oh sa sinine september :)

õhtuvalguses

Igal hommikul peenrast möödudes jään sinist vaatama ja see on nii särav sinine, et teeb mu meele rõõmsaks. Oma osa etendab muidugi ka särav päevakübar, annab sinisele särtsu juurde.

Karuputkelehine elulõng (Clematis heracleifolia) on püstise kasvuga kuni 1,5 m kõrguste poolpõõsaste liik, mille kobaratena paiknevad sinised õied meenutavad hüatsindiõit ning mille sortide õite värvus varieerub purpurseni. 

Olen Erika Mahhovile südamest tänulik, et ta toona Nurgal mulle seda taime pakkus. Jäin teda uskuma, et on väärt taim ja nii ongi. Nii rikkalikku sinist septembrises aias pole palju, sinine habeõis, mõned emajuured ja küllap on mõni taim veel, aga mina lihtsalt ei tea. Kiidame siis  karuputkelehist elulõnga!
 " Elulõng (Clematis) on 323-liigiline taimeperekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnas. Perekonna looduslik areaal on peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes, aga elulõngasid kasvab ka Lõuna-Ameerikas, Madagaskaril, Okeaanias ja troopilise Aafrika mägedes. Euroopa on kümne liigi kodumaa. Eestis elulõngasid looduslikult ei kasva, Soomes on aga looduslik kaitsealune siberi elulõng. Elulõngad on eluvormilt enamasti puitunud vartega ronitaimed, kuid nende seas on ka põõsaid ja rohttaimi ning mitteroniva varrega puhmikulisi liike. Parasvöötmes kasvavad liigid on heitlehised, troopikas on ka igihaljaid elulõngasid. Elulõnga õies kroonlehed puuduvad, kroonlehega on sarnased ja nende ülesannet täidavad värvunud tupplehed. Niisuguseid kroonlehesarnaseid tupplehti nimetatakse petaloidseteks. Elulõnga vili on pähklike, mis sageli on varustatud pika või lühikese sulgkarvase emakakaela jäänusega. Elulõnga lähimad sugulased on ülane, adoonis, meelisõis, tulikas, kanakoole, koldjuur, tiibpojeng, varsakabi, lumekupp, lumeroos, kullerkupp, siumari, käoking, kukekannus jpt. Elulõng on mürgine taim ja tema lehti, õisi või varsi süüa ei maksa. Ka elulõnga vigastamisel murdekohast väljaimmitsenud mahla ei ole hea katmata kehaosaga kokku puutuda lasta. Teistes keeltes kutsutakse elulõnga pipraväädiks, rändaja rõõmuks ja neitsi buduaariks. Taime teaduslik nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes köitraagu või väänduvat võrset (clema – väänduv võrse). Vanas Kreekas kutsuti elulõngaks mitut eri vääntaime liiki." (Urmas Laansoo, Vahvad väädikud elulõngad, EPL, 2012)

2015 septembri IV nädal

Kaunis oli ta juba eelmisel sügisel. Nii nagu teisedki sügisel õitsevad taimed ta varakevadel väga ei kiirustanud ja suvel vaatasin, et jääb pojengide varju. Eelmisel hooajal kasvatas ta endale kolm haru ja täieliku õitsemiseni jõudis ta oktoobri esimesel nädalal. Huvitav on ka see, et värv oli heledam kui tänavu. (Asi pole fotokas).

2014 oktoobri I nädal

Hargnemine lähemalt

Võib-olla vajanuks ta veidi toestamist, nüüd on osa maapinnaga paralleelselt, aga nii hõlmab ta u 1,5 m, kõrgus jääb sellele veidi alla, u 1,30 tänavu. Muidugi olem ma vaimustatud, seda on piltide hulgastki näha. :)

Sinist on rohkemgi. Sinine habeõis. Caryopteris × clandonensis, (Lamiaceae) . Inglased nimetavad seda ka sini(seks) habemeks (Blue beard).
Kui maailma botaanikaaedades kasvatakse mitmeid habeõie liike, siis iluaianduses kasutatakse laialdasemalt habeõie hübriidi, Caryopteris × clandonensis (C. incana × C. mongholica).  - sinist habeõit. Tegemist on "juhusliku" ristandiga. Artur Simmonds, kes soovis paljundada mongoolia habeõit (Caryopteris mongolica), kogus seemneid taimelt, mis kasvas C. mastacanthuse kõrval. Seemikute 2.aasta õitsemisel tekkis (ilmnes?) hübriid. Lõplik valik tehti  C. mastacanthuse alt leitud isekülvist.* (*Wikipeediast)

`Worcester Gold`

Sinine habeõis eelistab kergemat, vett hästi läbilaskvat pinnast ja päikselist kasvukohta. Kasvukõrgus kuni meeter.  Õitseb sama aasta võrsetel. On mitmeid sorte õietooniga  sinine või valge, sealhulgas `Blue Mist`, `Heavenly Blue', `Longwood Blue`, `Dark Knight`, `Sommer Sorbet` ja `Pershore`.Sordid `Arthur Simmonds`,  `First Choice`  ja `Worcester Gold` on saanud Briti Kuningliku Aianduse Seltsi auhinna Garden Merit.
 
Minu aias läks liik välja, sest tagantjärele tarkusena - ma olin liiga kärsitu. Sarnaselt hariliku nutipõõsaga alustab see poolpõõsas lehtimist hiljem, ma kandsin ta liiga vara maha.  Pidama jäi sort  'Worcester Gold'. Tema kasvukoht on ka veidi kahtlane, kahest põõsast talvitus üks. Kui selle talve üle elab, siis valin uue ja parema koha. Liigiga katsetan kindlasti uuesti, see põõsas on pingutust väärt.

Sinise habeõie kõrval õitseb võrdhammas. Vaatasin paar nädalat tagasi võrdlemisi murelikult, et kas jõuabki õitsema minna, aga jõudis ja sinetab uhkesti.

Üksikuid siniseid õisi on veel. Kurerehad ja sabadikud. Neid võiks rohkem olla, sinist pole aias kunagi liiga palju :)

Kaugelt vaadates olen rahul, aga lähivaated panevad mu nihelema. Sügisel peaks ju rahulolust ägisema, aga küllap see saabub hiljem, näiteks talvel enne ja pärast pilte sortides või nimekirja lõpetades.