neljapäev, 31. detsember 2015

Meie Madeira. laskumine Nunnade orgu.

Meie reisi viimane täispikk päev oli juba esimestel päevadel paika pandud. Selleks ajaks oli ka selge, et mõistlik on üks sihtpunkt päevas, siis jõuab olla ja vaadata ja nautida. Uurisime igasuguseid pakkumisi, aga lõpuks valisime bussiliikluse, s.t. hommikul sinna, õhtul tagasi. Buss kihutas linnast läbi ja siis jõudsime mägedesse, kus igas pimedas kurvis törtsutati signaali. KSJ ütles mulle, et tema sel küll mingit mõtet ei näe, sest ega seda törtsatamist nagunii ei kuule. ?! Eelmise kahe päeva sisse jäi üks pehmelt öeldes väga värvikas sõit, sattusime pilve sisse, kus ainult kallas ja nähtavus muutus iga hetkega hullemaks. Padukast kerkis meie teele džiipe, mis ilmselt pagesid safarilt, muda lendas ja mingil hetkel leidsime end lehmakarja eest.No ei näinud ei paremale ega vasakule ja ettepoole u meeter poolteist.  See oli üks äkilisemaid elamusi sellel reisil, sest vaatamata minu vaiksele halamisele sõitis KSJ edasi. Sõnaga - pärast seda oli igasugune ühiskondlik transport mägedes köki-möki.
Nunnade orus (Curral das Freiras) asub  väike küla  peaaegu püstloodis kaljude vahel. Org on oma nime saanud  Santa Clara kloostri järgi. 1566 a pagesid nimetet kloostri nunnad piraatide eest siia orgu.  Nunnade org paikneb otse saare südames, nn. Katlas e kraatris, mis on ümbritsetud kustunud vulkaanidest. Külake on tuntud oma igaaastase kastanifestivali poolest.

Nunnade orgu viib korralik maantee ja turistidel on valida kas laskumine või tõusmine. Ülal on korralik kindlustatud platvorm, kuhu on rajatud söögikoht, hotell ja muud kribu-krabu, mahukas suveniiripood ja söögikoht. Korralikud rajad viivad vaateplatvormile, kuhu me kõigepealt suundusimegi. Vaade on hingematvalt kaunis.  Ilm oli selge ning päikseline. Saapapaelad kinni ja hakkasime allapoole suunduma. Retke oletatav kestvus 1,5 h. Meil läks veidi kauem :) aga mitte oluliselt.
Rada oli laotud väikestest ümaratest kividest ja seal vahel kasvas sammal või muu mudru. Talvisele ajale kohaselt oli see niiske ja mõnes kohas veidi libe, siin matkamiseks peavad kohased jalanõud olema, kingakesed ei kestaks poolt radagi.


Kastanid! Rada algas kastanisalust ja puudealune oli kastaneid täis. Korjasime mõned külakostiks kodustele. Kuigi neid müüdi igas poes ja punktis ja kuuldavasti on neid Eestiski saadaval, aga oma käega korjatud kastanid on lihtsalt tore.
Niisama lihtsalt see muidugi ei käinud, sest katsani vilja ümbritseb koor, millel on teravad okkad, astlad ja kui oled ettevaatamatu on see üsna terav elamus.
Sel aastaajal oli kõrgemal mägedes floora üsna tagasihoidlik, mida allapoole seda lopsakamaks muutus. Minu teadmised troopilistest taimedest on napivõitu, nii nimetasin tuttava olemisega sukulente lihtsalt sukulentideks :) .Viimase veerandi peal kasvasid juba sõnajalad ja muu varjutaimestik. Muide seda peab ütlema, et ei mingeid putukaid, kogu reisi vältel vaid mõned liblikad ja mesilased, mägedes oli vaikne. Ülesse kostis kauget koerte kila alt külast. Mida allapoole seda enam inimtegevuse hääli.
 Raja peal oi muidugi seltskond mõistagi rahvusvaheline, lasime mõned suuremad grupid mööda ja kohtasime ka üht soomlastest paari, kes esmapilgul näisid abi vajavat. Küsisime, et kas saame kuidagi aidata, sest meesterahvas oli üsna murtud moega, aga nad arvasid, et kui meil just helikopterit tagataskus pole.... Jäid meist maha hinge tõmbama, hiljem kohtasime neid all orus, nad olid kenasti kohale jõudnud. Saarel ringi rännates mõtlesin ma nii mõnigi kord, et kuidas neil siin päästeteenistus korraldatud on. Suusakeskustes on alati sellised kohad selgelt märgistatud, siin mägedes tundus nagu oleks kogu värk omal riisikol. Meil õnneks mingeid jamasid ei juhtunud.

Ja siis ma pildistasin iga käänaku peal, sellest saaks terve filmi :) kuidas küla aina lähemale tuleb. Omavahel öeldes - vahepeal tundus, et me ei jõua kunagi alla. :) Ka sellest mõtlesin, kuidas siin võis elu olla siis, kui maanteid veel polnud ja üles -alla sai vaid seda rada pidi ning kes need kivikesed siia ikkagi ükshaaval tippinud on. Ühte varingut nägime ka, sedapidi oleks vägagi otse alla saanud.
Raja alguses olid piirded - postid ja nende vahele tõmmatud kett või köis, allpool kadusid need ära ja need olidki pigem meeldetuletuseks kui kindlustuseks. Leidsin raja kõrvalt pampleid ja KSJ-l oli ilmtingimata vaja neid järsaku seljale maitsema minna. Hhhh.

Ühte rada tahaks veel näidata -vana tee, mis nüüd on mõistagi käigust väljas. Sõidaksite?
Pildi keskmest veidi paremale on täpike. Sakslane :)

Kui me lõpuks alla jõudsime kohtasime reibast perekonda, kes suundus tõusule. No ei kadestanud ma neid raasugi. Laskumine oli lihtsam. :) Külani oli veel veidi maanteed mööda minna ja lõpuks maandusime kohvikusse. Siin alles lõbu algas. Kõik need grupid, kes meist rajal mööda kihutasid, olid end teisel korrusel sisse seadnud.
Kui olime veidi ringi vaadanud, küsisime kohaliku kuulsa napsu kohta.( Enne reisi oli mulle seda korduvalt soovitatud.). Selle peale toodi kandik miskite topsikestega ja siis me maitsesime üht ja teist ja ... korraga oli minu maailmapilt väga lõbusaks muutunud. Pärast paaritunnist laskumist ja pudelivett ... istusin kohviku trepile maha ja naersin laginal, see kõik oli nii sürreaalne - istud trepil, päike paistab ja ümberringi on mäed. Oktoobri lõpp.

Kohvik oli kahekorruseline ja salapärastel asjaoludele teenindati enne teise korruse külastajaid. Ma ei süvenenud, et miks. Tellisime oma seitsmenda espada ja lasime ajal voolata. Kohvik oli avatud köögiga ja see oli lõbus vaatepilt, kuidas kokad viiekesi süüa tegid. Ma ei tea, kas selles oli oma osa kohaliku napsu degusteerimisel, aga jälgisin löbuga, kuidas nad käsi ringutasid ja pannide ja nugade jm millega veel kolistasid. Ahju juures toimetas korraga neli inimest ja siis nad jooksid jälle laiali ja põrkasid kokku ja seda saatis valjuhäälne jutuvada. Lõpuks saime meie oma praed kätte, tellimust käidi täpsustamas kolme ettekandja poolt ... jne jne. Maitsev oli. Kui me lõpetasime, siis vaibus kogu möll ja korraga oli köögis vaikne ja asjalik asjatamine. Hordid said ilmselt toidetud. Perenaine lõi arveid kokku. Miksipärast meenutas ta mulle Isehakanud Lillekasvatajat :) Võib olla tema päikselise olemuse pärast.
Bussi väljumiseni oli poolteist tundi ja läksime küla peale uitama ja siis tegime lihtsalt aega parajaks.
Ühest väikesest kohalikust poest, kus müüdi riidekraami ja madeirat läbisegi ostsime veini kaasa. Märkus maaletoojatele - ma ostaks seda veini iga kell :)
Mägedest hakkas udu allapoole vajuma, päev oli õhtupoolikuks saanud ja mina kaineks. :) Rõõm oli ikka.

Linna jõudes jalutasime läbi pargi ja läksime hotelli. Imeline päev selja taga.
See oli üks kõige toredam sünnipäev, kus ma eales käinud olen. KSJ on kõige parem reisikaaslane, sest seal, kus mina kannatuse kaotan, on tema vana rahu ise, seiklusteks valmis ja lihtsalt armas.

Madeirale tahaks tagasi, sest 7 päeva selle saare jaoks on ilmselgelt vähe. Nii me kokku leppisimegi, et järgmine minu ümaram sünnipäev saab Madeira sadamakõrtsis väärikalt tähistet. Loomulikult olete sinna oodatud ;)

Kes aga tahab Portugalist rohkem teada, lugege Kaisa Masso raamatut "Minu Portugal, igatsedes kadunud aega".




kolmapäev, 30. detsember 2015

Hea aasta. august kuni detsember

Läbinisti "jahedat" suve juhtub harva. Augusti esimese kolme nädala jooksul sadas vihma üks kord. Maapind sai niiskeks u 2- 5 cm. Toomingad värvusid üksmeelselt punaseks ja kuu lõpuks olid oma lehed kaotanud. Üks Thunbergi kukerpuu, mille olin sunnitud ümber istutama, reageeris sellele sügisvärvidega ja ma pole kindel, kas ta jäi hinge või mitte.
Esimene suurem sadu alagas kärgatuste ja mõnes paigas ka rahega. Minu aias rahekamakaid ei sadanud, enamus suurelehelistest taimedest jäid puutumata. Küll aga oli mul võimalus Lähtel rahepilve saabumist, maha sadamist ja lahkumist näha. Kui maru algas, siis üks külakass nagu visati sirelipõõsast välja, ta oli nii kohkunud ja kihutas tuhatnelja kodu poole.

Mõned head aastad tagasi lõppes suvi minu jaoks augustis. Nüüd jääb see suve lõpp pigem septembri lõppu. September oli tänavu soe ja tuuletu. Suhteliselt tuulevaikne oli ka oktoober. Kuna ma elan üsna keset tuultepesa, siis tuuline tähendab minu jaoks ikka 15m/s. Alla selle on üldiselt kukepea kui just talv pole.
Seened. Nii head puravikuaastat nagu 2014 aastal tänavu ei tulnud. Seened ilmusid ka veidras järjekorras ja lainete ja pausidega. Metsas sai käidud ja oma aia puravike ees  fotokaga kõhutatud.
Septembris sattus meie talgupäev olema kõikse tuulisem laupäev ja ma kaalusin juba, et kas peaks ära jätma. Potensiaalsed osalejad ütlesid ka järjest ära jne. Lõpuks otsustasime ikka talgute kasuks, sest põhituumik oli eelmistest talgutest olemas ja viimasel hetkel lisandus üks tore ja tõhus pere  ja paar kuldkätt ka. Suurest tuulest oli kasu, see viis tolmupilve ära. Nii saigi uus alguse :)

Esimene külm tuli oktoobri esimesel nädalal ja maa oli kolm hommikut järjest valge. 2014 aastal käis esimene külm mõne päeva võrra varem. Hortensiate helendus sai läbi ja pärast  külmakahutust saabusid taas plusskraadid, aga erinevalt aastatagusest ajast jäid plusskraadid pikalt valitsema. Kui eelmise aasta novembris istutasin kuuski, siis sel aastal istutasin maha mõned maasikataimed ja oktoobris mõned kanarbikud. Oktoobris kogusin veel seemneid ja rohisin kivilat.
Hea õunaaasta oli, puud olid lookas. Püsivad plusskraadid lasid õunu kauem säilida, keldriga ma ei kiirustanud. Rekordiline hiireaasta, neid trügis majja ikka hordide viisi.
Novembris tegelesin põhiliselt kompostiga. Sobiv aeg, soe ja pime. Klopsisin kokku lehekomposti kasti. Juba Räpina aegadest peale olen tahtnud aias tekitada puhta lehekomposti kogumise kohta. Nüüd on see siis olemas. Talgutest jäänud vana laudaalune sai ka suures osas puhtaks, lauad ladustatud ja pinnas veetud palgipeenradesse. See on uue hooaja projekt. Detsembris oli vaja kasvuhoone puhtaks teha, rohimise asemel kaevasin läbi. Kõige kaunim "tali"õis tuli kivilast - Gentiana acaulis õitses kuni jõuludeni ja oleks ehk kauemgi, aga lõpuks saabus loodetuul ja pühkis taeva puhtaks ning tõi tõsisemad miinuskraadid. Esimesed talikülvid tegin pühade ajal. Leevikesed ilmusid detsembri kolmandal nädalal. Lindude söögimaja panin välja 28. detsembril. 29.dets õhtul oli maas kerge lumekiht või pigem manna. Täna 30.detsembri hommikul oli kõik härmas, külm ja selge , miinus kaksteist.  Õhtu alles ees. Aasta peaaegu läbi. Tänavused tänukõned pidasin õuevaikuses, et oleks pidu sinu eneses :)

Ma olen selle aastaga väga rahul. Minu poolest võiks kordamisele minna. Põhilised märksõnad: pikk, jahe kevad, kivid, kõrrelised, tüved. Mägisibulad ja epimeediumid. Uued ladvad, prisked juurdekasvud.
Olen tänulik. 



 



pühapäev, 20. detsember 2015

Hea aasta. jaanuar kuni juuli

 2015 aasta oli hea aasta, aedniku aasta. Talv oli küll napi lumega hämar ja soe. Pikk, jahe, aga tuuline kevad andis taimedele ja aednikule aega. Mõõdukas suvi, kolme kuuma nädalaga augustis, pikk ja soe sügis. Sademed jagunesid "talvele", suvele ja hilissügisele. Metsas ja aias oli seeni ja viljapuud olid tänavu lookas. Sain hea kurgi- ja tomatisaagi, jagus ka teistele. Arbuusi kasvatamine läks ilmaolude tõttu õkva aia taha.  Okaspuudel oli teine hea aasta järjest, juurdekasvud jätkuvalt suured. Sääski ja herilasi oli märkimisväärselt vähe, küll aga endiselt ohtralt kahjureid, nt lepapoisid. Esimestel aastatel istutatud lehtpuud ning -põõsad on kasvuhoo sisse saanud. Minu esimeste aastate ebakindlus on asendunud hingerahuga, olen aednikuna kasvanud. Varakevadel osalesin väikeses aednike grupi taimekonverentsil, see oli hea ja hariv kogemus. Aasta lõpeb sama grupi vahva projektiga - meie oma aiaajakiri, millele kaastööd teha oli pingutav, aga jälle  huvitav: lugesin palju ja sain oluliselt targemaks.
KSJ on toonud mu ellu teised mõõtmed, kevadel käisime Alpides, sügisel Madeiral ja tänavune suvi oli üks suur maakivi projekt, mis saab kestma veel mitu hooaega. Kes veel kingiks mulle kuus koormat maakivi :D ?
Kokkutulekule ma sel aastal kahjuks ei jõudnud, meil oli samal ajal oluline perekondlik sündmus, aga kolmel talgul sai osaletud ja jõudsin tänavu nii Tartu Botaanikaaia püsikute päevale,  Ellamaa aianduspäevadele kui ka Võhma Juurikale.
Kaks toredat reisi oli ka sõpradega, käisin Lätis, Kalsnava arboreetumis ja põhjaosariikide tuuril.  Põhjaosariikidesse tuleb ka uuel suvel minna, sest pooled sõbrad jäid kallistamata ja nende aiad veel puha nägemata. Meie sügistalgud olid tuulised, aga seltskond tegus ja tore.
Hooaja lõpetasime Tagatalus. Mul muidugi tiksub hooaeg edasi, pööripäeva külv on veel tegemata.
 

Aasta  algas vihmaga. Jaanuari kaks esimest nädalat möödusid plusside ja miinuste vaheldumisega. Talikülv, suuremad potid veepudelitesse (5L), väiksematele pottidele kilekotid peale, et linnud ära ei sööks. Jätkuvalt vihmad ja sekka õhuke lumekiht. Kivilas kaks jäätumist. Tiigi veetase peaaegu nagu kevadel. Aidi ja Oti kolimistalgud. 

Veebruaris kirjutasin:
 Selline talv rikub nii ihu kui iseloomu. Miinus viis tundub äkitselt vastikult külm. Miinus viisteist tõmbaks hetkeks hinge kinni. Miinus kakskümmend on ilmselge eksootika. Ilm on vahelduv ja kaldub pigem soojakraadidesse.
Taimede ühistellimus Edromist väärib äramärkimist seetõttu, et nii vara pole kunagi sealt tellinud ja taimed pidid kevadeni aknalaudadel hakkama saama. Said ka.
Veebruaris jagus õhukest lumekihti vaid lohuaaeda, muidu aed suures osas lumekatteta.

Vabariigi aastapäeva olen ikka õues kerge kevadtööga tähistanud. 23. veebruaril ilm sajune, soe, pilvine. Koristasin aeda. Võtsin maha lohuaia nö väravast kaks vahtrahakatist, sest aed kasvab väiksemaks ja tagapool asuvad kuused katavad kõrghaljastuse vajaduse. Kui need kaks suureks lasta kasvada, siis midagi muud seal kasvada ei saaks. Maa oli külmunud, aga mutimullahunnikud juba sulasid.

Märts.
Ma olin märtsis uhtes üsna umbusklik, sest tundus ikka ilmvõimatu, et tali taeva jääb. Märtsi esimesel nädala olid lumikellukesed juba õitsema hakanud ning pikemaks veninud. Olin vaimu valmis pannud selleks, et tuleb veel lund. Samal ajal kui meie märtsi teises pooles Alpides olime, oli Eestis virmaliste laine. Reisilt tulles tegin pika tiiru aias. Kivilas hakkasid mägisibulad juba ärkama.

Need esimesed õienupud teevad ikka südame soojaks ja neid jõuad pildistada ka :) Kõige suuremat rõõmu tegigi see, et ma suvel potte tühjaks ei visanud ja ühest pistis nina välja talvine lumekupp. Lumeroosidel oli esimene õitsemise aasta, võrkiiristel ka. See tegi rõõmu. Kivilas talvekahjustusi praktiliselt polnudki.
Alustasin kännumatmise projekti lõpetamist ja leidsin maa seest uue müürijupi. Lühikeste päevade hommikuprojekt. 27. märtsil vihma lõhn! Märtsi viimasel päeval tuli välja esimene kevadine vikerkaar. Sinililled alustasid õitsemist.
Rändlindude saabumine. Mõned jõudsid juba märtsi lõpus. Tänavu olid jääpõrutajad üllatavalt hilised. 23.03 sooja +9. Haneparved. 21.03 koeraliblikas. 31.03. esimene kaevamine.
Aprill
 Kevad oli tuuline ja 2014 aastaga võrreldes nädalapäevade jagu hilisem. Kevadsoe jõudis alles kuu lõpuks.
2.aprillil käisin Järvseljal okaspuude pookimist harjutamas. Kodune pookimine läks aia taha. Mis seal ikka, teen uuesti ja paremini. Aprillis saabusid mu unistuste okaspuud, nt sitka kuusk `Papoose`
Kas tõesti alles sel kevadel? Mul on tunne nagu oleks ta juba ammu olemas :) 15.04. tuli maha õhuke lumekiht, mis õhtuks ära sulas. Tiigi veetase muutus iga nädalaga kõrgemaks kuni maikuu teiseks nädalaks oli teravaotsaline paju poolest saadik vee sees. Rääkimata punanuppudest ja vesikanepist. Käisin botaanikaaias kaljuaia tegemist vaatamas, lubasin end appi, aga minu abi seal küll vaja ei läinud. Hea kogemus, suurte kivide paigutamise tehnika mõjus vabastavalt, sellest oli hilisemate projektide puhul kasu. Aiapäevikut sirvides - alustasin istutustöödega suhteliselt varakult. Sel aastal jõudsin lõpuks nii kaugele, et tõin tee äärest kaskede alt mõned võsaülased linnukasse ja istutasin hariliku kuuse vorme nõlvakule, et oleks rahulikku rohelist kui õitemölluks läheb. 27.aprill vahtrad õitsevad.



Mai algus oli jahe ning sajune, paraadpeenra pojengid muutusid aina lopsakamaks ja tugevamaks. Esimene niitmine 2.mail. Harilik tamm lehtis mai II nädalal, harilik saar mõned päevad hiljem. Maguskirsid õitsesid esimest korda (2.kasvuaasta), toomingakülmast jäid puutumata ja suvel sain esimesed murelid ära maitsta. .Harilik sirel õitses kaua ja rikkalikult. Uued epimeediumid istutasin kasvuhoonest välja suhteliselt hilja, pelgasin öökülma. Esimesed kurgitaimed ostsin, teise satsi külvasin ise. Jätsin kasvama paar isekülvist tekkinud tomatitaime.( Jahedate ilmade tõttu jõudsid need istutatud tomatitaimedest ette ja vähe sellest, viljusid ka varem).
Maikuus oleks hädasti puhkust vaja, sest ükskõik kui pikk ja jahe kevad ka poleks, mingil ajahetkel kasvab kõik ülepea, eriti veel siis, kui nädalavahetusel kodunt ära olla.  Mõned käigud on aga hädavajalikud, mais tegid Muhedikud aiatalgud ja see oli üks töine ja tore päev sõprade seltsis. Mai viimasel pühapäeval käisime kivilõhkumise koolitusel. Väga huvitav oli ja pealtnäha kerge :)

Juunikuu esimeste nädalate jooksul oli 1,5 tuuletut päeva. See tähendab, et puhub kuivaks. Panime pumba tiiki, siiani polnud seda veel vaja läinud. Saabus minu sünnipäevakingitus kuues osas.( See oli lihtsalt uskumatu). Likvideerisin turbapeenra ja jätsin alles vaid mõne ruutmeetri suuruse peenraosa kalmiate, kanarbikkude, narbikute jm tarvis. Nii palju just kui kolm elupuud tuulevarju pakkuda suudavad. Visuaalselt sai ka parem, sest tammealune on istumiskohaks nagu loodud.

Linnuka "rajamine". Siia oli vaja veidi lehekomposti ja turvast jm lisada, et taimedel oleks hea kasvukoht. Veidi tamme tüvesid pinnase kindlustamiseks ja hiljem kive. Lumeroosid, epimeediumid, sõnajalad ja muu mudru. Kivilas mägisibulatel pojad. Esimene asjalikum sõnajalgade ost.
Juunis oli juba veidi rohem aega tähele panna, isekülvid siin ja seal. Nii massiliseks pole veel muutunud, et lisatööd tekitaksid, pigem on see tore. 


Linnupojad.
Sisalikud ja muidugi vesilike puhul pidin jälgima, et ma neid jälle istutusaukudesse ei kallaks. Kõrvukrätside kiiksumine. Sel aastal nad õunapuude otsa ei tulnudki, hädaldasid kaugemal. Väiksemad linnud neid tamme otsa ei luba. Korraldavad kohe kambaka nagu ka varestele.
Jaanipäeva tähistasime Aravetel, vahepeal sibistas uduvihma, aga lõke oli suur ja tantsida sai ka. Järgmisel hommikul sõitsime läbi paksu udulaama koju. Aed oli kastetud.

Juuli ja kauaoodatud puhkus algas läti reisiga, mis oli tore seiklus Tea ja Urmasega. Kopatööd aias. Suurelt ja kahes järgus. Ettevalmistustööd: saunavälja peenra õgvendamine, et traktor läbi mahuks. See tekitas paraja kaose, sest taimed oli vaja ümber paigutada. Kivide paigutamine, mis oli üks väga võimas kogemus, rääkimata sellest, et ära sai koristatud hiiglasuur betoonikamakas ja üks ala aias sai uue alguse. Vägev emotsioon. Ma teeksin seda veelkord :D Ilm oli jätkuvalt istutustöid soosiv. Mulle sobis. Külalisi käis.Õu oli küll üles äestatud ja vaade põllule võttis vahepeal ägama, aga ma olen juba veidi leplikum, aed taastub kiiresti.
Põhjaosariikide tuur. Suured tänud Annele ja Futule ja Ahto Ruudule.! Nii palju erinevaid ja ilusaid aedu. Nüüd talvisel ajal on hea pilte vaadata ja veelkord kohal olla.
Juuli puhkus oli üle aegade üks mõnusamaid, sest ilm oli mõnus, ei mingit leitsakut, mis sunnib sind varjust varju liikuma. See oli vahelduseks väga hea.









neljapäev, 10. detsember 2015

sambad, kaared, tuustid. minu kõrrelised II


Sambad on tegelikult juba ette näidatud, teise osa tarbeks on jäänud põhiliselt  kaared ja tuustid, mõni üksik kera ka.
Kaari ma armastan. Nende moodustamisega paistab silma selle hooaja uustulnuk Carex tenuiculmis. Sellel tarnal on nii värvi kui graatsiat.
(Siit moraal: Tartu Botaanikaaia püsikute päeva peab külastama, see toob su aeda taimi, millest pole osanud unistadagi :) )
Viimasel ajal ma paaris-oste  enam ei tee, aga seekord ostsin kaks taime ja paigutasin mõlemad kivilasse nii, et kord säraks päikese käes üks, siis teine. Huvitav on see, et üks kahest on saanud ilmselgelt sobivama kasvukoha, sest on laiuselt kahekordistunud, kõrgemale istutatud taim on ka edenenud, aga juurdekasv pole nii muljetavaldav. Ilmselt on kõrgemal kuivem. Ilus ikkagi. Uus-Meremaa kõrreline, kes eelstab päikselist või poolvarjulist ja parasniisket kasvukohta. Oma kodumaal k: 60 cm. Z6. Sortidest on nimetatud ühte - `Cappucino`

oktoober 2015

 
november 2015 

 Kivilasse paigutasin talvitumise pärast, sest ma ei tea, kuidas ta talvitub, ei tahaks neid kaotada.
Õrnukestest rääkides, üks mitte eriti fotogeeniline kõrreline, kelle ma liigitaks pooltuustiks puhtalt sellepärast, et algajale on selle kõrrelise roosade pähikute pildile saamine raske. Võimalik, et ta kasvaks mõnes teises kohas edukamalt, aga ausalt öeldes ei julge ma teda liigutada, ta talvitus eelmisel talvel ja õitses ka tänavu.  Sordi nimi on aga nagu luuletus `River Mist`. Lubage esitleda: Chasmanthium latifolium - laialehine haikhein. Päritolumaa Põhja-Ameerika.  Puhmikuline kõrreline, lehestik meenutab pisut bambust. Õitseb suve teisel poolel lapikute õiepähikutega, mis ripuvad kaarduvatel õievartel. Kasvukoht päikseline või poolvarjuline, päikese käes jääb madalamaks ja kompaktsemaks. Eelistab parasniisket, viljakat mulda. Kui taim on kohanenud talub ka mõõdukat kuivust.  Mina jagasin taime kaheks ja ellu jäi paraku ainult kivilasse istutatud taim. Las ta talvitub, uuel hooajal katsetan veidi niiskema kasvukohaga. Igatahes on ta jagamisest toibunud. Tiigikalda taim ei elanud talve üle. Eile käisin kaemas, pähikud alles, aga kas seemnetega või ilma ja kui seemnetega, kas siis külvab liiki?



Roosade toonide juurest punaste juurde. Ihaldasin harilikku alangi juba mitu aastat, sest esimene tutvustus oli muljetavaldav. Imperata Sylindrica `Red Baron`ongi oma värvuse poolest väga kaunis kõrreline, eriti siis, kui on juba kodunenud ja laienenud. Külmaõrn. Eelmise talve elas üle lohuaeda istutatud taim, veidi niiskema kallaku peal aga ei talvitunud. Ma ei katnud, valisin kohta. Mis uued talved teevad, saame näha.
 2014


 2015


Veel värvilistest kõrrelistest. Hilissuvel põikasin Kristiine aiakeskusesse, oh, see oli üks joovastav käik :D sest nende taimevalik erineb lõunaosariikide taimevalikust. Corynephorus canescens, roosakas hõberohi, mis on kantud võõrliikide nimekirja, Eestis looduses haruldane, esmasisenemine 1784. Leidsin internetist Toomas Kuke nimestikust: "Eestis väga haruldane tulnukas (vanad leiud), loodusliku areaali kirdepiiri lähedal, kultuuris harva, metsistunult haruldane; antropofüüt. Üheaastane kõrreline, mis soodsal asukohal võib talvitudagi. Moodustab väikese ühtlase ja kena hallikassiniste pikkade kitsaste, kõrrelaadsete ja püstiste lehtedega mätta. Kasvukoht päikseline ja soe.

Kivilas on muidki kõrrelisi.  Panicum virgatum, vitshirss. Tegemist on sordiga, mille nimes ma pole kindel ja sestap piirdun liigiga. Mulle meeldib kombineerida kive, kõrrelisi, okaspuid jm nassvärki. Saunamägi on selleks kohane paik, võin rahumeeli katsetada ja vaadata, kuis sobib.

Keskmine värihein, Briza media on minu lapsepõlve niitude lemmik ja istutasin saunamäele, kus on ruumi ja pole seda ohtu, et teised teda lämmataksid. Mätas tiheneb iga aastaga. Kui saunamäel läheb kitsaks või hulluks külvamiseks, on mul tema jaoks uus koht. Esialgu massilist isekülvi pole esinenud, vaatame  kuis edasi.


"Väriheina pähikus on kuni üksteist õit. Kuid nad on nii tihedalt koos, et pähik ise on peaaegu ümar. Sageli on pähiku raopoolses osas väike sisselõige, nii on väriheina pähik südamekujuline. Sellised väikesed südamekesed ripuvad väga peenikestel raagudel hõredas õisikus. Kuna pähikuraod on väga peenikesed, siis värisevad pähikud iga väiksemagi õhu liikumise korral. Sellest ongi tekkinud nimi “värihein”. Selline nimi on juba ammust ajast saadik tuntud kogu Eestis, aga ka paljudes teistes maades." (Bio.edu.ee)

Kõrrelistele võiks muidugi süstemaatilisemalt läheneda, aga minu selleaastane järjestus on pigem lemmikute põhine. Eraldi teema on Miscanthus sinensis ja tema sordid, aga nendest kirjutan täpsemalt  järgmisel hooajal, sest tänavu peab suurem osa neist kohanema.

Minu vaieldamatu lemmik aias on lumi-piiphein. Loen, et tegemist on koheva (nõus), püstise (üsna nõus) ja hõreda (üldse pole nõus) puhmikuga. Lehed tumerohelised, ääres hõbedased udejad karvad, veidi kaardus. Igihaljas.
 2014 novembris

Sellest puhmast pole mingi muu umbrohi suutnud läbi trügida peale ühe võilille, nii et hõredaks ma seda ei nimetaks.  Esimesed kaks aastat ei õitsenud ja silt oli rändama läinud, ootasin pähikuid, et saaks ära määrata. Tänavu õitses ja rikkalikult ja see õitsemine väsitas taime mõnevõrra ära, oli küll nirakam ja võiks öelda ka hõredam. Pärast pähikute tagasilõikust omandas puhmik jälle ümarama vormi. Väga ilus kõrreline, püsibki igihaljana ning kevadel on ikka niksis naksis. Tõenäoliselt jagan järgmisel hooajal, kohti, kuhu istutada, jätkub. Kolmese grupina oleks üsnagi muljetavaldav.



Carex morrowii, jaapani tarn `Ice Dance`. Istutasin 2014 a sügisel ja valisin koha, kuhu kevadpäike kõrvetama ei ulatu ent alahindasin tema naabrite kasvuvõimet, nii jäi ta lumeroosi ja norulillede selja taha, mis varakevadel oli plussiks, aga hiljem miinuseks, jagasin ühe puhmiku, et saaks vabalt õilmitseda ning laieneda. Kui on õiges kasvukohas, siis on lopsakas ja kaunis hiliskülmadeni. Sobiks linnukassegi.

Carex morrowii on Jaapanist pärit igihaljas u 30 cm kõrgune tihedaid mättaid moodustav tarn. Valgete äärtega lehed on kitsad ja jäigad. Mais juunis arenevad väikesed punakaspruunid õisikud. Eelistab niisket niisket pinnast ja poolvarju või varju. Tuleks kaitsta kevadise intensiivse päikese eest.

Carex pendulat, ripptarna,  külvasin eelmisel talvel, külv õnnestus, aga ma jokutasin ümber pikeerimisega ja lõpuks rändasid tiigikaldale suhteliselt väikesed taimed, kui ellu jäävad, siis on järgmisel hooajal päris huvitav. Piltidel on nad mulle sümpaatse mulje jätnud. 

Carex elata, luhttarn,  kasvab meil looduslikult ja katsetuse korras olen mõnda ka tiigikaldale lasknud ja siis ruttu piirama hakanud. Sordiga `Aurea` läks mul nihu ja küllap lähen uuele katsele kohe, kui seda mõistliku hinnaga pakkuma hakatakse.

Palmilehelist tarna , (Carex muskingumensis), olen muidugi igal hooajal uhkusega näidanud. Sort `Variegata` ja kera, mis kera. Kui külje alt sõpradele jagasin, siis muutus korraks lopergusemaks, aga uuel kevadel on jälle ümar ning ei lamandu. Kasvab poolvarjus, Tartu aias kasvas peamiselt varjus ja oli kõrgem.  Liik miskipärast ümarat vormi ei võta ja kipub pikali viskama, aga taim on ka alles nooruke.

Sel suvel sain sordi `Little Midge`, mis paistab ka kenasti vormi hoidvat, aga on tõepoolest väike - kõrgus 20-35 cm. Viimast siis õitsemise ajal.
Palmileheline tarn on pärit Põhja-Ameerikast. Erineb teistest tarnadest selle poolest, et veidi longus lehed kasvavad ka varte ülaosas. Liik kasvab u 70 cm kõrguseks, juulis avanevad punakaspruunid püstised või veidi rippuvad õisikud. Kasvukoht poolvarjuline või varjuline niiske mullaga kasvukoht, aga ka madal vesi.
Siis on veel mõned kõrrelised, mis mulle väga meeldivad, aga kohati teevad nõutuks nagu nt paruktarn,   Carex comans, kevadel ei saa aru, kas on surnud või teeskleb.( Kui juunis ikka kõik lehed vabalt ära tulevad, siis ei teeselnud ).  nt sort `Bronze Curls` või `Frosted Curls`


Paruktarn on pärit Uus-Meremaalt (sinna peaks ikka lõpuks minema ja vaatama, mis neil seal veel on :D)
Õitseb juunist augustini, õied on tagasihoidlikud ja asuvad lehtede varjus. Kasvab hästi päikesepaistelises kohas, vett läbilaskvas, kuid piisavalt niiskes pinnases. Külmaõrn.

Tarnade teema lõpetuseks kaks tarna, millest üks püsib vapralt paigal ja minu meelest ta pingutab väga. See on nipponi tarn `Evergold` all vasakus nurgas ja kuigi pildilt paistab, et talle pole ruumi jäetud, pole see tõsi.

Määramata tarn  `Variegata`seevastu on otsustanud peenra piiridest välja murda. Ei see ei ole jaapani tarn ja varvastarna kohta on tal liiga laiad lehed :( ?

Lisalugemist tarnadest: Ave Visnapuu, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik. "Tarnad - kenad pilgupüüdjad" . Ajakiri Minu AED, 2014 nr 4.

Tegelikult on kõrrelisi muidugi rohkem, kõigist ei jõua kirjutada isegi pikkadel õhtutel. Kirjutamata jäi ainuroost ja luht kastevarre sortidest ja aruheintest ja ... maailm on lõpmata huvitav! Lugeda on hea, kirjutada raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem? (HR? Mõtelda on mõnus)