pühapäev, 30. oktoober 2016

soovitud sombune

Laupäeval oli õues nii palju valgust, et esimese hooga lõi pahviks. Päike soojendas nägu. Sain oma soovitud tuuled ja hoovihmad ka. (Esimest lund ma ei pildistanud, oli teist paras kiht ja sulamine võttis kolm päeva aega.). Üllatav on aga see, et kõik lehtpuud polegi veel paljad, sajud on aga langenud lehed pruuniks muutnud. Pool tamme puus, pool maas.
Üks töö oli vaja ära teha - kevadel vooderdasin kasvuhoone ühe külje krohvivõrestikuga, (mutitõrjeks või nii), teise külje tellistega. Võrk ei pidanud, kusagilt nad ennast läbi kaevasid ja tuli neid ikka jahtida. Ma paigutasin võrgu suhteliselt sügavale, aga veidi jäi maapinnalt välja ning võrgu ning kasvuhoone katte vahelt punnitas umbrohi läbi. Õitses ja kasvatas seemneid, sest võrgu vahelt ma kätte ei saanud. Nüüd oli siis vaja võrk välja kaevata ja siinkohal luban, et rohkem ma sellist jama ei korralda. Kui võrku kasutada, siis otse kasti külge vms. Andis alles seda välja kaevata! Lõpuks sain ikka kätte, koos priskete teelehtedega :D Nüüd kui majapidamises on mutipüss olemas ei pea enam kaevikuid kaevama, saab lihtsamalt.  Täna õhtupoole kaevasin kinnitallatud mullapinna läbi. Kasvuhoone ees kastis haljendab salat, pole seda külm ära võtnud ega midagi.

Üldmulje on üsna pruun :) juba. Sügisvärve jagub kivilasse, just vaatasin, et mõned mägisibulad on õige huvitava tooniga ja vahepeal olid nad veidi kuivanud näoga, nüüd on nii seda kui teist, talvetoonides. Esimesel pildil on kivirik. Laupäeval polnud sügavat mõtet kivilat lehtedest puhastada, sest tuul tõi kohe uued alla, täna veidi nokitsesin, see oli mõnus. Siis märkasingi, et kivirik on lõpuks ometi priske ja ilus. Talle sobib see kividevaheline pesa, ülalpool lagedamal nii hästi ei edenegi.

Pisikellukad on tänavu hilised, pärast suvist tagasilõikust on nad terve sügise õitsenud. Sinine rõõmustab silma ja valge ka.





Pisikellukad ja tõmmu kellukas on parajad laiutajad, neid tuleb istutada sinna, kus neil ruumi hargneda. Üks pesakond, mis sai mägisibulate kõrvale istutatud, hakkab neist läbi kasvama. Kevadel tuleb rookida ja ümber panna.
Mul on kivilas lemmik-kadakas - Juniperus horisontalis `Ice Blue`. Katrin kunagi soovitas ja nii ma nad kivide vahele istutasingi, üsna taimetittedena. Sel kadakal on imeilus toon ja (khm) lehegraafika :) nagu voolaks mäest alla. Kolmas (?) aasta, nad on hakanud end välja sirutama.  Välimus on neil selline, et tahaks silitada nagu polekski okaspuud.


Tänavu kergitasin oma kadakaid hoolega igal pool. Panin kive alla või tõstsin sabad rajalt kõrvale kivide peale, ühesõnaga - õhutasin. Esimest korda on seeneaasta ilmingud massilised. Pean ära määrama selle seene, mida tänavu nii ohtralt kivila katusel kasvas.

`Ice Blue`st veidi kõrgemal kasvab mu kogemata ostetud `Wiltonii`.Oli teine kõver, aga nüüd juba sirgem ja kohanenud.

Kivilas on palju isekülve, karukellade tited on sooja sügisega tärganud ja neid on igal pool ja igasuguseid, kevadel hakkan määrama. Kui õnnestub, siis ka kokku istutama, pulsatillad on ju nii ägedad. Mul tundub, et karukellade isekülvide pidama jäämine sõltub otseselt killustikust - seemnetel on kuhu haakuda ja nii nad kasvama lähevadki, hooaeg on suhteliselt niiske ka olnud ja kivilas on ju keskmiselt soojem koht ka. Mõne üksiku olen tuvastanud ka põhjaküljest kadakkaera ja nõmmeliivatee seest. Võib-olla ka mitte, võib-olla külvavad teistel lageda peal nii et tolmab.

Üldiselt olen nende tärganud külvide suhtes optimistlik, sel kevadel urgitsesin neid ju ka mägisibulate hulgast, pluss need, kes sai toodud näpu vahel.(välja rohitud ja kompostist pääsenud), et oleks ikka värve ja põnevust.

Mõned päevad tagasi avastasin, et isegi nõmmkann on end külvanud, see on suur rõõm. Pilt on  meeldetuletus maikuust. Nõmmkannidele hoian pöialt.

sügisene külgvaade

Kevadike tited on juba suured, neid tuleb ka kevadel sõpradele jagama hakata, kuigi kõigil on need vist juba olemas. Campanula incurva, tänavuse talikülvi tulemus rohetab rõõmsalt kivilas, aga mis temast saab, seda ma ei tea. Suvik? Kaheaastane? kui kevadel on alles, siis on pidu :)

Rohetajaid on teisigi, üks nimetu sedum ja lauk, sikkimi lauk?

Mikrobioota.
ja roheline rida. Täna päikest ei antud, pildid on ka selle võrra hämaramad.

 Ühte väikest tegelast tahaks veel näidata. See on harilik kuusk `Liliput` Pidil kusagil mägisibulike vahel.


ja värvi ka, saunaväljalt. Minu lemmik kurereha



Lohuaia nõlva peal helendavad kanada tsuugad. `Iceberg`on kanada tsuuga sort, mille uued võrsed on valged.

Veidi kõrgemal kasvab liik ja veidi allpool `Jeddeloh` 

Katsetusena on istutatud ka sort `Gentsch White`,sün. `Variegata Gentsch`. Väidetavalt ümarakujulise võraga, uued võrsed heledad, kreemikasvalged, kõige märgatavamad ja ilusamad sügisel. `Icebergil` on rohelist ka näha, `GV`-l on rohkem valget okast. Raamatu järgi kasvab 10 aastaga 1,5x 1,5m. Eestis pigem külmaõrnad, eriti noored taimed. Üks talv on õnnelikult selja taga, teine tulekul. `Iceberg`on seni veidi kiirema kasvuga olnud. Vajavad kindlasti poolvarju ja läbi kuivamist ei talu. Minu kukumunakesed :)

Muide, kanada tsuuga vormide hulgast tasuks otsida sorti `Pink Tips`, mille  võrsete talvevärv on roosakas. Pean veidi oma tabelites tuhnima, sest kaks kanada tsuuga sorti on veel :) neist siis ehk teine kord.

Mul on osa puid ikka veel võrgutamata, loodetavasti jõuan järgmisel nädalal sellega veel tegeleda.
Täna kontrollisin üle, mis maas, mis õhus. Tuul kipub neid sakutama ju. Lõikan alumise ringi küll lahti, aga mõned vajavad eraldi maa külge konksutamist. 

Aed oleks nagu väike, aga kui lähemalt vaatad, siis suur :) Sõnajalad lahkuvad igaüks isemoodi.Mõned rohetavad aastaringselt, vähemalt eelmisel aastal rohetasid küll :) Mul seostub see sõnajalg põdrasarvedega. :) Võta siis kinni.

Linnukas on lehtede alla mattunud, mõni veel helendab ja mõni rohetab :)





Soe oktoober oli, külm käis läbi ja lasi veel paar nädalat olla. Kasvuhoones haljendab rindeline sibul ja kuumaasikas ponnistab roosatada. Lähipäevil peaks saabuma kauaoodatud W.Sterni monograafia epimeediumitest. Saab süveneda, päevad lähevad ruttu ju.





esmaspäev, 24. oktoober 2016

kirdeline sügis

Selle aasta sügis on isemoodi, meil puhuvad valdavalt kirde- ja idatuuled, s.t. temperatuur võib ju plussis olla, aga enamasti on tuul kas lõikav või lihtsalt tüütult külm. Poleks arvanudki, et hakkan läänetuultest puudust tundma, aga nii see on. Vihma tahaks ka, ühte mõnusat uduvihmast päeva, soovitavalt siis, kui ma aias olen.
Juhtusin eile raadiost Turovskit kuulama, kes ütles, et tänavune sügis on hea, sest et tuleb ilma suuremate kõikumistega, ilm külmeneb tasapisi.
Sisalikud on igatahes juba kuu tagasi magama kerinud. Riisudes komistan kärnkonnade otsa, kes on end maasse kaevanud. Mulle tundub, et mitte eriti sügavale. (Mitte et ma teaksin, mis see nende normaalne sügavus on).
Vahtrad on nüüd paljad ja lehed maas. Sademeid pole, kui eilne tilkumine välja arvata, lehed lendavad aia otsast teise. Tamme tants on alles tulekul, lehtedes on veel rohelist. Remmelgad poetavad oma lehti aegamööda. Pildil Epimedium  x versicolor `Cherry Tart`.

Eelmisel aastal jätsin linnukasse lehed maha, mis sest, et vahtralehed ja mis sest, et sõbrad väitsid, et vahtralehed ei olevat selleks hea valik. Talvehaljastele sõnajalgadele sobisid need hästi. Tänavu ei hakka ma  ka lehti koristama enne kui kevadel. Kogun lisaks kuivi tammelehti, neist on kasu kui külmaks läheb.

Tänavu mul turbamultši sügisel panna pole, aga mõtlesin, et maad võiks ju ikka toita/katta. Kaselehed kõdunevad kiiresti. Võtsin siis KSJ-i kogutud kaselehed ja puistasin lohuaeda kihina maha. Minu kaskede lehed on selleks ajaks juba ammu kadunud, ma ei tea, kuhu tuuled need viivad.
Nädalavahetusel tegelesin pisitoimetustega, sortisin tühjad potid ja panin varju alla, nahistasin veidi kasvuhoonetes ja kivilas. Kõik karukellad on end ohtralt külvanud ja mõnes kohas on isekülvid ja minu mägisibulate külvid segunenud. Kevadel peab selle koosluse kuidagi osadeks eraldama, karukellad katavad muidu sibulikud ära. Sempervivumi talikülv õnnestus ja tulemuseks on värvilisem kui ma oodata oskasin. Suvel paigutasin neid hajutatatult üle kivila, kuidas talvitumine läheb, saame näha.

Igatahes olen kuidagi ootel, et see kõrgrõhuala sääl Venemaa kohalt juba liikuma hakkaks ja tuuled pöörduksid. Üle-üldse võiks hooaja ikkagi normaalsete ilmaoludega lõpetada, tiigis on veetase aasta madalaim. Külm ja kuiv on rohttaimed puhkama saatnud. Epimeediumeid osaliselt ja mõned kurerehad ja penstemonid ei tee ka teist nägu.

Pajulehise amsoonia seemnetegu näeb välja selline:

 Osa korjan ära, osa jätan isekülviks.


Saunaväljal seistes sihib silm tühemikke ja ilmselt istutan veel kuuski, seni, kuni aukude asemel on ilus tihe roheline müür. 


neljapäev, 20. oktoober 2016

sügisrutiin

Khm. Kisub sügisrutiiniks. Hommikul valge, õhtul pime. Panin talvitujad kobarasse ja osa istutasin kasvuhoonesse. Teine aasta, sisetunde küsimus, kuigi oli ka kõhklusi. Varusin kottidesse kuivi lehti, osa sõitsin niidukiga komposti tarvis mudruks. Kuuris on kord majas, liigun sahvri suunas :) Tuleb ära otsustada, mis sellest puidust kapist saab, üks kord on juba ära lihvitud, mis edasi? Uusi jalgu oleks kapile vaja ja ust, muu on korras nagu kellavärk. Kõrge, sahtliga, taevas teab, mis aastast pärit. Pole selliseid silma alla juhtunud.

Nokitsen veel õueasju, kuigi hullusti kisub sinna pärnatüve suunas, kus eelmisel talvel koorimine pooleli jäi. Sel tüvel on nägu juba ees. Kui trepilt vaadata, siis on nagu koer, kui pikalt vaadata siis on nagu lohe,  kui teisest küljest vaadata on üldse kahepealine. Ma pole tegelikult muinaskujude fänn. Ma ei tea isegi veel, mis mulle meeldib. Päriselt.

Lahe tüvi. Käed kohe sügelevad. See on see tunne, et kuju on su käte sees, sinu asi oleks see välja lasta, ära vormistada :) Tahaks neid puid sortida ja vaadata ja silitada, aga rasked on ju, ikkagi tammed ja pärnad. Üks on pehkinud, sellest saaks küna :D aga Kesse seda vajab :) Samblad äkki?

Sügisest. Keegi ei hala ega nuta, aga minu meelest pole see hea, et sademeid pole juba (... millal need Tagatalu talgud olidki?)  kaua?. Mitte et ma igatseks vettinud maastikke, aga ikka väga kuiv on v a tiigiäärne ala, mis ei kuivagi kunagi ära. Eks see ole siis näha, kuidas mõjub. Lubatakse lund, no küllap see ikka lörts on, mis ajast meil oktoobris lumi maha tuleb.

Pildil viimane hulluke, kui pisikellukad kivila katusel kõrvale jätta. Õitseb.



 Eelmisel aastal samal ajal olime Madeiral .
Eile näppisin seemneid, mis seal taskusse sai libistatud. Osa puha külvamata, isegi naljaviluks.
Ahjaa, tänavu puistan kaselehed sinna kuhu vaja, las toidavad.

Hetk hommikul, kui õues on krabisev ja valge, aga sina oled köögis ja tuli vuhiseb pliidi all, õunad on kastiga koridoris ... päike tõuseb pikkamööda kõrgemale. Külmajudin. Ilus aeg enne seda pikka jama. Kevadel näeme?

20.10.2016

ilus number.



esmaspäev, 17. oktoober 2016

esimene suurem sügismiinus ja peoga puid-põõsaid

Esimene arvestatav miinusöö oli 12.oktoobril vastu 13.ndat, tubli nädala võrra hiljem kui eelmisel sügisel. Tegin tiiru ja vaatasin üle, kes alles, kes läinud, millised kohad jne oluline teada. Tunnen oma aeda juba päris hästi, aga eks mõned uued taimed said maha ja mõnele ehk see koht ei sobi.
Kõik vesisem kraam sai mustaks, võrdhammas ja tricyrtised. Kivilas ootuspäraselt ei midagi, vahtrad langetasid uue kihi. Linnukas lahkusid visamad hostad. Epimeediumid veel ei kõssagi, värvuvad.
Pildil Sorbus reducta

Nädalavahetuse ilm oli mõnus, sobis veel mullas sobramiseks. Pühapäeva hommikupoole näitas isegi päikest, selleks ajaks kui mina fotoka välja võtsin, oli see muidugi pilve taha nihkunud. Õisi jagub endiselt, aga vahelduseks puudest.

Sügistuuled rabistasid tammelt maha kõik, mis vähegi lahtisem ja kuivem, nüüd hakkab sügisvärv lehtedesse jõudma ent harilik tamm on veel valdavalt roheline.

Aga nüüd mõned puud põõsad, kõiki ju korraga ette ei näita :)


Roheline lepp, kasvab põhjaküljes, õigupoolest on neid kaks, üks heitis kohe pikali ja ei taha siiani püsti ajada, teine kasvab otse. Satikate magnet, aga õnneks vähem kui harilik lepp.



harilikku kuuske olen istutanud korda kolm ja igakord erineva hulga, absoluutselt kõik kasvavad, va see, kelle ma kogemata maha niitsin :(







harilik toomingas, jäetud võra pärast ja esialgu veel ruumi on, hoian vaos.


punane paju kolmas aasta, kasvab mühisedes

harilik vaher, neid on siin üksjagu.



valge mänd on minust pikem, mis muidugi pole teab mis näitaja, aga põlvekõrgusest ta alustas, nii et midagi ikka näitab.
harilik pöök, ümber istutatud, sest algne koht oli kitsas, kasvab ei ole mingeid probleeme ei liigil ega sordil `Purpurea`
hariliku kuuse vorm, nimi teadmata. Ilus. Tegelikult olid algusest peale kaks tüve. Okkad on lühikesed, pikemaks ei kasva.

must kuusk `Aurea`kõige ilusam kollane vorm, ümarused on väga ilusad nagu vorstid. (vorst ei ole vist see õige ilu mõõt?)



harilik kuusk `Barry`võiks kiiremini kasvada.


serbia kuusk `Zuckerhut`

serbia kuusk `Pendula`
serbia kuusk `Aurea`

torkav kuusk `Glauca Globosa`



väga ilusa tooniga kuusk. Kõrgust lubatakse 2m ja laiust u samapalju. Tundub väheusutav :)
harilik kuusk `Ohlendorffii` Edneb päris kiirelt võrreldes teiste kuuskedega, võib-olla on ka kasvutingimused kõige paremad.


must kuusk
harilik kanarbik. Seda puhmast lõikan kevaditi tagasi, sestap õitsebki ta mul septembris-oktoobris.

kanada kuusk `Echiniformis` Kiidan! kevadpäikest ei pelga ja hoiab ümarat vormi, ostetud päästeaktsioonina 2013 ja elus ning rõõmus.

harilik kuusk `Dundanga` ja esiplaanil harilik ebajasmiin `Compacta Nana` . Karini juures nägin millised mõõtmed see ebajasmiin kasvades võtab, mnjah, eks siis tuleb ta ümber kolida.
korea nulul `Silberlocke`on ilmselt üksjagu vanust. Ostsin Lätist 2014, tüvi oli päris priske, aga juurtekava õnneks ok. latv kuivanud. Aasta mõtles, siis kasvatas uue ladva ja tänavu tegi 27 uut käbi! ma olen sillas. Järelikult on koht hea ja paar viimast hooaega ka sobivad. See teeb rõõmu.



Siiani on oktoober ikka hellitanud, ainult et sadmeid praktiliselt polegi. Tiik on juba madalaseisus. Ju siis antakse rohkelt edaspidi, vaevalt see vesi taevasse jääb.