vastus kevadeks: mida-pgnt-ma-sügisel-mõtlesin*

Kui niidumasinaga enam ringi jooksma ei pea (osta traktor, osta traktor) siis ohh ja ahh. See on ilmselt sügiseselt madal päike, mis toob aeda imelise valguse ja vaated. Kuis iganes ma ei pingutaks ja ei zuumiks, ette näidata pole suurt midagi. Teatan ametlikult - ilus on!
 Vihma pole. Tuult pole. Sääsed on peaaegu koolenud. Kusagilt neid ikka immitseb tund enne loojangut nagu kellavärk.

Vahemärkus: Muide, vihma tahaksin küll, ühe päeva või kaks ja siis võiks edasi paista. Ma kastsin oma palgipeenart pool tundi, et ma seal kaevata saaks, eksole. Ma hindasin oma jõudlust ilmselgelt üle, istutamiseni ma küll ei jõudnud. See oli mul väike katan/matan katse, mille tulemuseks on 2 kihti orasheina juuri, üksikute hargnemistega asuvad sügavamal  u 35-40 cm , kohe nende peal on tihe juurtematt, mis on hõlpsasti eemaldatav, sest see värk elab niiduse all. Pühapäeval kaevasin sellest u kolmveerand puhtaks ja pärast komposti lisamist istutan sinna maasikad. Võib-olla sügisel, võib-olla kevadel. Märtsi-istutus töötas sel kevadel paremini kui aprilli oma. Muidugi on pinnase parandamiseks kergemaid variante. Vahemärkuse lõpp ja punkt. 

Kui ma eile õhtul pilte sirvisin, siis mõtlesin, et ah, peaks hoopis üles joonistama need sambad ja kerad ja püramiidid ja pusad, kivid,
kõrrelised ja siis need

sügisjudinad.

Nüüd siis olen laisk. Kaalun iga taimepotti käes, et kas istutada või mitte? Kasin umbehukas nurgataguseid, neid on juba suhteliselt vähe, aga jätkub. KSJ-i abiga teisaldan komposti kasti(e). Ootan kannatamatult, et kõik tomatid värvuks ja ma saaks kasvuhoones saaba-raaba teha ja uueks hooajaks ettevalmistusi tegema hakata. Nii põnev, nii põnev, mul on ammuigatsetud seemneid varuks.  Siis oleks vaja tekitada tarvilike-pottide-ladustamise-kuur-kapp-riiul-mida-iganes, koristada kuur, ladustada puud, pakkida hobused, rautada relvameister ... nottida hiired.

*Ahjaa, selle laeva, kala või paadi olen ma juba täis istutanud. Jutt käib uuest peenrast lohuaias, mis kaugelt vaadates paneb mind veidi muigama, sest see meenutab laeva, kala, paati. Ootame, vaatame, kui aed raagu läheb, siis on kõik nagu peopesal. Minu Noa laev, epimeediumite, sõnajalgade ja igasuguste foliatega, põhiliselt makrodega, mõned põõsad muide ka mahtusid. Ei maksa ka väga üllatuda kui saunavälja kevadadoonised, mis osutusid amuuri adoonisteks on kellegi alla jäänud, aga see juhtus küll kogemata. Anemone nemorosa sai küll puhtale platsile istutatud (või siis ka mitte).  Ma jätsin pojengide vahele ruumi, aga kui nad suureks kasvavad, siis lihtsalt nii ongi.

Laupäeval rohisin kivilat, siin on nüüd nii ilusalt hall, kivine ja rahulik vastukaaluks värvimöllule künka taga. Mingid külmad on käinud, värve muudkui lisandub.

Kivila.

Sorbus reducta

 Rosularia (platyphylla ?)

sammal-hanerohi

 Sorbus pygmaea, sün Sorbus poteriifoli, lamav pihlakas. Uksumatu, et õitses, veel uskumatu, et viljus ka.

 On tal alles tüvi!

 Mägisibulad. Huvitav hilis-suvine ost, väidetavalt katus-mägisibul, S. tectorum. Kahtlaselt S calcareumi nägu. Tegin koerust ja kombineerisin `Taaraga`.

ja siis mu armas mull mullidega :) 

üles

 ja kui ma üle õla tagasi vaatan, siis piki piiri kulgeb rada lohuaeda

sinna ma täna ei vii, ikka kivilasse tagasi.
Pildimasinaga suumides muutuvad taimevahed olematuks.

Ma ei ütleks, et tänavu oleks õitsejaid rohkem kui eelmisel sügisel, neid jagub, nt minu poolt udustatud kellukas, nimi on sildil muidugi ära pleekinud.

Lõpetuseks minu lemmik kivi. Oo, tal on struktuuri ja vormi ja üks külg puhta ümar

Huvitav, et kui meil öeldakse koerailm, siis inglise keeles on käibel - rainging cats and dogs :) Õhtune ilmateade väitis, et homme on veel ilus, siis pidi ilm kehvemaks minema. Tore oleks kui seened metsas edasi kasvaks. Seenele võiks küll jälle minna.