laupäev, 28. november 2015

emajuure kiituseks!

Gentiana acaulis
Kui on nii soe sügis nagu tänavu, siis üksikud õied ei üllatagi väga, aga sellele taimele teeksin erandi.
Kui reisilt tulin avastasin kivilast emajuure õienupu ja olin kindel, et sel ajal kui mina mägedes kolasin, tegi tema õie ja mina ei näinudki. Täna hommikul aga avastasin, et oktoober oli alles algus.
Sellist sinist ei saa märkamata jätta. Olgu ta siis jäädvustatud. Kivila on ikka üks puhas rõõm!

Algus

Täna

natuke udune lähivaade








Kaks päeva tagasi ...


Selline november siis tänavu










7 kommentaari:

  1. Ilus sinine ja kes see käpuline on lumele oma jäljerea jätnud?

    VastaKustuta
  2. Kiskjasiili oma jäljed.:)

    VastaKustuta
  3. emajuuresinine on üks ilusaim siniste seas :) olgu nned jäljed seal kivilas kelle iganes, igatahes ennustavad need käigurajajatele kadu :D

    VastaKustuta
  4. Kui see hermeliin on, siis ilmselt küll.

    VastaKustuta
  5. minu acaulis jäi kahjuks kadunuks. Niuks. Mulle emajuured hullult meeldivad, aga Koha Vaimule kahjuks mitte.

    VastaKustuta
  6. Jah, see gentiaansinine on alati äratuntav, igasugustes tingimustes ja igal ajal särav. Ju seepärast ta kunstnike hulgas nii hinnatud värvus ongi

    VastaKustuta
  7. aednike hulgas ka hinnatud :D
    jälgedest. Kui lumi maas, siis ma ikka vaatan, kes mu liigirohkes aias käib. Ma kahtlustan naabrite punanahka, ta käib siin jahil. Põhiline, et nirki nahka ei paneks, hiiri võib püüda kasvõi nelja käpaga. Huvitav on ka see, et ta nagu teaks, et mäe sees on elu. Õiges kohas kõnnib

    VastaKustuta