas või siis multsin aga muudkui edasi. Mingit muud katmise variante ma ei näe - pole midagi sinna katte peale panna, mis alla ei veereks vms iganes. Põõsad kasvavad ja umbrohul jääb aina vähem sanssusid laiutamiseks. Olen muutunud kannatlikumaks, see on hea.

Linnukas on vaja pätsirida pikendada, et üleminekud võssa oleks veidi sujuvamad ja ei tekiks nii selget tordiefekti nagu praegu on. Õnneks on mul väike pätsi tagavara.

Niitsin reedel veel muru, edaspidi kasutan puulehtede kokku korjamiseks enne kui masin talvepuhkusele läheb. Päris hea variant, hekseldab veidi, mis on oluline nt tammelehtede puhul.
Mingi osa jääb nagu igal aastal mööda aeda kihutama. Kivilast korjan vahtralehed käsitsi ära.

Kasvuhoonest saab veel üksikuid kuumaasikaid, päris mõnus.
Õunasaak on tänavu õnneks tagasihoidlik, eelmisel aastal küll uputas. Puud on nii vanad, et pole neid mõtet igaaastase tagasihoidliku saagi peale lõigata, las nad olla.
Nüüd võiks vananaiste suvi tulla, oleks mõnus.



6 kommentaari:

  1. Vananaiste suvi oleks tõesti mõnus :) Loodan, et ikka tuleb. Siberi iirisest midagi ehk tõesti läbi ei kasva aga sinna sisse oskab ennast nt balti sõrmkäpp väga osavalt ja sujuvalt sokutada :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma lasin tänavu b. sk-l seemneid kasvatada, näis, kas külvi tuleb?

      Kustuta
  2. Peale seda kirdest tulnud koledust oleks tõesti ilusat vananaiste suve vaja.
    Ma kardan, et kilpleht tõrjub tulevikus ka metsvitsa välja. Iseasi, kui viimasel oleks teise suunda laienemisruumi.
    Ma miskipärast arvan, et aknaaluseid peenraid ei hakka Sa kunagi tegema, sest need pole eriti kuskilt ju vaadeldavad.
    Jaksu meile kõigile sügistöödega ühele poole saada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kilpleht nohistab jah oma rada kasvada, aga esialgu nad veel kokku ei saa, metsvitsal on tõepoolest teine suund vaba :)

      Kustuta