kolmapäev, 4. november 2015

meie Madeira. botaanikaaiad I

Kolmandal päeval läksime botaanikaaedu vaatama. Selleks tuli üle  linna sõita, see oli tore hetk nagu lapsel kommipoes - allpool avanev linnapilt oli nii huvitav.  Madeira Botaanikaaed on rajatud 1960 aastal. ( 35 000 m² ). Tuntud ka kui Quinta do Bom Successo. Üks rajamise eesmärkidest oli säilitada Madeira
(algset) taimestikku, millest mõned liigid on juba väga haruldased.  Tutvustuses on öeldud, et siin kasvab üle 2500 eksootilise taime, aed on jagatud viieks osaks. Üks osa on"papagoide park" , (üle 300 eskootilise linnu). Need linnud seal olid küll värvilised, aga mitte eriti rõõmsad.
Ilmselgelt olime oma ajavarusid üle hinnanud. Kaks aeda ühe päevaga ei olnud just see masterplaan. Madeira Botaanikaaial on olemas ka äpp, mis sisaldab kaarti ning mille abil saab taimi määrata, aga selle avastasin ma alles siis, kui aiale oli tiir peale tehtud. Ma ei tea, kas asi oli sügises või minu eelhäälestuses (ootasin midagi sellist nagu Tartus või rohkemat), või oli asi selles, et ma pole palmikasvataja...  Hiiglasuured kaktused nägid välja nagu väsinud elevandid (sügis ju!)

vaade platoolt
musterpeenar
Tundmatu kõrreline? Nimetust ma ei leidnud ja äpis sellist taime ka polnud. Väga kaunis oli nii üksikuna kui ka grupis. Hiljem kohtasin seda taime veel ühes saare aias.



Üks "elevant" õitses, väga kaunis ja puhas õis.


Küll oleks tore, kui meil ka mõned sellised sügisesed õitsejad oleks.

Lõpuks kohtasin ka midagi tuttavat :)

 Vahepeal saabus äikesepilv ja meie läksime kohvikusse vihmavarju. Sinna mahtus palju külastajaid. Pool päeva jäänud, otsustasime järgmisse aeda minna. See käis lihtsalt, istud gondlisse ja naudid vaadet. Äike läheneb, gondel jääb sügaviku kohal seisma, sest äikesega need ilmselt ei liigu. Sajab hõredat vihma, äike sähvib, gondel ripub, sina naudid vaadet. Ilus oli. Ja nii pool tundi järjest. Vahepeal helistas Saara ja esitas koos emaga KSJ-le sünnipäevalaulu. Mina avastasin, et all sügaviku kohal metsas on kaljuseina ääres rada ja seal kaks täpikest. Üks nagu võtaks riidest lahti, teine nagu laiutaks käsi. Nad olid muidugi nii kaugel, et olidki täpikesed, üks ihuroosa, teine punane. See teine oli ilmselt veel riides. KSJ selgitas mulle, et need on levadadel matkajad, kes ootasid ilmselt, et vihm üle läheks. Mina mõtlesin selle peale, et kui mäesuusatamise puhul on nn rannavalve enamasti kohal, siis Madeiral ma seda küll ei täheldanud. Mis saab siis, kui keegi läheb rajale, mis talle ilmselgelt üle jõu käib või tekib mingi muu jama? Levadad on vanad, kitsad kanalirajad, mis toovad vee mägedest alla ning vihmaga muutub saare pinnas libedaks. (savi). Varsti saabus veel kaks täpikest, kes seisid veidi aega ja siis liikusid edasi. Nii meiegi. Mul oli süda rahul, et mu täpikesed polnud üksi ja keegi neile ikka abi pakkus. Tuleb tunnistada, et minu levada motivatsioon kuhtus mõnevõrra, aga viskasin selle peast. Meid ootas Monte Troopiline Aed.

Kuigi me olime eelmisel päeval enda meelest hea tehingu teinud - kaks aeda ja tõus ja laskumine, siis selgus kohapeal, et nii hea tehing see nüüd ka polnud, troopilise aia külastamiseks tuli eraldi pilet lunastada. Lohutuseks ootas aia ringkäigu lõpetuseks madeira degusteerimine. Väga mõistlik seda alles lõpus pakkuda. Ah jaa, kui meie üles jõudsime ootas meid ees mitu pikkade nägudega turismigruppi, keda sügaviku kohale rippuma ei lastud. Huvitav küll miks ? :)

See aed mulle meeldis. Monte Troopilise Aia (70 000 m² ) rajamise algus ulatub 18.sse sajandisse. Aia kohta leiate tutvustuse siit: Monte Palace Tropical Garden



 Siit ma korjasin punase tamme tõrusid, neid vedeles igal pool. Vihm oli selleks korraks läbi, kõik me ümber kasvas mühinal. Varjutaimede paradiis.

Kuked, kanad. Ignoreerisid möödujaid.

Täiesti aus sügis oli. Värvide poolest.


Leidsin aedniku! ja kompostihunniku ka :) See on nii teistmoodi, millest siin kompost peab saama


Saarel ringi vaadates mõtlesin korduvalt selle peale, et aedniku amet siin oleks küll üks ropp töö. Kõik ju vohab. Kõik need suvelilled-liaanid on siin nagu mudru. Kassitapp võtaks ägama. Kompost aga saaks vist küll ruttu valmis.
Kasvulava õues, mitte küll lava mõttes, vaid pigem kasvu mõttes


... järgneb

umbes nii


9 kommentaari:

  1. Sellesse gondlisse mina nõus astuma ei olnud. Mõlemasse aeda saab ka liinibussiga. Ja kui see gondel veel seisma jäänud oleks, oleksin ma ilmselt õudusest sealsamas ära surnud.

    VastaKustuta
  2. mnjaa, gondliga maa ja taeva vahel ei oleks minagi ilmselt võimeline olema :) Monte Troopiline on ilmselgelt ilusam ja põnevam aga aedniku tööd sellises külluses tõesti hästi ette ei kujuta

    VastaKustuta
  3. Oi, see kõrreline on küll äge :) Mis puu või põõsas see imeliste roosade linnututti meenutavate õitega pärast stapeeliat on?
    Gondliga mina nõus rippuma poleks, aga alla hüppama ilmselt ka mitte.
    Aednikke on seal iga taime jaoks mitu, mitte nii nagu meil, nii, et töötaks päris rõõmuga :D

    VastaKustuta
  4. See kõrreline peaks olema papüürus Giant Egyptian Papyrus või selle kääbusvorm Dwarf Giant Papyrus. Roosa tutiline on arvatavasti albiitsia ehk siidakaatsia (albizia), neid on erinevaid.

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Mulle meeldis ka rohkem Monte kui bota aed.Madeira on võrratu !

    VastaKustuta
  7. Oh, troopika on nagu põhjamaise botaaniku tõeks saanud muinasjutt.:)

    VastaKustuta
  8. Oo kui põnev reis on olnud. Ja millised taimed!

    VastaKustuta
  9. Aitäh, Tii! ma otsisin nimetusi, aga ei leidnud. Aias nende juures nimesilte polnud.
    Gondliga sõit on täiesti ok, mis seal ikka nii väga, vaated on imeilusad, see rippumine seal oli lihtsalt kirss tordil :) KSJ-l oli hea lauluesitus ära kuulata, kusagil rahva hulgas oleks kuuldavus kehva olnud :)

    VastaKustuta