kolmapäev, 17. veebruar 2016

päev korraga.millalgi veebruaris

Laupäeval, 13.veebruaril kasisin aianurkasid, seal, kus peenraid pole. Lõikasin ja riisusin. Mõnus oli, soe ja kevadine. Pildistasin kivilat, nautisin päeva. äärepealt oleks ühes kohas kamarat eemaldama hakanud, aga mõtlesin ümber. Nakitsesin veidi pärnatüve kallal. Mul on sügisest peale üks näkitsemise projekt käsil.
Tõmbasin mõnele traadile võrgu peale, sest elupuud, eriti need noored ja värvilised, kui neil kõrget võrku pole ja/või võrguääred teravaks pole lõigatud, siis kitsed ulatuvad oma nina toppima ja näksima. Näljanäod sellised!
Pühapäeval hakkas sadama lörtsisegust lund sulanud maale. Terve päeva sadas ja sulas ja sadas ja ei sulanud. Raske vesine lumi. Puid ei lõhkunud, lumi, ma mõtlen. Koristasin tube, nautisin päeva. Pesime pesu, aga õue ei viinud, sadas ju. Mis neist linadest ikka leotada.
Tassisin nädala puud. Kasvuhoone peale kogunenud lumi sahises alla hunnikusse. Hea kaarega kasvuhoone on. Vaatamata lumesajule oli soe.
Esmaspäevaks sadu lakkas, sahamees lükkas sissesõidutee otsa ... peaaegu et kraavi. Võttis kulmu kergitama - terve talv ei midagi ja nüüd äkki sula ajal oli vaja ots lahti lükata. See nüüd küll hea mõte polnud, ma pean selle minemalükatud osa kuidagi tagasi lükkama.
Kui õhtul koju jõudsin oli terve õu hullunud koera jälgi täis. No ei anna seda teisiti seletada, igale poole oli joostud, tavaliselt viib sirge üle minu krundi, seekord oli vaja kõik kohad üle vaadata. Või oli see transiitkoer?
Viisin linad välja.

Teisipäev oli päikseline, linnas soe ja sulas. Päike oli pimestav nagu märtsis. Mõtlesin L. crassifolia peale ja siis rohkem ei mõelnud. On nagu on.
Õhtul tõin kuivad linad sisse, triikisin ära ka. Mõnus.

Otsustasin, et aastaaegu enam ei loe, noh, et talv tuli tagasi ja siis tuili kevad ja talv tuli tagasi ja siis jälle kevad. Kirjutagu oma ilmateadetes mida iganes. Elan päeva kaupa, kevad on tegelikult kohal, seda on tunda, valgus on muutunud, küsige sibulatelt.
Eile õhtul kui ma koju jõudsin oli imeline hetk - õues oli korraga nii valge kui  ka pime, tuuletu ja kuu paistis.  Päev pikeneb! Puhas rõõm.
Hilisõhtused miinused ei olnud märkimisväärsed, lumi krudises küll.
Ma ju ütlesin, et Tartu maraton jääb tänavu ära.

Homme on homme.


8 kommentaari:

  1. Nojah, just täpselt nii kõik ongi :D

    VastaKustuta
  2. Ka mulle meeldivad esimesed varakevadised toimetused aias,sellise erilise tunde tekitavad.Need sibulikud on ikka võrratud.

    VastaKustuta
  3. Jah, kas kevad, talv või kevadtalv, talvkevad, sekka sügist, vihma, vikerkaari. Segapuder on tõesti olnud. Vähemalt kurss on kindel...mulle näib, päevad lähevad pikemaks.:)

    VastaKustuta
  4. Ikka päev korraga. Ja eelmine aasta näitas, et ka veebruar ja detsember on veel aiakuud :) Nii, et aastaaegadel pole tõesti mingit tähtsust

    VastaKustuta
  5. On nigu on. Oluline on see, et läheb valgemaks :)

    VastaKustuta
  6. Valgus on positiivne, annab nii palju jõudu. Kell 6 õhtul näeb veel õues sõrme suhu pista, kevad :)

    VastaKustuta
  7. Mõnusa tunde teeb see tilluke veebruaripäevik. Kevad on juba peaaegu...

    VastaKustuta
  8. Nii kosutav oli, kui sai vahepeal ka korraks elusat maad ja muru näha.

    VastaKustuta