esmaspäev, 2. november 2015

meie Madeira. linn I

KSJ-l hakkas saabuma seda sorti sünnipäev, millega tavaliselt kaasneb hulk vihjeid sugulastelt ja sõpradelt ja nende sõpradelt ja nii otsustas ta, et kohtumispaik, kus sünnipäevalapsel  kätt suruda saab, asub Madeira mõnusas sadamakõrtsis. Sinna me suundusimegi, et õigeks ajaks kohale jõuda. Etteruttavalt peab ütlema, et tore pidu oli, espada ja tantsuga ja rõõmus hetk, kui rahvusvaheline seltskond ühel häälel KSJ-le sünnipäeva laulu laulis. Päevad seal ees ja taga olid üdini mõnusad. Tavaliselt hakkan ma võõrsil olles kolmandal päeval koju tahtma, aga seekord läks teisiti.
Asjalikku juttu ka vahele. Reisikorraldajaks oli rootsi firma Fritidsresor ja nende pakutud majutus oli väga mõnus ja polnud ka muret sellega, kuidas lennuväljalt hotelli jõuda. Lisakulutusi tuli teha Stokholmis ööbimiseks, sest lend Madeirale väljus hommikul. Taevas olgu tänatud, et Tartus lennujaam veel toimib, saime lennukipiletid Stokholmi Helsingis ümberistumisega. Need olid lühikesed jupid. Madeirale tuli lennata viis tundi. (lennukilõunad on jubeda maitsega, jooge parem veini või muud, nt vett)

Madeira. Maandusime pilve sisse ja kui ma lennukist maha astusin oli tunne nagu võtaks see õhk mind kaissu, kohe üleni. Laginal naerda on selle nimi või lombis püherdada. Oli soe, aga mitte kuum, vihm lõppes ja päike tuli välja. Rootsikeelsest jutust ei saanud kahjuks silpigi aru või kui siis kaks silpi ehk?  Reisielevus. KSJ on muidugi vana reisikala, minu jaoks oli see esimene nii kauge sihtpunkt. (ikka veel ei usu :D)
Meie hotell asus kesklinnast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Seitsmes korrus, hotell Girassol. Vaatega ookeanile ja vikerkaarele :) ja all oli aed ja bassein, piljard jms värk.
No päris rõduservale ei kippunudki, mul on mingi värk selle sügavusse vaatamisega, igasuguseid "huvitavaid" kujutluspilte tekib.

Saabumisest peale või juba palju varem oli KSJ-l plaanid valmis. Igal õhtul uueks päevaks ja nii seitse korda järjest. Meie seiklesime kahekesi.
Esimesel õhtul pakkisime asjad lahti ja läksime linna peale jalutama. Mis mulle kohe meeldis - juba meie hotelli ees olid puudele kinnitet nende ladinakeelne nimetus ja päritolumaa. Kujutage nüüd ette, et nt jaapanlaste tarvis on Tartu parkides puudele ladinakeelsed nimesildid pandud, kas poleks tore?

vaade veidi viltu vasakule, mägedes sajab.
Või mis jaapanlastele, aianduskooli tudengite jaoks oleks see puhas rõõm ju :) Näiteks


Kahjuks küll mitte kõigile taimedele. Ei julge kohe oma võhiklikkust üles näidatagi :)

Näide linnahaljastusest meie hotelli ees




esiplaanil Agave attenuata

Sellega harjub ära.



Esimesed muljed sellest saarest - mõnus kliima, ma ei vajanud kordagi pikasäärelisi, kui sadas, siis hoovihma ja seegi kadus kuidagi märkamatult, v a üks päev kui saime padukat ja äikest. Tänavad on puhtad, rahvas sõbralik ja abivalmis, tänaval peatatakse märkamatult ja pakutakse kas giiditeenust või kutsutakse sööma, aga kõik toimub ilma pealetükkivuseta, piisab viisakast äraütlemisest või naeratusest. Tänavakohvikud, tänavakunst ja avalikud kempsud. Viimatinimetet asutused olid üle kogu saare uskumatult puhtad, kes neid koristas, seda polnud näha. Mis oli harjumatu - tänaval suitsetati ohtralt, ei tea, kas asi oli turistides või?

Nüüd, nädalapäevad hiljem tuleb tõdeda, et see saar on mu unedes. Juba mitmendat ööd elan mägedes ja see on puhas Madeira maastik, kord ookeani, kord päikesetõusuga. Selliste unede vastu pole mul midagi.
Ilmsi sai palju pilte  tehtud ja enamasti puusa pealt, sortimine võtab aega. Aianduslikku lähenemist sedapuhku väga loota pole, sest aednik oli puhkusel :) u nagu see palmi känd.


Trepid, astangud, teed... kel on raskusi põlvetõstega või villis kandadega teab, et trepid on erinevad, mõned vaevavad jalgu, mõnda ei pane tähelegi. Minu jaoks olid esimesel pilgul kõige kahtlustäratavamad trepid, mis olid lahendatud lainetusena, aga neid mööda liikuda polnudki midagi erilist. Kuna meil oli plaanis palju jalutada, kõndida, matkata ja Madeira maastik, ka linnamaastik on tõusude ning laskumistega, oli ülioluline kaasa võtta mugavad ning vastupidavad jalanõud. Minu sandaalid läbisid linnatesti väga edukalt.

Kõige tüüpilisem tänavakate vanalinnas oli väike kivi ja sadamast mööda kõndides oli võimalus ka teise (tüüpilise) tänavakivi paigaldust vaadata.

Selline kivisillutis on ilus, aga nagu KSJ märkis, Eestis ei kestaks, mitte meie talvedega.




Pildilt ei olegi nii täpselt näha, aga alljärgnev on näide lainetavast "trepist". Kui see sammaldub, siis võib muutuda libedaks.  Kõik ei peagi jalutama, mõni võib saanisõitu ka teha :) Mina keeldusin, ei tundunud eriti huvitav, kuigi saanisistujatel oli väga rahulolev ilme.




Raske uskuda, aga oma pindalalt on Madeira väiksem kui Hiiumaa,  seevastu aga kordades kõrgem. Saarel elab ca 300 000 elanikku. Kogu selle reisi ajal hämmastas mind see, kui väikesed on õued ja hoovid, mõnes linnaosas olidki vaid terrassid. Privaatsust nagu polekski, sest keegi möödub sinu koduaknast, lendab üle vms ja kui lahkelt seda piskut külalistega jagatakse. Rannakülades, kus tänavad on nii kitsad, et autod seal ei liigu, võib turisti jalutuskäik lõppeda kellegi aias ja tagasi põigates võid jõuda uude aedadega pikitud tänavasse või alla ookeani äärde.


... järgneb

4 kommentaari:

  1. Aitäh paradiisisaare reisimuljete eest ja ootan kannatamatult järge.Ausalt öelses ootasin juba sedagi postitust,aeg ajalt klikkides,ehk juba....
    Unistan ka ise sellest reisist salaja.

    VastaKustuta
  2. Minagi juba ootasin pikisilmi, reisijutud on mõnusad, eriti kui kirjutajal see ladusalt ja muhedalt välja tuleb :D paluks mitte väga pikka vahet pidada :D

    VastaKustuta
  3. Ootan samuti kannatamatult järge maapealses paradiisis käinult :)

    VastaKustuta
  4. Madeira ongi maapealne paradiis ja minu unelmate talvitumispaik. Selle saanisõidu oleksid võinud ikka ära teha, väga lahe oli.

    VastaKustuta