neljapäev, 19. november 2015

meie Madeira. laskumised ja tõusud. mäed. I

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, rentisime auto. Tahtsime jõuda Rabacalli, aga saatuse tahtel me sinna ei jõudnud. Hommikusöök hotellis (huvitav küll, miks võõrsil hommikuti isu kasvab?), GPS valmis ja asusime teele. Rendikas oli tubli CLIO vms, aga mõnes kohas see masin juhtnööride järgi sõita ei saanud, see poleks meid lihtsalt püstloodis tänavat pidi suutnud üles viia. Päris õõvastav kogemus. :) tagurpidi alla jõnksutada.
Sõiduõpetajad autokoolist oleks kindlasti Madeira linnateede fännid - alalõpmata üks käikudega mängimine, ikka I ja II ja võib-olla kunagi ka III.  Lisaks veel väga huvitavad kurvid, põhiliselt pimedad. Mul oli siiralt hea meel, et KSJ on roolis vana kala. Mina poleks seal küll sõita julgenud.  Muidu oli tore. Ükskord põrutasime pidulikult linnakasarmu õuele, kus meid vaatas mitukümmend hämmastunud silmapaari. Üks põik läks lihtsalt nihu. Pöörasime ringi ja sõitsime vaguralt minema.

Kui linnast välja saime ja Pico de Arreiro poole suundusime, läks tee üles. Ma olin siiani veel üsna muretult sügavikku vahtinud, aga nüüd hakkas küll halb. Mingil hetkel sattus GPS segadusse ja kui kaardil näitas vasakule, soovitas hääl paremale pöörata, kusjuures vägagi tungivalt soovitas, otse kuristikku. See oli üksjagu õõvastav, nii et esimene peatus tuli teha selleks, et ma korraks autost välja saaksin.
Pico de Arreiro on Madeira kõrgematest tippudest kolmandal kohal ja ühtlasi on see kõige kergemini ligipääsetav, sinna viib üsna korralik maantee. (25 km). Kohale saab u tunniga, mägedes pole lihtsalt mõistlik kiirust arendada, kui sa just kohalik pole. Selle tipu külastamiseks on vaja teele asuda võimalikult varastel hommikutundidel, sest hilised hommikutunnid on siin juba pilvised ja nähtavus vaid meeter kuni poolteist. Meil vedas, ilm oli seni selge, kuni me tagasiteele asusime.
Rahvast oli palju.
Teine tähtis asi on oludele vastavad jalanõud ning riietus. Mägedes on enamasti jahedam ja mõnevõrra tuulisem, hea, kui on kaasas mõni tuultpidav riideese. Mägisaapad on sobilikud, nendega nii kergesti ei libastu. Kui ilm on sombusem, võivad rajad üsna libedad olla. Pico de Arrero rajad olid enamasti kindlustatud ühelt poolt käsipuudega. 




maantee










Pilved siinsamas.


Esimene vaateplats jäi selle kalju otsa, mis on paremal.






Vaateplatvorm. Käsipuud olid küll sellised, et väga toetuma ei kutsunud :)



Rada oli trepine









Pico de Arrereirolt läheb rada saare kõrgemasse tippu: Pico de Ruivo de Santana (1861m), see on umbes neljatunnine teekond, kaks sinna, kaks tagasi. Oma raskusastmelt veidi karmim.  Kuna meil oli plaan Rabacalli levadadele jõuda, siis meie asusime tagasiteele. Tipud meie taga olid juba paksus pilveudus ja nähtavus tõepoolest vaid meeter.

 järgneb ...


6 kommentaari:

  1. Ilus ja avar ja vaba ja...aga mul hakkas isegi pilte vaadates juba kõhe :( nannipunn olen :) kas pilve katsuda ka saite ?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ise ei katsunud, aga tagasiteel olime lihtsalt pilves :)

      Kustuta
  2. Ma pole kunagi mägedes olnud. Kui sattuks, siis läheks kohe rajalt kõrvale kive otsima ja nuuskima mis kasvab jne. Väga põnev nähtus - mäed. Me ju sisuliselt lauskmaaelanikud, see Munamägi nüüd mõni mägi või asi...:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mäed on avardav kogemus, see teeb su korraga nii väikseks kui ka suureks. Nüüd, kus ma olen veidi alpitaimede kohta lugenud, otsib minu pilk neid rohkem ja see annab sellistele retkedele palju juurde.

      Kustuta
  3. Madeira teed on sellised, et mina seal roolis küll olla ei julgeks. Turismibussis oli vähemalt võimalik kõige jubedamate kohtade peal kõrvale vaadata või silmad kinni panna.

    VastaKustuta
  4. Kui sealt pilve piirilt alla vaatad........hakkab ikka kõhe küll.

    Jah, ja mõtle, millistes askeetlikes tingimustes need alpitaimed kasvavad ja õilmitsevad.

    VastaKustuta