neljapäev, 31. detsember 2015

Meie Madeira. laskumine Nunnade orgu.

Meie reisi viimane täispikk päev oli juba esimestel päevadel paika pandud. Selleks ajaks oli ka selge, et mõistlik on üks sihtpunkt päevas, siis jõuab olla ja vaadata ja nautida. Uurisime igasuguseid pakkumisi, aga lõpuks valisime bussiliikluse, s.t. hommikul sinna, õhtul tagasi. Buss kihutas linnast läbi ja siis jõudsime mägedesse, kus igas pimedas kurvis törtsutati signaali. KSJ ütles mulle, et tema sel küll mingit mõtet ei näe, sest ega seda törtsatamist nagunii ei kuule. ?! Eelmise kahe päeva sisse jäi üks pehmelt öeldes väga värvikas sõit, sattusime pilve sisse, kus ainult kallas ja nähtavus muutus iga hetkega hullemaks. Padukast kerkis meie teele džiipe, mis ilmselt pagesid safarilt, muda lendas ja mingil hetkel leidsime end lehmakarja eest.No ei näinud ei paremale ega vasakule ja ettepoole u meeter poolteist.  See oli üks äkilisemaid elamusi sellel reisil, sest vaatamata minu vaiksele halamisele sõitis KSJ edasi. Sõnaga - pärast seda oli igasugune ühiskondlik transport mägedes köki-möki.
Nunnade orus (Curral das Freiras) asub  väike küla  peaaegu püstloodis kaljude vahel. Org on oma nime saanud  Santa Clara kloostri järgi. 1566 a pagesid nimetet kloostri nunnad piraatide eest siia orgu.  Nunnade org paikneb otse saare südames, nn. Katlas e kraatris, mis on ümbritsetud kustunud vulkaanidest. Külake on tuntud oma igaaastase kastanifestivali poolest.

Nunnade orgu viib korralik maantee ja turistidel on valida kas laskumine või tõusmine. Ülal on korralik kindlustatud platvorm, kuhu on rajatud söögikoht, hotell ja muud kribu-krabu, mahukas suveniiripood ja söögikoht. Korralikud rajad viivad vaateplatvormile, kuhu me kõigepealt suundusimegi. Vaade on hingematvalt kaunis.  Ilm oli selge ning päikseline. Saapapaelad kinni ja hakkasime allapoole suunduma. Retke oletatav kestvus 1,5 h. Meil läks veidi kauem :) aga mitte oluliselt.
Rada oli laotud väikestest ümaratest kividest ja seal vahel kasvas sammal või muu mudru. Talvisele ajale kohaselt oli see niiske ja mõnes kohas veidi libe, siin matkamiseks peavad kohased jalanõud olema, kingakesed ei kestaks poolt radagi.


Kastanid! Rada algas kastanisalust ja puudealune oli kastaneid täis. Korjasime mõned külakostiks kodustele. Kuigi neid müüdi igas poes ja punktis ja kuuldavasti on neid Eestiski saadaval, aga oma käega korjatud kastanid on lihtsalt tore.
Niisama lihtsalt see muidugi ei käinud, sest katsani vilja ümbritseb koor, millel on teravad okkad, astlad ja kui oled ettevaatamatu on see üsna terav elamus.
Sel aastaajal oli kõrgemal mägedes floora üsna tagasihoidlik, mida allapoole seda lopsakamaks muutus. Minu teadmised troopilistest taimedest on napivõitu, nii nimetasin tuttava olemisega sukulente lihtsalt sukulentideks :) .Viimase veerandi peal kasvasid juba sõnajalad ja muu varjutaimestik. Muide seda peab ütlema, et ei mingeid putukaid, kogu reisi vältel vaid mõned liblikad ja mesilased, mägedes oli vaikne. Ülesse kostis kauget koerte kila alt külast. Mida allapoole seda enam inimtegevuse hääli.
 Raja peal oi muidugi seltskond mõistagi rahvusvaheline, lasime mõned suuremad grupid mööda ja kohtasime ka üht soomlastest paari, kes esmapilgul näisid abi vajavat. Küsisime, et kas saame kuidagi aidata, sest meesterahvas oli üsna murtud moega, aga nad arvasid, et kui meil just helikopterit tagataskus pole.... Jäid meist maha hinge tõmbama, hiljem kohtasime neid all orus, nad olid kenasti kohale jõudnud. Saarel ringi rännates mõtlesin ma nii mõnigi kord, et kuidas neil siin päästeteenistus korraldatud on. Suusakeskustes on alati sellised kohad selgelt märgistatud, siin mägedes tundus nagu oleks kogu värk omal riisikol. Meil õnneks mingeid jamasid ei juhtunud.

Ja siis ma pildistasin iga käänaku peal, sellest saaks terve filmi :) kuidas küla aina lähemale tuleb. Omavahel öeldes - vahepeal tundus, et me ei jõua kunagi alla. :) Ka sellest mõtlesin, kuidas siin võis elu olla siis, kui maanteid veel polnud ja üles -alla sai vaid seda rada pidi ning kes need kivikesed siia ikkagi ükshaaval tippinud on. Ühte varingut nägime ka, sedapidi oleks vägagi otse alla saanud.
Raja alguses olid piirded - postid ja nende vahele tõmmatud kett või köis, allpool kadusid need ära ja need olidki pigem meeldetuletuseks kui kindlustuseks. Leidsin raja kõrvalt pampleid ja KSJ-l oli ilmtingimata vaja neid järsaku seljale maitsema minna. Hhhh.

Ühte rada tahaks veel näidata -vana tee, mis nüüd on mõistagi käigust väljas. Sõidaksite?
Pildi keskmest veidi paremale on täpike. Sakslane :)

Kui me lõpuks alla jõudsime kohtasime reibast perekonda, kes suundus tõusule. No ei kadestanud ma neid raasugi. Laskumine oli lihtsam. :) Külani oli veel veidi maanteed mööda minna ja lõpuks maandusime kohvikusse. Siin alles lõbu algas. Kõik need grupid, kes meist rajal mööda kihutasid, olid end teisel korrusel sisse seadnud.
Kui olime veidi ringi vaadanud, küsisime kohaliku kuulsa napsu kohta.( Enne reisi oli mulle seda korduvalt soovitatud.). Selle peale toodi kandik miskite topsikestega ja siis me maitsesime üht ja teist ja ... korraga oli minu maailmapilt väga lõbusaks muutunud. Pärast paaritunnist laskumist ja pudelivett ... istusin kohviku trepile maha ja naersin laginal, see kõik oli nii sürreaalne - istud trepil, päike paistab ja ümberringi on mäed. Oktoobri lõpp.

Kohvik oli kahekorruseline ja salapärastel asjaoludele teenindati enne teise korruse külastajaid. Ma ei süvenenud, et miks. Tellisime oma seitsmenda espada ja lasime ajal voolata. Kohvik oli avatud köögiga ja see oli lõbus vaatepilt, kuidas kokad viiekesi süüa tegid. Ma ei tea, kas selles oli oma osa kohaliku napsu degusteerimisel, aga jälgisin löbuga, kuidas nad käsi ringutasid ja pannide ja nugade jm millega veel kolistasid. Ahju juures toimetas korraga neli inimest ja siis nad jooksid jälle laiali ja põrkasid kokku ja seda saatis valjuhäälne jutuvada. Lõpuks saime meie oma praed kätte, tellimust käidi täpsustamas kolme ettekandja poolt ... jne jne. Maitsev oli. Kui me lõpetasime, siis vaibus kogu möll ja korraga oli köögis vaikne ja asjalik asjatamine. Hordid said ilmselt toidetud. Perenaine lõi arveid kokku. Miksipärast meenutas ta mulle Isehakanud Lillekasvatajat :) Võib olla tema päikselise olemuse pärast.
Bussi väljumiseni oli poolteist tundi ja läksime küla peale uitama ja siis tegime lihtsalt aega parajaks.
Ühest väikesest kohalikust poest, kus müüdi riidekraami ja madeirat läbisegi ostsime veini kaasa. Märkus maaletoojatele - ma ostaks seda veini iga kell :)
Mägedest hakkas udu allapoole vajuma, päev oli õhtupoolikuks saanud ja mina kaineks. :) Rõõm oli ikka.

Linna jõudes jalutasime läbi pargi ja läksime hotelli. Imeline päev selja taga.
See oli üks kõige toredam sünnipäev, kus ma eales käinud olen. KSJ on kõige parem reisikaaslane, sest seal, kus mina kannatuse kaotan, on tema vana rahu ise, seiklusteks valmis ja lihtsalt armas.

Madeirale tahaks tagasi, sest 7 päeva selle saare jaoks on ilmselgelt vähe. Nii me kokku leppisimegi, et järgmine minu ümaram sünnipäev saab Madeira sadamakõrtsis väärikalt tähistet. Loomulikult olete sinna oodatud ;)

Kes aga tahab Portugalist rohkem teada, lugege Kaisa Masso raamatut "Minu Portugal, igatsedes kadunud aega".




13 kommentaari:

  1. :)
    Kaunist uut aastat! :)

    VastaKustuta
  2. Õnnelikku uut aastat! Olgu ta siledam kui Su pilt :)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne01 jaanuar, 2016

    Kas see viljunud söödav kastan kasvab oma aia?

    Edukat uut aastat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nagu nüüd lisandunud postitusest võib aru saada - ei ole oma aiast. Saarelt korjatud :)

      Kustuta
  4. Oh, hääd sõbrad, head uut teilegi. Lootsin, et kellegil pole aega seda postitust lugeda :) see on vana aasta saba, Madeira reisi kokkuvõte :)
    Nii et kastanid on mägede jalamilt ja lugu tuleb hiljem :)

    VastaKustuta
  5. Head uut aastat!
    Mina olen söödavaid kastaneid korjanud isegi Helsingi botaanikaiast!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on lohutav teada, äkki õnnestub KSJ-l ja mul suvesaarel kastani või kaks üles kasvatada :)

      Kustuta
  6. Mul see postitus varem kuidagi kahe silma vahele jäänud. See kohalik jook poncha on üks salakaval segu, maitseb hästi ja kange nagu polekski, aga korraga on kõigil maailm ilus ja lusti laialt. Ega seal mägedes vist ilma saakski :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma tekitasingi selle veidi hiljem :) salakaval jook oli jah :D

      Kustuta
  7. Aitäh meeleoluka ja faktirohke reisikirja eest! Mina olen küll kõik osad suure hoolega läbi lugenud ja kohati veebistki lisainfot vaadanud. Madeiral ma pole käinud, kuid läheks küll esimesel võimalusel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehh, ma läheks ka veelkord :)

      Kustuta
  8. Tänan jagamast, reisijutud on jätkuvalt minu lemmikžanr.:)

    VastaKustuta