esmaspäev, 26. september 2016

vastus kevadeks: mida-pgnt-ma-sügisel-mõtlesin*

Kui niidumasinaga enam ringi jooksma ei pea (osta traktor, osta traktor) siis ohh ja ahh. See on ilmselt sügiseselt madal päike, mis toob aeda imelise valguse ja vaated. Kuis iganes ma ei pingutaks ja ei zuumiks, ette näidata pole suurt midagi. Teatan ametlikult - ilus on!
 Vihma pole. Tuult pole. Sääsed on peaaegu koolenud. Kusagilt neid ikka immitseb tund enne loojangut nagu kellavärk.

Vahemärkus: Muide, vihma tahaksin küll, ühe päeva või kaks ja siis võiks edasi paista. Ma kastsin oma palgipeenart pool tundi, et ma seal kaevata saaks, eksole. Ma hindasin oma jõudlust ilmselgelt üle, istutamiseni ma küll ei jõudnud. See oli mul väike katan/matan katse, mille tulemuseks on 2 kihti orasheina juuri, üksikute hargnemistega asuvad sügavamal  u 35-40 cm , kohe nende peal on tihe juurtematt, mis on hõlpsasti eemaldatav, sest see värk elab niiduse all. Pühapäeval kaevasin sellest u kolmveerand puhtaks ja pärast komposti lisamist istutan sinna maasikad. Võib-olla sügisel, võib-olla kevadel. Märtsi-istutus töötas sel kevadel paremini kui aprilli oma. Muidugi on pinnase parandamiseks kergemaid variante. Vahemärkuse lõpp ja punkt. 

Kui ma eile õhtul pilte sirvisin, siis mõtlesin, et ah, peaks hoopis üles joonistama need sambad ja kerad ja püramiidid ja pusad, kivid,
kõrrelised ja siis need

sügisjudinad.

Nüüd siis olen laisk. Kaalun iga taimepotti käes, et kas istutada või mitte? Kasin umbehukas nurgataguseid, neid on juba suhteliselt vähe, aga jätkub. KSJ-i abiga teisaldan komposti kasti(e). Ootan kannatamatult, et kõik tomatid värvuks ja ma saaks kasvuhoones saaba-raaba teha ja uueks hooajaks ettevalmistusi tegema hakata. Nii põnev, nii põnev, mul on ammuigatsetud seemneid varuks.  Siis oleks vaja tekitada tarvilike-pottide-ladustamise-kuur-kapp-riiul-mida-iganes, koristada kuur, ladustada puud, pakkida hobused, rautada relvameister ... nottida hiired.

*Ahjaa, selle laeva, kala või paadi olen ma juba täis istutanud. Jutt käib uuest peenrast lohuaias, mis kaugelt vaadates paneb mind veidi muigama, sest see meenutab laeva, kala, paati. Ootame, vaatame, kui aed raagu läheb, siis on kõik nagu peopesal. Minu Noa laev, epimeediumite, sõnajalgade ja igasuguste foliatega, põhiliselt makrodega, mõned põõsad muide ka mahtusid. Ei maksa ka väga üllatuda kui saunavälja kevadadoonised, mis osutusid amuuri adoonisteks on kellegi alla jäänud, aga see juhtus küll kogemata. Anemone nemorosa sai küll puhtale platsile istutatud (või siis ka mitte).  Ma jätsin pojengide vahele ruumi, aga kui nad suureks kasvavad, siis lihtsalt nii ongi.

Laupäeval rohisin kivilat, siin on nüüd nii ilusalt hall, kivine ja rahulik vastukaaluks värvimöllule künka taga. Mingid külmad on käinud, värve muudkui lisandub.

Kivila.

Sorbus reducta

 Rosularia (platyphylla ?)









sammal-hanerohi


 Sorbus pygmaea, sün Sorbus poteriifoli, lamav pihlakas. Uksumatu, et õitses, veel uskumatu, et viljus ka.


 On tal alles tüvi!

 Mägisibulad. Huvitav hilis-suvine ost, väidetavalt katus-mägisibul, S. tectorum. Kahtlaselt S calcareumi nägu. Tegin koerust ja kombineerisin `Taaraga`.


ja siis mu armas mull mullidega :) 


üles











 ja kui ma üle õla tagasi vaatan, siis piki piiri kulgeb rada lohuaeda

sinna ma täna ei vii, ikka kivilasse tagasi.
Pildimasinaga suumides muutuvad taimevahed olematuks.

Ma ei ütleks, et tänavu oleks õitsejaid rohkem kui eelmisel sügisel, neid jagub, nt minu poolt udustatud kellukas, nimi on sildil muidugi ära pleekinud.



Lõpetuseks minu lemmik kivi. Oo, tal on struktuuri ja vormi ja üks külg puhta ümar



Huvitav, et kui meil öeldakse koerailm, siis inglise keeles on käibel - rainging cats and dogs :) Õhtune ilmateade väitis, et homme on veel ilus, siis pidi ilm kehvemaks minema. Tore oleks kui seened metsas edasi kasvaks. Seenele võiks küll jälle minna.


neljapäev, 22. september 2016

selle suve viimane hommik :) sügisene pööripäev

Suvi 2016. Lühidalt: mina olen selle suvega väga rahul. Heinakasv oli ropuvõitu, aga selle eest sai suvi läbi rahuga istutada ja  noores aias seda sorti tegevust jätkub.  Päevi, mil õues toimetada ei saanud, võib sõrmedel üles lugeda ja vahel on vihmapüha ka mõnus, siis võib külla minna või tuba koristada vms. Aed on lopsakas ja poolvarju- ja varjutaimedel on tänavu hea suvi olnud, puhas rõõm! Sääsed ilmusid ka alles juunis välja, herilasi oli suhteliselt vähe, mesilased kolisid korraks tarusse ja siis kolisid jälle välja. Need vist ei olnud need mesilased, kes nõlva sisse pesa tegid. Õnneks on siin selline taimestus, et umbrohust esineb vaid väikeseõielist lemmaltsa ja siis muidugi salavõilille. (Sellest on ikka kasu kui rajamisel juurumbrohud välja rohida). Seal käisin korra kakkumas õhtul hämaras  :)

Talv on alles tulemas ja eks siis ole uuel kevadel näha, kuidas mõjus tiigikalda taimedele tänavune kaks korda jalgupidi vees kasvamine. Siiani pole ükski koolemise märke ilmutanud :)

Täna hommikul tegin väikese vangerduse, et saaks hommikupoole kodus toimetada ja suve viimased tunnid olla seal, kus süda on.

Kell seitse oli taevas pilves ja pool kaheksa hakkas vihma sibistama, aga hommik oli soe, siis tuli jälle päike ja siis nad olid korraga. Mõnus! Mul oli eilsest veel tööjärg ees ja sealt alustasingi. Vaatasin üle, mida veel istutada, mida potiga talvituma panna. Ma loodan, et veab veel paar nädalat välja ja ehk tuleb rohkem vihma ka, nüüd on juba vaat et kolm nädalat sadudeta. Olen siin istutanud ja ümber istutanud. Kastetagu!

Mitu hommikut pole pihta saanud saunavälja ümarustele, need muudkui värvuvad, lahedad mütsakad.


Eks lähivaates on juba teised teemad, lepad lagedad, vahtrad veel rohelised. Mõned rodod on kui lillekesed :P





Kaugelt aga oli selline hommik

Rohkemaks täna aega polnud, lõpetuseks  longus metsvitsa sügisvärv :)  Uhke!


Selline rõõmsavärviline postitus sai. Kellel värv närvi mustaks ajas, neile jätan müürika teema jätkupildi

Ilusat saabuvat sügist meile!

esmaspäev, 19. september 2016

müürikas aprillist juulini 2016

Hooaja kokkuvõtteid on veel vara teha, aga kuna suvel oli see blogimine veidi närb, siis nüüd võib hakata järgi võtma.  Müürikas, teine aasta. Aprilli esimesel nädalal oli siin veel suhteliselt unine olek, mõned laugud. Teisel nädalal hakkas õitsema palu-näsiniin `Alba` ja hajusalt istutet võrkiirised. Aprillis oli vara kadusid lugeda, aga näha oli, et suurem osa miscanthustest talve üle ei elanud. (Little Kitten) Küsimus võib siiski olla rohkem karmis pinnases, kui talveoludes. Mõne sordiga katsetan kunagi hiljem uuesti.
Räsida sai ka Pinus densiflora `Golden Ghost`, aga tema on nüüdseks kosunud. Kitsede tõttu tuli suurem osa okaspuid ära võrgutada, suve edenedes korjasin need jälle ära.


Mais istutasin altai tondipea `Altai Blue`, suve teises pooles kolisin ta ümber kivilasse. Vale õis, s.t. taim oli pärit Kristiinest ja kasvuhoones oli õitsema läinud, torkasin siis maha, et värviga teaks arvestada.

Mai oli meil teadupoolest sademetata ja päikseline. Õnneks ei ole see ala terve päeva täispäikeses, ikka u neli tundi järjest ja siis paus. Võpsik kasvab, vari süveneb, kasvuks vajaliku koguse saavad okaspuud kätte. Ühte taime tahaks väga kiita : Clematis integrifolia, tervelehine elulõng. Tema ainuke häda on see, et kipub pikali viskuma ja teod jumaldavad seda taime. Hakkas õitsema mais ja on ilus siiani. Toestusidee puksisin Helenilt, aga see võrgundus pidanuks rohkem maa sees olema, sest need meie kandi tuuled ...
Esimese aasta veetis ta mul lohuaias, astilbede vahel, kus teod sõid ta kiilaks, kolisingi müürikasse ja olen väga rahul. Suvehaku õitsejate hulgas on astrid, lasen neil olla ja kui aeg läbi lõikan tagasi, muidu lähevad nirakaks ära. Sel hooajal ostsin uue sordi lisaks.



`Double Blue`
 Laugud on ilus täiendus mistahes peenrasse, aga müürikal hakkasid nende lehtede kolletamine mingil hetkel segama, neid võib mujal aias ka kasutada või rohkem mõne kivi taga.


Mais-juunis näitas end kõige paremast küljest Salix helvetica, kuigi ega see kuivus teda just kõige õnnelikumaks ei teinud, fantastiline lehevärv.


Alguses oli mul kavas lahendada see peenar lihtsas võtmes: okaspuud, kõrrelised, sabadikud nii, et värvid oleksid valge, sinine, roheline, hall. Esimene kõrvalekalle tekkis nimetute nõmmenelkidega, aga seda mitte nii suurel määral, et see mind seganuks, (pildil paju taustaks). Tegelikult on astrite sees ka üks penstemon, mis õitseb ebamäärase määrdunud kollasena?, aga temaga ma veel mõtlen, kas ja kuhu kolin.


Roomav kirsipuu läks tänavu veel "lopsakamaks" kui eelmisel suvel, kirsse oli paksult, ikka väga paksult, nii et mustas.
Tänuväärne tegelane, seni olen üsna lihtsalt teda ohjeldanud, rohides ümber ja põõsa alt on oksad kergelt murduvad. Katsub järgmisel kevadel ta ümber istutada, et ta terava nurga ära kataks. 

Müürika puhul mängivad mitmed asjaolud, tegemist on ju ikkagi vana vundamendiga, mis jätkub maantee poole ja naaberkrundilegi. Pikemaks pole ma seda puhastanud puude pärast ja hooldamise mõttes on ka lihtsam, kui kusagile jääb niidumasinale juurdepääs. Pilte läbi vaadates avastasin, et jätan pidevalt ühe nurga kaadrist välja, just selle, mis mind kõige rohkem häirib. Ma üritasin augustis nurka mahendada, plaanisin sinna mõnd mägimändi, aga labidas ei lähe lihtsalt maa sisse ja kogu lugu või kui läheb, siis on seal endiselt palju telliskiva, mis tasandamisega 2015 maetud sai :) .

Müürika üks ots jääb kahe tiigimuhu kõrvale ja  seal, kus praegu vohab põldmari, hakkab tulevikus midagi muud kasvama. Ühe ümberkorralduse jõudsin  ära teha, järgmisel hooajal saab see külg ka klaarimaks ja minu nurgaplaan ka.
Müürika põhjakülje taust on roheline ja sinna on istutatud harilik vaher `Drummondii`ja har. ebajasmiin `Variegata`. Viimati nimetet oleks pidanud sel aastal uhkelt ja lopsakalt kasvama hakkama, aga võta näpust, kiratseb.
Müürika taga on kaks kibuvitsa, millest üks tuleb ilmselt paremasse pinnasesse istutada, ka ei edene. Hooaja tegijad olid muidugi sabadikud. Kassisabadega on mul selline kogemus, et kui ma neid tagasi ei lõika, siis nad kasvatavad sellise hooga seemneid, et taim jääb väga armetuks. Lõikan tagasi ja nad jõuavad uueks hooajaks vormi ja tegelevad sügise poole lehestiku loomisega. *märkus: soovijad saavad omad sabad kätte järgmisel kevadel.

Muidugi pikalehine mailane, Veronica longifolia, kelle olen päritolu tõttu `Kaieks`ristinud. Ta on praegugi veel nii ilus, et ei raatsi tagasi lõigata, mõned üksikud õiedki veel. Ta kipub oma puhmiku suurusega mägimändi `Sunshine`varjutama, aga pole viga.

Pinus densiflora `Vibrant`
pikivaade juunis
Harilik kribulill, siin on mitmes vanuses taimi. Ootan huviga, millised mõõdud saavutab nt 5 aastane taim. Nüüd on juba õisikute asemel seemned ja Mati Rang soovitas need isekülviks lasta. Külvatagu siis. 
vaade teisel poole. Kõige kogukam mänd selles vaates on mägimänd `Carsten Wintergold`, suvel mõnusalt roheline. Rohtne laiutaja keskel ongi kassisaba.



Mõned sibulilled, mis pärast õitsemist ilma suurema kärata tagasihoidlikuks muutuvad ja sügiseks oma maapealse osa märkamatuks muudavad.


`Sunshine` juunis




Siin on nüüd põhjakülje taust näha ja ilmselt oleks see rahulikum ja rohelisem kui okaspuid kasutada ja seda ma olen ka teinud, ainult et nad on praegu veel kaugel taga ja poolemeetrised. Võsa kasvab lihtsalt selleks, et mul on vaja heki sirgumiseni mingeid kardinaid. Tasapisi kultuuristan. Mõned muudatused on tehtud ka selles vaates, kolitud kõrrelised ja siberi elulõng.


Paika on jäänud kastik `Overdam`





Vaade nurgast lohuaia suunas, astilbede kõrgajal.



Müürika taustad põhjas ja läänes on problemaatilisemad kohad algusest peale, s.t. siin olen kõvasti vaeva näinud põldmarja, telliste ja kändudega. Esmane eesmärk need kohad niidetavaks muuta on tänavuseks hooajaks saavutatud. Mõnda aega saab seda taset hoida, siis saavad ka istutatud põõsad hoo sisse ja kõik muutub. Kui ma mõtlen ülejäänud osale, mis on saare juurikaid jms täis, judin tuleb peale. Laupäeval kolisin ümber aedhortensia `Annabelle` ja istutasin ta kohta, kus kolm aastat tagasi oli auk, vesi ja sinine savi ja põldmarjad. Palju ei puudu minu 2012 a algsest plaanist müürikale hortensiate ala teha ;) ega nad väga kaugele jäägi.

... järgneb