see hetk

See hetk, mida ma igal kevadel naudin on rohelise vine aeg, toomingad, kuslapuud, leedrid ja enelased teevad otsa lahti ja nii see tuleb. Kesknädala paiku käisin päälinnas ja siis sain aru, kui kaugel meie kevad juba on, nädalake veel ja tuleb niitma hakata. Tallinnas käisin Kristiine aiandist läbi ja tulin koju kolme uue pulsatilla jm nibin-nabinaga, kollane nõmmkann jt poisid.

Aprill on nagu aprill ikka, üsna sarnane eelmise aasta kevadele, mis oli võib-olla mõnevõrra soojem, aga üldjoontes ... rahulik ja jahe kevad. Sademeid on tulnud mõõdukalt, aias kusagil ei lirtsu. Tiigi veetase on sama kõrge, alumine paju oli poolest saadik vees ja kui ma pildipanka vaatan, siis esimene paksem roheline vine on pildistet 2. mail, aga see on kohe-kohe käes.

Laupäeval  oli külm tuul ja kuna ma ei viitsi end enam vattidesse toppida, valin esmalt töö, millega saab sooja, nt kaevamine või kärutamine ja kui soe juba sees, siis istutamine, plaani pidamine ja muidu muiutamine, et oleks ikka mõnus. Olen päris palju jõudnud, mitte küll meetrites, aga poolmeetrites. Linnukasse sain ära istutada põõsad, kolida ümber söödavad kuslapuud, nipet-näpet, nagu nt suurema juurekavaga püstise elulõnga. Nüüd on nad kõrvuti ja see saab huvitav olema.
KSJ vahetas veevärgi torud ära ja lõpuks selgus, miks vesi alguses nirises, siis tilkus ja lõpuks ära kadus ja miks pumbal korgi pealt minema lõi :) Nüüd on olen otsapidi tsivilisatsioonis tagasi ja ei pea kaevust vett vinnama. Aga! väga hea, et see võimalus siiski on, sest nt kui pole elektrit, siis pole ka vett.

Linnukas. Ma olen kannatlikult oodanud, et siin maapind soojeneks ja taimed hakkaks kasvama, et ma saaksin kive hakata paigutama. Algselt mul seda plaani polnud, kasutasin tamme kõverikke tüvesid, aga mõnes kohas need ei tööta. Pühapäeval sain selle töö lõpuks ette võtta, sest enamus taimi oli otsapidi väljas, nii epimeediumid, pisiülased kui ka tiibpojeng. Mulle teadupärast meeldib kividega mängida ja väga hea, et kevad tuleb aeglaselt, jõuab muudatusi teha, selmet niidukiga ringi joosta. Suurem osa kive oli lihtsalt ühte kohta kogutud, et oleks mille hulgast valida. Suuremaid kive oleks juurde vaja ja paar keskmist ümarikku välja visata, siis on juba päris hea.

Sinililled hakkavad õitsemist lõpetama ja lehti kasvatama, mulle meeldib see hetk ka, uued lehed tulevad nagu väikesed karvakerad. Tiibpojeng:

 Sõnajalad on kõik väga hästi talvitunud, närilise raja peale jäänud Anemonopsis macrophylla on otsakesed välja ajanud, oi, mul on selle üle hea meel, elus! Tobiväädil on kasvupungad ja üldse, linnukas pole mingeid kadusid, jess! Pisiülane oli sügisel veidi kivi alla jäänud.

Lumeroosidega sai vist veidi üle pingutatud, s.t. istutasin 2014 rodu tittesid ja need on nüüd kosunud ja kasvavad mühinal. KSJ-i harilikud lõokannused teevad miraldat-ramildat-darilmat ja annavad huvitavaid tulemusi. Mõned saavad toki juurde.

Teha on veel üksjagu, maasikaid olen juba istutanud, on päris hästi hakkama saanud, aga suurem osa on veel ootel. Sõltuvalt tuulest ja temperatuurist, on kohti, kus ma pean aega valima, sest muidu kisub morniks, külm on. Läänekas tegin esimese rohimise ära, tõstsin ümber kaukaasia kitsekakra, mis oli muidugi paljunenud ja paljunenud. Lähipäevil peab pikeerimise tõsiselt ette võtma, kuigi nt mägisibulad on peal esimest mullast väljaviskumist vaiksema tempo võtnud. Potistada oleks veel vaja igasuguseid mägisibulikke ja üks poolsurnud seltskond (21 päeva teel olnud!) tuleb ka reanimeerida.

Täheldasin, et maa sees talvitusid epimeediumid märksa paremini kui pottides ja mägisibulate puhul oli üks viga selles, et mõned suuremad pesakonnad sai istutatud koos substraadiga, aga see oli kindel põnts, eriti kui substraat sisaldas turvast. Edaspidi olen tähelepanelikum.
Kasvuhoone aga on üks ütlemata mõnus koht, viimane aeg on ära pesta ja veidi seespoolt tuunida, et mul olek smõnus toimetada. Mõtlesin, et tegelen sellega siis kui vihma sajab, aga kui ma kodus olen, siis eriti ei saja. Laupäeva õhtul maja poole liikudes oli tiigikaldal küll jõle külmaviir ja mina tuulest tüdinud, aga muidu ma ei kurda. Kewad ju!