suvejutt ja põgusalt tormist

Viimane nädal on olnud nii sündmuste ja külaliste rohke, et mul on ilm ja olemine veidi segane, nii et ma ei oskagi öelda, kas see oli neljapäeva või reede õhtu kui ma mõtlesin, et sellist suve ma armastan, et on hoovihma ja päikest. Ühel päeval kallab, teisel päeval kuivatab ära. Isegi see kuiv periood ja sellele järgnev laussadu näikse täna aiale kasu toonud. Nüüd on uuesti alustamas tähtmagnoolia, tulbipuu ja lumepuu, kõik on elus. Kivilas õitsevad opuntiad, ammuihaldatud ahtalehine liilia avas õied. Ma olen teda botaias ikka vaatamas käinud ja mõelnud, et võiks mul ka olla ja silma rõõmustada. Püsikute päeval sai see ost teoks. Õitest allpool. Epimeediumitest kolm on läinud uuele ringile, mis on üsna tähelepanuväärne.
Siiski, kasutaimedele see just kõikse parem aeg pole olnud, arbuusid muudkui minestavad ja toibuvad, minestavad ja toibuvad. Kaks kurgitaime kastis teevad kurgihakatisi, aga neile ilmselgelt selline vahelduv vool ei meeldi. Kasvuhoones on lõbus, sest ma ju külvasin ise tomateid ja siis ajasin sildid sassi, rõdutomatid ilmselgelt nii häid olusid ei oodanud ja nüüd on veidi sõgedaks muutunud. Maasikafüüsal edeneb iga päevaga. 

Tormist. Igasugune torm on aknast vaadates muidugi kole, nii ma olingi üsna üllatunud kui õue astudes avastasin, et ilm on uskumatult soe, +20. Habras viigikaktus kasutas selle sooja ära ja avas laupäeval ka teise õie. (Huvitav, kas ööbikud teadsid, et läheb jamaks? Igatahes lõpetasid nad nädala alguses laksutamise, jaanid tulekul.)

Kogu selle vilistamise, ragistamise jm peale arvasin, et peaks olema jõledalt külm. Tuul oli väga tugev, aga esialgu lõunast ja selle eest kaitseb juba tihenev võpsik. Vihma sadas hooti ja ka tuul tõusis hooti nii  tugevaks, et puhus ja pihustas sademed kuhugi. Sõpra bussi peale saates, oleksin pidanud mingi raskuse taskusse poetama, võtsin tuule alla nagu naksti, hää kerge kõndida muidugi. Linnupoegadele oli see ilm raske, leidsime aiatiiru tehes ühe väikese kössitamas. Pühapäeval korjasin linnupesi, neid olid maha sadanud. Korraks läks isegi elekter ära ja laupäeval jälgisime silmapiiri, kas paistab heledamat triipu või mitte. Katteloor, mis oli murelitele  rästakaitseks seotud, muutis noored puud uhketeks vaasalinna tontideks. Tamme rapsiti tublisti, oksapuru oli ohtralt üle kogu aia. Kui suure tuulega tegemist on saan hõlpsalt köögiaknast määrata - kas vanad kuused on kaardus või mitte, sedapuhku olid vägagi. Ilmselt tuule suuna tõttu olid erinevad aiaosad tuule pöördumiseni üsna kaitstud. Sirelid said tublisti vatti ja linnukast korjasin vahtraoksi. Õnneks mingit suuremat kahju ei sündinud ja eile oli veel tuuline, aga ilma läks aina ilusamaks. Kõik supelsaksad võiksid nüüd rahul olla, hea et torm end jaanipäevaks ei ajastanud.

pisikellukad tuules

Üks seemnekogumine läks küll luhta, unustasin karukellad ja nii mõnedki võimalused lendasid tuulde :)
Pühapäeva pühendasin lohuaiale, kaevasin siidpöörise välja, no andis ikka rassida.  Vaja on veel kõrged ängelheinad ümber tõsta ja veel üht-teist. Need tööd olid mõeldud maipuhkuse ajaks, aga siis oli teadagi see soojalaine.

Kurerehad, peekerlilled

Aas-kurereha, Geranium pratense `Splish Splash`on vihmadest hoolimata selge ja kõrge. Ma olen pärast õitsemist teda ikka tagasi lõiganud, tänavu leidsin sellegipoolest korraliku seemiku, mis sai Elvasse, ma loodan, et on ikka õige :) .

Kurerehadel on tänavu hea aasta, kõik on tublid ja tugevad ja õisi täis.

Vereva kurereha `Alba`titt, mis kasvab omapäi ja las ta siis ollagi, valget pole kunagi liiga vähe :)

Kui ma seal kaevasin, siis tõdesin veelkord, et mu aed on savi ja saviliiva peal ja siis pealmine kiht on leppade jm võsa tekitatud. Ma ausalt öeldes imestasin, kuidas mul üks rada nii puhas kogu aeg seisab. Suhteliselt puhas. Tõsi küll, ma rehitsen seda ja kasutan hoolega, aga võrreldes teiste sarnaste kohtadega on vahe sees. Põhjus lihtne - teine kiht on lõkkealus - siin me põletasime 2012 a kevadel ohtralt risu ja sütepuru riisusin ma laiali, ju siis ei ole nii soodne kasvukoht isegi võilillele, sest see väike udumudru, mis sinna tekib, sellest saab lihtsalt jagu. Põletatud või pigem söestunud kännud ju ka ei kõdune või kui siis erilise aeglusega. Nii et ma võiks veel kusagil raja peal katsetada, kas mu tähelepanek klapib või mitte.

Lohuaed on hea kasvukoht ja kui ma saaks, siis ma paigutaks kõik siia, aga ei mahu, eks nüüd on siis lõpuks nii kaugel, et tuleb osa ära kolida, osa ära anda ja osa komposti saata. Mõnikord piisab kui midagi vaatesse lisada või midagi ära võtta. Kui päike madalamale vajus, tegin pausi ja vaatasin, mis kõrval toimub, ikka fotokaga. Eelmisel aastal istutasin mõned võsund-tulivõha taimed ja nad olid mul küll meeles ja vahepeal oleksid nagu mingid otsad ka ilmunud, aga üldiselt ma unustasin. Suureõieline norulill ju muudkui lokkab ja tema lehtede alla iga päev ka ei vaata. Sedapuhku vaatasin. Avafoto näitab, mida leidsin. Ühe mugula kaevasin kevadel kogemata välja, kui ma pisiputke ümber istutama hakkasin ja torkasin lõpuks möödaminnes arbuusikasti, seal on nüüd üks piik püsti.
Nõlvakul mõned toredikud, ükskõik, mis vaates neid ka ei imetleks.

Nüüd vist läheb jälle soojaks, peaasi, et jääks alla +25. Ma olen oma päritolult ikka rannikulaps ja see sisemaa sussutamine väga ei sobi. Jaanipäev on kohe varsti, nõmmeliivatee ja metsmaasikad. Murelid saavad kohe valmis. Tammdidamm.

P.S. ahtalehine liilia