neljapäev, 19. november 2015

meie Madeira . ookean


2.päeval Funchali sadamas
Kogu selle reisi jooksul sai ära proovitud mitmed transpordivahendid. Neljandal päeval liikusime bussidega.






Esimene sihtkoht kaluriküla.Estreito da Câmara De Lobos. 15 km Funchalist lõunasse, kõrgus 350-500 m merepinnast. (ealnikke 6000). See koht on kuulus just oma veinide pärast. Siin toimub igal sügisel veinifestival.  Siit külast 4 km põhja poole jääb Quinta Jardim da Serra (k 750m) , kust avaneb kaunis vaade.

Meie läksime sinna, kuhu KSJ juhatas, et vaadata seda, mida ta mulle näidata tahtis. Suundusime ookeani poole.


Pildistasin tee peal taimi ja sisalikke, neid viimaseid sebis seal massiliselt, otse kaadrisse ei saanud ühtegi, nad olid nii vilkad.



Üleval platoo juures trimmerdati haljasala ja õhk oli heina lõhna täis. Trimmeripinin sama tüütu kui kodus, aga hetkeks tuli Eestimaa suvi  ja heinategu meelde. Kissitasin silmi.

 Ookean. Sinna jõudsime kuidagi sujuvalt, kasutasime üht otseteed. Rand oli inimtühi välja arvatud üks mees, kes nagu kaugele juba näha oli nautis ookeani. Otsustasime ka ujuma minna. Midagi sellist ma varem kogenud pole, lained mühisesid ja kolisesid. Just kolisesid, sest vesi liigutas kive edasi tagasi. Muide, kui lainet ootama jääda võid kiviga üsna valusasti vastu jalgu saada. See oli alles jõud!

Ühe korra olin juba jalgupidi ookeanis käinud. Nüüd suutsin ujuda tervelt kuus tõmmet!  Mehed olid valmis julgestama, aga mul sai küllalt ja kuidagi pääsesin kaldale, võtsin rätiku ja ukerdasin kive pidi mööda rannajoont ja nautisin olemist, vaadet ja kive. See on hea, et kive koju tassida ei saa, ma oleksin koti täis toppinud, see on küll kindel. 

Need kivid on küll hoopis sadamas pildistet, siin rannas olid suuremad


KSJ on väga mõnus reisikaaslane, kuigi minu adrenaliinilaksu vajadus on tema omast kordades väiksem.  Meie uitasime omapead ja see oli mõnus. Umbes nii mõnus.

Sestap ma eelistangi mitte turismigruppidega reisida, siis kogu aeg mingi kella peale jooks ja iga asja jaoks on sul mingi pooltund või vähem.
KSJ uhas end dušši all soolast puhtaks, mina loputasin ka moepärast, ilm oli ju soe ja mine sa seda soolakihti tea. See rand on hooajal ilmselt käigus, suur kohvik ja platoo.  Tegime kohvid ja mina jäätise. Siis mööda kitsaid linnatänavaid alla keskusesse tagasi, et teha väiksema bussiga veel üks tõus. Tee peale jäi üks vanakraami kauplus, mis oli otsast otsani täis igasugust nodi, vahtisin kujukesi ja nipsasju ja suuremat nasvärki, mida ilmselgelt kaasa poleks saanud vedada. Üsna meie nodipoodide moodi oli.

Bussiga sõites on üks pluss, teed on nii kurvilised ja suhteliselt kitsad, kiirust ei anna eriti edendada, jõuab vaadet nautida ja mõned kaadri ka kinni püüda.

Jõudsime Gabo Girao vaateplatvormile (k 580 m),  piltidelt on see üsna hoomamatu, vaade pani hinge kinni, see lihtsalt oli nii ilus.
Vaateplatvorm on ehitatud Euroopa kõrgeimale neemele ja seda nimetatakse klaasist ehitet põranda tõttu hellitavalt taeva(s)kõnniks (skywalk).  Siin oli palju rahvast ja mõne jaoks oli läbipaistev põrand liig, aga nad olid vaprad ja lasid end istuli ning vaatasid ikka. Nende peale oli mõeldud, klaas oli mummuline.



Need kõrgelt ning kaugelt paistvad põllulapid oli üks mu huviobjektidest. Enamasti oli tegemist banaanikasvatusega, hiljem nägime mõnes kohas ka suhkruroo lapikesi.


Veel ookeanist. Viiendal päeval rentisime kaheks päevaks auto. Ilmateade oli ootuspärane, ühel pool saart hoovihma, teisel pool päikest ja hoovihma. Linnasõit koosneb peamiselt ühelt ringteelt teisele liikudes, kuni jõuad suurele maanteele. EU rahadega on rajatud hulgaliselt uusi teid ja tunneleid. Pärast mägesid tundusid tunnelid nii turvalised, nii turvalised.



Siin me tegime peatuse. Ajasin pea kuklasse, et mägesid vaadata.

Porto Moniz u  60 km Funchalist, saare loodetipus. (kõrgus merepinnast kuni 165 m). Väike küla u 2500 elanikuga on kuulus oma ujumiskohtade poolest. Kaljude vahele ookeani kaldale on rajatud basseinid, mis täituvad ookeani veega.  Ma ei teadnud, et ookean võib nii sinine olla. Sedapuhku jäid minu ujumisriided hotelli maha ja KSJ käis ilma minuta ujumas.






Lained oli sel päeval kõrged. Vaatemäng oli võimas ja heli kosutav. KSJ oli nagu kriipsuke, kui lainehari vastu kaljusid paiskus. Tegemist oli avaliku rannaga, mille juurde kuulus ka rannavalve ja hoone, kus sai riideid vahetada ja dushi all käia. Sissepääs oli sümboolse hinna eest (1.50 vist kui ma õigesti mäletan)
Betoonist valatud basseinid ja neid ühendavad käiguplatsid ning trepid. Basseinid oli erineva sügavusega, päris kaljudeni ma ei pääsenud, sest sel päeval oli ohtlikemasse kohtadesse - et laine sind kaasa ei viiks, pandud nöörist tõkked. Ma ei tahtnud oma kaameraga riskida.

Kui KSJ oli veest välja tulnud, sadas see tumesinine pilv alla. Korraga. Lipsasime muuseumisse vihmavarju ja meid sokutati kahte näitust vaatama, millest üks oli pühendet UNESCO kultuuripärandisse kuuluvatele loorberimetsadele. Üks osa väljapanekust moodustas 15 kunstniku töö, kes  olid jäädvustanud Madeira floorat ja faunat. See osa näitusest oli ka raamatuna müügis, aga mõeldes pagasile jm jätsin ostmata. :(  Mulle väga meeldis see, kuidas erinevaid tehnikaid kasutades oli joonistatud, maalitud jne.
Külastasime ka akvaariumit ja sõime kohalikus restoranis espadatat. (hindele 4).









Kui reisi sihtkoht on hästi valitud, siis ühte päeva mahub palju, terve ookean :) , KSJ ja mina :)












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar