neljapäev, 28. aprill 2016

ja see teine hetk. ülelugemine

Üks päikseline päev vihmade vahele on oi, kui mõnus. Koju jõudes ei teadnud kohe, mis suunas püherdada. Päike soojendas.  Tuulutasin kasvuhoonet ja tegin fotokaga aiatiiru. Suurem osa veest oli maa sisse valgunud, aga mitte päris. Tegelikult annaks tiigi kaldale sooaeda või märgaeda vms luua küll, sest siin vedrutab suvel ka. Kui ma siia kolisin, siis oli siin ju tarnade jm jõgi ja vesi koguneb sel moel igal kevadel ja isegi pärast tiigi süvendamist on siin märjem koht. Tiigimuda sai tõstetud allikate peale, nii mulle tundub. Igatahes väga huvitav.Naabrimehel on väga huvitav teooria maaaluse järve kohta.
Punanupud on peaaegu vee all, aga seda olid nad eelmisel kevadel ka.  Kevadine nabaseemik hakkab kohe-kohe õitsema.
Kusagilt oli pudenenud või külvatud või tassitud vms moel tulnud kollane ülane (Anemone ranunculoides) ilutses rohu sees, aga õis peegeldas nii hästi päikest, et pilt läks untsu. Eelmisel kevadel tõime metsakraavist varsakabja ja ma istutasin ta sinna, kus kevadel kraav tekib.
Mul ei ole sademete mõõtmiseks mingeid anumaid ega riistapuid, aga lageda taeva alla jäänud pang oli veidi alla veerandi vett täis. Jättes kõrvale pange suuruse jms liitrid, seda oli silmaga nähtavalt palju. Savise pinnase puhul see vesi nii kiiresti ei kao ka. Nurisemiseks veel õnneks põhjust pole, lohuaias ei lirtsu, mitte väga igal juhul ja mul on mu väike maastik nii mitmekesine, et liivaküngastele ei tee see vesi midagi ja põllul ka sisse ei vaju. Lääneküljele kulub vesi marjaks ära, kui ehk lillepeenar välja arvata, aga ka see on kerge kallakuga. Ma oletan, et mu kasvuhoone ongi sellepärast nii soe, et siin on pinnas vesisem. Niiskus püsib mullas poole juunini.

Mõned kohad on veel kus saab savi peal liugu lasta, nt eelmise aasta kopateed jne. See mind ei morjenda, see saab korda. ! Muide, alles nüüd mulle turgatas, et see teine tiik, mis algab minu krundipiiri tagant on ilmselt linnuka algus, s.t. kui seda tiiki omal ajal tehti, siis tõsteti pinnas sinna, kus ta praegu on? Oleks ju täitsa loogiline. Hmh, väga huvitav.
Kaks väikest veekogu nii lähestikku muudavad looduslikud elupaigad mitmekesiseks, osa sellest mitmekesisusest rõõmustab, teise osa saadaks metsa tagasi, nt kõik need närilised.
Eile õhtul kui ma õunapuu alla taimetittedele uut meetrit tekitasin, kuulsin plaginat ja kured mõõtsid elektriposte. Ma loodan, et nad teevad oma pesa veidi kaugemale,  aga neid vaadata oli sellegipoolest nii huvitav. Lindude rohkus on siin tõepoolest märkimisväärne ja konnasid on ka igasuguseid, üks näiteks elab kivilas ja loivab oksapuude alla peitu. Vahel ma tunnen ennnast nagu Sammalhabe.
Tõstame siis pilgu kõrgemale ometigi :) Üldvaade veel nii väga ei muutugi, taimevalik teiseneb. Sibulillede arv tõuseb tasapisi, nende otsad on ju nähtaval. Harilik kribulill tuleb uhkesti nii lohuaias kui ka müürikal.
Eilne päikseline õhtupoolik oli täis rõõmsaid hetki. Epimeediumitest olen juba kirjutanud ja tunnistan, et ma olin mõnevõrra rahutu plygonatumite pärast, otsi polnud näha. Jaapani metsmagun hakkab varsti õitsema, aga nemad ikka veel ei midagi. Eile olid siis esimesed täägid väljas ja mõni sort oli mõne tulija võrra rikkam juba. Norulill tuleb kenasti ja hookeri kuutõverohi on ka elus. Nii palju kukumunakesi, eile leidsin, et ainuroog on elus ja otsakesed väljas. Lohuaia serv ajab mind turri, sest seal on tõeline pudru, kriibib silma. Hulk sabadikke ja penstemonid ja hästi talvitus ka villase nõianõgese sort, `Big Ears` mis sai eelmisel aastal ostetud ja seda ma tahaks, et oleks palju. Liik on ju tore, aga see kriiskav roosa õis ja õitsemisaegne välja venimine mulle ei meeldi. Üks penstemonidest näeb küll väga räsitud välja, ma tegin talle veidi äärmusliku tagasilõikuse.

 Jaapani metsmagun, Hylomecon japonicum. Seda taime ma soovitaks, tuleb jõuliselt ja paljuneb kenasti, aga kedagi välja ei söö. Õitseb rikkalikult ja puhtalt ja suve teises pooles kaovad lehed tasapisi ära. Täispäikesesse ma teda ei istutaks, aga poolvarjus on küll väga ilus püsinud. Kes kollast oma aias ei armasta ... need on selle võrra vaesemad. Andvat ka isekülvi, ma kavatsen osa linnukasse kolida. Siiani on ta väga hästi lohuaia liivakat savi talunud ja raskel ajal mu aeda kaunistanud, üks mu lemmikutest. Huvitav, kas tal sorte ka on? hah, ma räägin vist igal kevadel sama juttu :)

Siin ma tegin nädal või poolteist tagasi mõned muudatused, harvendasin siidpöörist, kolisin ära veigelad ja vähendan kindlasti astilbesid, vanaks hakkavad jääma ja neid on palju. Martagonid kolisin   igasuguseid reegleid eirates  eelmisel suvel, need juba rohetavad. Martagonitited saunaväljal on nüüd 3 aastased ja neid peaks vist hakkama laiali panema?

Mul on hetkel lugemislaual raamat samblaaiast "The Magical world of moss gardening" ja samblal on praegu head ajad. nt turbapätside peal. Siit suudan ma tuvastada nt Funaria hygrometrica, Hylocomium splendens jne. Raamatust lähemalt ablogis.


Soldanell õitseb. Ühe taimekese evakueerisin, sest selle alt läks käik läbi ja ta sisuliselt siputas juuripidi õhus. Üks punt ei õitse, aga sõnaga - kõik kolm on hästi talvitunud, see on tore, mul oli hirm, et ma mõrvan nad kasvukohta valides ära. Elab kuusekese all, pinnas on siin vaikimisi hapu ja nii palju savikas, et ära ei kuiva. Fotokale oleks lisaobjektiivi vaja, siis saaks need pisikesed ka uhkelt jäädvustatud.

ja siis ma lähen üles kivila poole tagasivaatega
Kevadadoonis lõpetab õitsemist, aga puhmas oleks nagu veel õisi? Valisin talle omal ajal sellise koha, kus peaks lumi esimesena minema. Ei ole läinud.

Saunamäel on segadus, laugud ja männid ja isekülvid ja mingi sibulik, mis on (tõenäoliselt) silla. See oli muidugi teada, et kui kevadel kamaluga sibulikke tuua, siis hakkab peale, mida kõik aasta pärast näha ei saa. Tublid neljajalgsed paljundajad.

Magnoolia, tulbipuu, karoliina haleesia ja vürtspõõsas - kõigil elu sees. Lumepuu oli väga talvise moega, aga tal on ka aega veel maailm, tema sellise ilmajama peale pungi punnitama ei hakka.
Linnuka sõnajalad näevad paremad välja kui ma lootsin, ameerika püümari on ok,






Piibetäht on kõige suurem üllatus, ongi nii roheline või ? Pärast talve? Ikka veel?

ja appi, kuhu ma oma karusõrad panin? Miks sellised asjad sügisel nii enesestmõistetavad on ja kevadel ... mitte nii väga.
Kortuusilehine kivirik on leheotsad välja ajanud, lisan hiljem pildi. Kui Tartu Botaanikaaias hakkas tiibpojeng õitsema, siis mul alles keerab külge :) 

Kivilas nokitsesin ka ja mõtlesin sellele, et vaja see sibulajõgi ette võtta ja killustikku oleks vaja ja mõned suuremad astmekivid panna, et oleks mingi aiamatav rada ka kivila I osas. Liivsibula peaks istutama horisontaali, muidu veereb igale poole.
`Shampoo`oleks vaja samblast puhtaks teha ja thunbergi kukerpuudega on ka üks teine plaan.




Saxifragasid on mul ikka liiga vähe :(

Mägikanne lisandub: kollane mägikann Vitaliana primulifolia


Siis ma kaevasin veidi ja taevas lendas kurgi...

aprillikuu lõpp peaaegu.

esmaspäev, 25. aprill 2016

see hetk

See hetk, mida ma igal kevadel naudin on rohelise vine aeg, toomingad, kuslapuud, leedrid ja enelased teevad otsa lahti ja nii see tuleb. Kesknädala paiku käisin päälinnas ja siis sain aru, kui kaugel meie kevad juba on, nädalake veel ja tuleb niitma hakata. Tallinnas käisin Kristiine aiandist läbi ja tulin koju kolme uue pulsatilla jm nibin-nabinaga, kollane nõmmkann jt poisid.

Aprill on nagu aprill ikka, üsna sarnane eelmise aasta kevadele, mis oli võib-olla mõnevõrra soojem, aga üldjoontes ... rahulik ja jahe kevad. Sademeid on tulnud mõõdukalt, aias kusagil ei lirtsu. Tiigi veetase on sama kõrge, alumine paju oli poolest saadik vees ja kui ma pildipanka vaatan, siis esimene paksem roheline vine on pildistet 2. mail, aga see on kohe-kohe käes.

Laupäeval  oli külm tuul ja kuna ma ei viitsi end enam vattidesse toppida, valin esmalt töö, millega saab sooja, nt kaevamine või kärutamine ja kui soe juba sees, siis istutamine, plaani pidamine ja muidu muiutamine, et oleks ikka mõnus. Olen päris palju jõudnud, mitte küll meetrites, aga poolmeetrites. Linnukasse sain ära istutada põõsad, kolida ümber söödavad kuslapuud, nipet-näpet, nagu nt suurema juurekavaga püstise elulõnga. Nüüd on nad kõrvuti ja see saab huvitav olema.
KSJ vahetas veevärgi torud ära ja lõpuks selgus, miks vesi alguses nirises, siis tilkus ja lõpuks ära kadus ja miks pumbal korgi pealt minema lõi :) Nüüd on olen otsapidi tsivilisatsioonis tagasi ja ei pea kaevust vett vinnama. Aga! väga hea, et see võimalus siiski on, sest nt kui pole elektrit, siis pole ka vett.


Linnukas. Ma olen kannatlikult oodanud, et siin maapind soojeneks ja taimed hakkaks kasvama, et ma saaksin kive hakata paigutama. Algselt mul seda plaani polnud, kasutasin tamme kõverikke tüvesid, aga mõnes kohas need ei tööta. Pühapäeval sain selle töö lõpuks ette võtta, sest enamus taimi oli otsapidi väljas, nii epimeediumid, pisiülased kui ka tiibpojeng. Mulle teadupärast meeldib kividega mängida ja väga hea, et kevad tuleb aeglaselt, jõuab muudatusi teha, selmet niidukiga ringi joosta. Suurem osa kive oli lihtsalt ühte kohta kogutud, et oleks mille hulgast valida. Suuremaid kive oleks juurde vaja ja paar keskmist ümarikku välja visata, siis on juba päris hea.



Sinililled hakkavad õitsemist lõpetama ja lehti kasvatama, mulle meeldib see hetk ka, uued lehed tulevad nagu väikesed karvakerad. Tiibpojeng:


 Sõnajalad on kõik väga hästi talvitunud, närilise raja peale jäänud Anemonopsis macrophylla on otsakesed välja ajanud, oi, mul on selle üle hea meel, elus! Tobiväädil on kasvupungad ja üldse, linnukas pole mingeid kadusid, jess! Pisiülane oli sügisel veidi kivi alla jäänud.

Lumeroosidega sai vist veidi üle pingutatud, s.t. istutasin 2014 rodu tittesid ja need on nüüd kosunud ja kasvavad mühinal. KSJ-i harilikud lõokannused teevad miraldat-ramildat-darilmat ja annavad huvitavaid tulemusi. Mõned saavad toki juurde.




































































































Teha on veel üksjagu, maasikaid olen juba istutanud, on päris hästi hakkama saanud, aga suurem osa on veel ootel. Sõltuvalt tuulest ja temperatuurist, on kohti, kus ma pean aega valima, sest muidu kisub morniks, külm on. Läänekas tegin esimese rohimise ära, tõstsin ümber kaukaasia kitsekakra, mis oli muidugi paljunenud ja paljunenud. Lähipäevil peab pikeerimise tõsiselt ette võtma, kuigi nt mägisibulad on peal esimest mullast väljaviskumist vaiksema tempo võtnud. Potistada oleks veel vaja igasuguseid mägisibulikke ja üks poolsurnud seltskond (21 päeva teel olnud!) tuleb ka reanimeerida.

Täheldasin, et maa sees talvitusid epimeediumid märksa paremini kui pottides ja mägisibulate puhul oli üks viga selles, et mõned suuremad pesakonnad sai istutatud koos substraadiga, aga see oli kindel põnts, eriti kui substraat sisaldas turvast. Edaspidi olen tähelepanelikum.
Kasvuhoone aga on üks ütlemata mõnus koht, viimane aeg on ära pesta ja veidi seespoolt tuunida, et mul olek smõnus toimetada. Mõtlesin, et tegelen sellega siis kui vihma sajab, aga kui ma kodus olen, siis eriti ei saja. Laupäeva õhtul maja poole liikudes oli tiigikaldal küll jõle külmaviir ja mina tuulest tüdinud, aga muidu ma ei kurda. Kewad ju!


teisipäev, 19. aprill 2016

läheb värviliseks, aprilli keskpaiga ots

sammal-hanerohi, Arabis bryoides
Vihm ja soojus on kivilasse toonud tärkamise ja värvid. Üks väike pisiasi, mis aedniku elu veidi keerulisemaks teeb on nimetustega vassimine. Üks tore nõmmkann, mis minu andmebaasi läks kirja kui villane nõmmkann, Androsace lanuginosa, ei ole seda mitte.
Karukellad. Tellisin Saksamaalt 2014 karukellad sh Pulsatilla turczaninowii, nüüd on mul siis 2 määramata karukella. Teoreetiliselt võib tegemist olla kahtlase karukellaga (Pulsatilla ambigua).
Samas olen selle määramise käigus jälle tibake targemaks saanud.




Siin tema siis on: kahtlane karukell (Pulsatilla ambigua) ja pärast eelmise suve õitsemist on ta end edukalt juba külvanud ka.  Hariliku karukella seemikuid leiab kõrgemalt kivide vahelt. Kui mälete eelmise aasta postitust Pulsatilla lend :)
Maandumine ja külvumine oli edukas. Mulle tundub, et saladus on liivas, kivides ja pragudes, kui on koht haakumiseks, siis on koht ka tärkamiseks.

 
Üksjagu segadust on  Orostachystega, liiginimetus on küll õige, aga lisatud sordinime  viide asukohale on paras puder küll. Mägitähk ise on lihtsalt vastupandamatult ilus. Ümar ja geomeetriline, väike ja üllatavalt visa, ei mingit virelemist, kasvatab end jõudsalt suuremaks.
Orostachys spinosa

 Orostachys japonicus
 O. iwarenge mudrustus, see on ka oodatav tulemus,  aga mul on väike lootus kivipragude peale, seal võib veel elu olla. :) , eelmisel aastal oli.

Küllap saavad nad kõik ära määratud või mitte. Kevadine kalender on nüüd lõpuks ometi klappima hakanud, kõik tuleb omas järjekorras nagu igal aastal. Eelmisel aastal istutasin hullud mõõtmed saanud nimetu mägisibula, kas S. marmoreumi või S.tectorumi hübriid, mis tuli kasvuhoonest ja avaldasin kahtlust, ka s ta talve üle elab. Mõned lehed maha arvata ja südamik on elus.

Sorbus reducta, võsundpihlakas, kingitus. Täitsa vana kingitus, aga ikka teeb rõõmu :) Aitäh!


`Bedivere cristata`
Võrkmägisibulatel läheb edukalt, üks liigi kuhil sai kahjustada, aga mitte märkimisväärselt, sordid kipuvad esmapilgul sarnased olema, aga nüansid ilmnevadki põhiliselt aprilli lõpust mai-juunini. Pildil `Daniela`
Mihailovski püvilill, ostetud Savisaarelt 2013, ilmutab end igal kevadel, väärib imetlemist.

Alpilased on heas seisus ja eelmisel suvel jõudsid veidi laienedagi. Emajuur oleks vast tahtnud rohkem vett ja vähem päikest tänavu.

Sempervivum calcareum `Martin`  lahedad värvid, kehva pilt.

Loniciera crassifolia, talvitus hästi, oleks ilmselt veel suurem, aga varakevadel kaksasin paar oksakest paljundamiseks ja needki on elus, aga pottides ja hakkavad juba õiget nägu minema. Killustikku on vaja juurde osta. Selle kuslapuu üle on mul eriliselt hea meel, mulle kuslapuud meeldivad.

Emajuured

 Nulgudel oli ka esmakordselt pruune okkaid, aga õnneks mitte palju. Mul oli oidu teha üks kevadine kastmine enne kui vihma anti.
 ´Kiwi`
Kivirikud on suhteliselt uus taimeperekond mu jaoks. Arenguruumi on palju. Tänavune märts ja aprilli algus oli kivila jaoks kuivavõitu, võimalik, et ma pean mõned kivirikud kivide põhjakülgedele ümber panema, päike kuivatas mõnevõrra.




 Esimest talve minuartsia ja arguni tondipea `Fuji White`. Viimase puhul on lootustandvad rohelised võrsed. Tundmatu kivirik.


Edukalt on talvitunud padjandpaju Salix hylematica ja kaks igihaljast ibeerist. Ibeeriste puhul oli mul mure, et põlevad/kuivavad ära. Nendega on ka veel vähe kogemusi, jälle üks huvitav taimegrupp. Ümaralehine kivikress on taastumas, vastaklehine kivikress tekitas ühe õie, aga tema vajaks vist lubjasemat, ei sobi talle see kivila pinnas, kiratseb. Mägisibulate hulgas suuri kaotusi pole, minu jaoks on üllatav, et `Hart`nii punane on ja huvitavaid värvumisi on teiste uute sortide puhulgi. Eriti hea meel on mul selle üle, et `Elf`ja `Ticno`on hästi hakkama saanud. Näevad veel mõnevõrra rääbakad välja, aga ma pole neid ka veel puhastanud. Mõned sordid ajasin potti, mul on eelmisest suvest üks lubadus vaja ära täita.

Mõned värvumised on tõepoolest üllatavad, ma ei mäleta suvest selliseid toone.
`Neptun` Sametine, imetlen.
Mägisibulja kukeharja kevadine toon oli üllatavalt soe ja pastelne.

`Hart`Pilt ei ole tagurpidi, ülevalt alla on pildistatud. See punane oli juba märtsist punane nagu stopptuli kivila katusel.

Selle sedumi pean ta kohalt ära võtma, ta peaks kasvama horisontaalis, muidu läheb varsti kibedaks rohimiseks. Mida ma küll mõtlesin kui ma ta sinna istutasin, et ilus?
Minu vaieldamatu lemmik mägisibulate hulgas - nimetu-silt-tuulest -viidud-tuvastamisel, suhteliselt aeglaselt laienev, kevadest kevadeni puhas roheline, paistab kaugele ja on väga-väga ilus. Võiks arvata, et punased toonid on ilusad ja nad ongi, aga selline roheline tõuseb armsalt esile, kivilas on värv muidugi parem.


 Rohelisel noodil lõpetangi selleks korraks.

Salix serphyllifolium