sambad, kaared, tuustid. minu kõrrelised II

Sambad on tegelikult juba ette näidatud, teise osa tarbeks on jäänud põhiliselt  kaared ja tuustid, mõni üksik kera ka.
Kaari ma armastan. Nende moodustamisega paistab silma selle hooaja uustulnuk Carex tenuiculmis. Sellel tarnal on nii värvi kui graatsiat.
(Siit moraal: Tartu Botaanikaaia püsikute päeva peab külastama, see toob su aeda taimi, millest pole osanud unistadagi :) )
Viimasel ajal ma paaris-oste  enam ei tee, aga seekord ostsin kaks taime ja paigutasin mõlemad kivilasse nii, et kord säraks päikese käes üks, siis teine. Huvitav on see, et üks kahest on saanud ilmselgelt sobivama kasvukoha, sest on laiuselt kahekordistunud, kõrgemale istutatud taim on ka edenenud, aga juurdekasv pole nii muljetavaldav. Ilmselt on kõrgemal kuivem. Ilus ikkagi. Uus-Meremaa kõrreline, kes eelstab päikselist või poolvarjulist ja parasniisket kasvukohta. Oma kodumaal k: 60 cm. Z6. Sortidest on nimetatud ühte - `Cappucino`

oktoober 2015

 

november 2015 

 Kivilasse paigutasin talvitumise pärast, sest ma ei tea, kuidas ta talvitub, ei tahaks neid kaotada.
Õrnukestest rääkides, üks mitte eriti fotogeeniline kõrreline, kelle ma liigitaks pooltuustiks puhtalt sellepärast, et algajale on selle kõrrelise roosade pähikute pildile saamine raske. Võimalik, et ta kasvaks mõnes teises kohas edukamalt, aga ausalt öeldes ei julge ma teda liigutada, ta talvitus eelmisel talvel ja õitses ka tänavu.  Sordi nimi on aga nagu luuletus `River Mist`. Lubage esitleda: Chasmanthium latifolium - laialehine haikhein. Päritolumaa Põhja-Ameerika.  Puhmikuline kõrreline, lehestik meenutab pisut bambust. Õitseb suve teisel poolel lapikute õiepähikutega, mis ripuvad kaarduvatel õievartel. Kasvukoht päikseline või poolvarjuline, päikese käes jääb madalamaks ja kompaktsemaks. Eelistab parasniisket, viljakat mulda. Kui taim on kohanenud talub ka mõõdukat kuivust.  Mina jagasin taime kaheks ja ellu jäi paraku ainult kivilasse istutatud taim. Las ta talvitub, uuel hooajal katsetan veidi niiskema kasvukohaga. Igatahes on ta jagamisest toibunud. Tiigikalda taim ei elanud talve üle. Eile käisin kaemas, pähikud alles, aga kas seemnetega või ilma ja kui seemnetega, kas siis külvab liiki?

Roosade toonide juurest punaste juurde. Ihaldasin harilikku alangi juba mitu aastat, sest esimene tutvustus oli muljetavaldav. Imperata Sylindrica `Red Baron`ongi oma värvuse poolest väga kaunis kõrreline, eriti siis, kui on juba kodunenud ja laienenud. Külmaõrn. Eelmise talve elas üle lohuaeda istutatud taim, veidi niiskema kallaku peal aga ei talvitunud. Ma ei katnud, valisin kohta. Mis uued talved teevad, saame näha.

 2014

 2015

Veel värvilistest kõrrelistest. Hilissuvel põikasin Kristiine aiakeskusesse, oh, see oli üks joovastav käik :D sest nende taimevalik erineb lõunaosariikide taimevalikust. Corynephorus canescens, roosakas hõberohi, mis on kantud võõrliikide nimekirja, Eestis looduses haruldane, esmasisenemine 1784. Leidsin internetist Toomas Kuke nimestikust: "Eestis väga haruldane tulnukas (vanad leiud), loodusliku areaali kirdepiiri lähedal, kultuuris harva, metsistunult haruldane; antropofüüt. Üheaastane kõrreline, mis soodsal asukohal võib talvitudagi. Moodustab väikese ühtlase ja kena hallikassiniste pikkade kitsaste, kõrrelaadsete ja püstiste lehtedega mätta. Kasvukoht päikseline ja soe.

Kivilas on muidki kõrrelisi.  Panicum virgatum, vitshirss. Tegemist on sordiga, mille nimes ma pole kindel ja sestap piirdun liigiga. Mulle meeldib kombineerida kive, kõrrelisi, okaspuid jm nassvärki. Saunamägi on selleks kohane paik, võin rahumeeli katsetada ja vaadata, kuis sobib.

Keskmine värihein, Briza media on minu lapsepõlve niitude lemmik ja istutasin saunamäele, kus on ruumi ja pole seda ohtu, et teised teda lämmataksid. Mätas tiheneb iga aastaga. Kui saunamäel läheb kitsaks või hulluks külvamiseks, on mul tema jaoks uus koht. Esialgu massilist isekülvi pole esinenud, vaatame  kuis edasi.

"Väriheina pähikus on kuni üksteist õit. Kuid nad on nii tihedalt koos, et pähik ise on peaaegu ümar. Sageli on pähiku raopoolses osas väike sisselõige, nii on väriheina pähik südamekujuline. Sellised väikesed südamekesed ripuvad väga peenikestel raagudel hõredas õisikus. Kuna pähikuraod on väga peenikesed, siis värisevad pähikud iga väiksemagi õhu liikumise korral. Sellest ongi tekkinud nimi “värihein”. Selline nimi on juba ammust ajast saadik tuntud kogu Eestis, aga ka paljudes teistes maades." (Bio.edu.ee)

Kõrrelistele võiks muidugi süstemaatilisemalt läheneda, aga minu selleaastane järjestus on pigem lemmikute põhine. Eraldi teema on Miscanthus sinensis ja tema sordid, aga nendest kirjutan täpsemalt  järgmisel hooajal, sest tänavu peab suurem osa neist kohanema.

Minu vaieldamatu lemmik aias on lumi-piiphein. Loen, et tegemist on koheva (nõus), püstise (üsna nõus) ja hõreda (üldse pole nõus) puhmikuga. Lehed tumerohelised, ääres hõbedased udejad karvad, veidi kaardus. Igihaljas.

 2014 novembris

Sellest puhmast pole mingi muu umbrohi suutnud läbi trügida peale ühe võilille, nii et hõredaks ma seda ei nimetaks.  Esimesed kaks aastat ei õitsenud ja silt oli rändama läinud, ootasin pähikuid, et saaks ära määrata. Tänavu õitses ja rikkalikult ja see õitsemine väsitas taime mõnevõrra ära, oli küll nirakam ja võiks öelda ka hõredam. Pärast pähikute tagasilõikust omandas puhmik jälle ümarama vormi. Väga ilus kõrreline, püsibki igihaljana ning kevadel on ikka niksis naksis. Tõenäoliselt jagan järgmisel hooajal, kohti, kuhu istutada, jätkub. Kolmese grupina oleks üsnagi muljetavaldav.

Carex morrowii, jaapani tarn `Ice Dance`. Istutasin 2014 a sügisel ja valisin koha, kuhu kevadpäike kõrvetama ei ulatu ent alahindasin tema naabrite kasvuvõimet, nii jäi ta lumeroosi ja norulillede selja taha, mis varakevadel oli plussiks, aga hiljem miinuseks, jagasin ühe puhmiku, et saaks vabalt õilmitseda ning laieneda. Kui on õiges kasvukohas, siis on lopsakas ja kaunis hiliskülmadeni. Sobiks linnukassegi.

Carex morrowii on Jaapanist pärit igihaljas u 30 cm kõrgune tihedaid mättaid moodustav tarn. Valgete äärtega lehed on kitsad ja jäigad. Mais juunis arenevad väikesed punakaspruunid õisikud. Eelistab niisket niisket pinnast ja poolvarju või varju. Tuleks kaitsta kevadise intensiivse päikese eest.

Carex pendulat, ripptarna,  külvasin eelmisel talvel, külv õnnestus, aga ma jokutasin ümber pikeerimisega ja lõpuks rändasid tiigikaldale suhteliselt väikesed taimed, kui ellu jäävad, siis on järgmisel hooajal päris huvitav. Piltidel on nad mulle sümpaatse mulje jätnud. 

Carex elata, luhttarn,  kasvab meil looduslikult ja katsetuse korras olen mõnda ka tiigikaldale lasknud ja siis ruttu piirama hakanud. Sordiga `Aurea` läks mul nihu ja küllap lähen uuele katsele kohe, kui seda mõistliku hinnaga pakkuma hakatakse.

Palmilehelist tarna , (Carex muskingumensis), olen muidugi igal hooajal uhkusega näidanud. Sort `Variegata` ja kera, mis kera. Kui külje alt sõpradele jagasin, siis muutus korraks lopergusemaks, aga uuel kevadel on jälle ümar ning ei lamandu. Kasvab poolvarjus, Tartu aias kasvas peamiselt varjus ja oli kõrgem.  Liik miskipärast ümarat vormi ei võta ja kipub pikali viskama, aga taim on ka alles nooruke.

Sel suvel sain sordi `Little Midge`, mis paistab ka kenasti vormi hoidvat, aga on tõepoolest väike - kõrgus 20-35 cm. Viimast siis õitsemise ajal.
Palmileheline tarn on pärit Põhja-Ameerikast. Erineb teistest tarnadest selle poolest, et veidi longus lehed kasvavad ka varte ülaosas. Liik kasvab u 70 cm kõrguseks, juulis avanevad punakaspruunid püstised või veidi rippuvad õisikud. Kasvukoht poolvarjuline või varjuline niiske mullaga kasvukoht, aga ka madal vesi.
Siis on veel mõned kõrrelised, mis mulle väga meeldivad, aga kohati teevad nõutuks nagu nt paruktarn,   Carex comans, kevadel ei saa aru, kas on surnud või teeskleb.( Kui juunis ikka kõik lehed vabalt ära tulevad, siis ei teeselnud ).  nt sort `Bronze Curls` või `Frosted Curls`

Paruktarn on pärit Uus-Meremaalt (sinna peaks ikka lõpuks minema ja vaatama, mis neil seal veel on :D)
Õitseb juunist augustini, õied on tagasihoidlikud ja asuvad lehtede varjus. Kasvab hästi päikesepaistelises kohas, vett läbilaskvas, kuid piisavalt niiskes pinnases. Külmaõrn.

Tarnade teema lõpetuseks kaks tarna, millest üks püsib vapralt paigal ja minu meelest ta pingutab väga. See on nipponi tarn `Evergold` all vasakus nurgas ja kuigi pildilt paistab, et talle pole ruumi jäetud, pole see tõsi.

Määramata tarn  `Variegata`seevastu on otsustanud peenra piiridest välja murda. Ei see ei ole jaapani tarn ja varvastarna kohta on tal liiga laiad lehed :( ?

Lisalugemist tarnadest: Ave Visnapuu, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik. "Tarnad - kenad pilgupüüdjad" . Ajakiri Minu AED, 2014 nr 4.

Tegelikult on kõrrelisi muidugi rohkem, kõigist ei jõua kirjutada isegi pikkadel õhtutel. Kirjutamata jäi ainuroost ja luht kastevarre sortidest ja aruheintest ja ... maailm on lõpmata huvitav! Lugeda on hea, kirjutada raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem? (HR? Mõtelda on mõnus)