Ellamaa aianduspäevad XIII, ei ole suve ilma nendeta, ei ole :)

Tavaliselt on nii, et kui ma tulen aiandustuurilt, siis vaatan kodus vägagi krillis ja kriitiliselt ringi, seekord saabusime öösel ja ahvatlesin Kaie kiirele aiatiirule. Väga lahe vaade oli, kuu paistis ja mobiili-lamp ka.  Kõrreliste kaared ja puud, põõsad ning nende vormid joonistusid valgusvihus nii selgelt välja. Minu ümaruste armastus avaldus täies hiilguses nagu ka eriti nurgeline müürikas.  Öö oli tuuletu ja tähine.
Hommikul aga tegelesin juba uute taimede sildistamise/pildistamise/silitamise ja imetlemisega.

XIII Ellamaa aianduspäevad. Mulle kui Järvselja taimeaia "igavesele praktikandile" olid need järjekorras neljandad. Ma naudin selle ürituse igat nüansi. See, kuidas me varahommikul teele asume,  kohvipaus ja karge hommik. Esimese päeva tempo di polka kuni pärastlõunani. Kuigi päevad avatakse ametlikult kell 12 on esimesed ostjad kohal juba siis, kui me taimi maha laadime ja paika paneme.  Puukooli meeskond, kes aitab paika saada ja kui vaja aitab ka kaste tassida.Teiste kauplejate kaubavaliku jaoks jääb hommikul mõni kiire minut, hiljem saab veel traalida, aga siis võib juba veidi hilja olla.
Kerge õõv, kui küsitakse puude või põõsaste kohta, mida ma veel nii hästi ei tunne, aga seni olen saanud alati Kaielt küsida, sest ei hakka ju mingit jura ajama ka kui ei tea.
Hämmastaval kombel on kõik need neli aastat ilus ilm olnud, mõnikord küll hoovihmade ja pilvisusega, aga alati on ilm ilusaks pööranud. Seegi kord oli nii, et reede öösel vastu laupäeva sadas kui see just mu unenägu polnud.

Tänavu oli kauplemine veidi ümber korraldatud, kõik külalis-müüjad olid parkimisplatsile paigutatud. Erandiks olid Ahto Ruudu hostad, mida müüdi puukooli õuel, sest loeng hostadest ja nende uutest sortidest toimus ka seal. Poolakad ei saanud tänavu osaleda, neil oli mingi transpordi probleem, aga uue tulijana oli kohal Zaļenieku puukool.

Alguses oli veidi harjumatu, sest puukooli aias oli meil kindel koht ja ostjate rajad ka välja kujunenud. Meie klientidele oli see mugavam lahendus - puid ja põõsaid polnud vaja kaugele vedada, parkimine oli kohe käeulatuses. Maanteel tagasid ohutut liiklust puukooli meeskond, sest aeg-ajalt kipume kõik lamba moodi teed ületama. Kohviku koogi ja kringli valik oli oivaline, kohvi tavapäraselt heal tasemel.

Parkla aia ääri pidi rajatud pikk peenar on aastaga veel ilusamaks muutunud. Teisel päeval, kui rahvast hõredamalt, käisin lähemalt uurimas. Suurema osa piltidest suutsin untsu keerata, lauspäikeses on keeruline,  millest on kahju, sest siin on palju okaspuu vorme, üks ilusam kui teine.

Mõnusad `Mirjamid` keskel

Arboreetumis olid pihlakad aastaga kasvanud ja tänavu marju täis. Nii ka siin peenras

Õhtul kolasime arboreetumis ja müügiplatsil ja uudistasime noortaimi. Ma võin ju oma okaspuude entsüklopeediast näpuga järge ajada, aga hoopis põnevam on uusi sorte oma silmaga üle vaadata.  Õhtusöök heas seltskonnas, uued maitsed, nt rabarberi koduvein oli minu lemmik, kuigi ma pole eriti veinitaja tüüpi. Maitses mõnusalt, polnud hapu ega magus, hea vahepealne mahe ja hakkas miskipärast pahkluudesse :)

Teisel päeval toimus traditsiooniline mälumäng ja teist aastat järjest said 2.koha omanikud meie puude ja põõsaste hulgast valida. Hea valik oli :) Loengutesse ma kahjuks ei jõudnud, aga Ahto jagas kogemusi muidu ka :) .

 Igal aastal on lätlastel üks püsik või kõrreline, mis saab nii otsa, et hilisematele ostjatele ei jagu, aga on siin-seal nähtav, nt järelkäru kõrval vm. Tänavu oli selleks õitsejaks pune. Lisan hiljem sordi nime ka. Lubasin kasvatada ja hiljem jagada :)

Lõpetuseks. Ma loodan südamest, et korraldajatel jagub jaksu seda head tava jätkata, eks see ole rohkem missiooni küsimus ka. Taimelaadad tekivad, paisuvad ja hajuvad, mitmepäevaseid aianduspäevi sellisel kujul on meil vähe, nii et tunnustus tegijatele ja jõudu!