reede, 16. oktoober 2015

Sambad, kaared, tuustid. minu kõrrelised I

Miscanthus sinensis `Adagio`

Oktoober on jätkuvalt kuiv ja suhteliselt soe ning eriliselt tuulevaikne. Aeg aeda nautida.
Kõrrelised. Eelmisel hooajal otsustasin, et tänavu tegelen kõrreliste teemaga veidi süstemaatilisemalt.
Hajutatult kasvas neid siin ja seal varemgi. 2013/2014 oli katsetuste aasta. Talved olid suhteliselt soojad, aga eks külm tuli üsna palja maa peale ja sajune jaanuar ei ole küll see kõige toredam ilmanähtus. Võimalik, et on veel vara järeldusi teha, küll aeg annab arutust. Üldjoontes tunnen oma aia mikrokliimat juba päris hästi, ainult et see muutub sedamööda, kuidas kasvab võpsik ja muud puud ning põõsad. Kõrrelisi olen valmis alati aeda juurde tooma, mõned peavad lihtsalt lõplikku kohta ootama.

Kõrrelisi soovitatakse istutada ja ümber istutada kevadel. Kuna aga nii mõnedki ostud lihtsalt jäävad sügisesse, siis polnud siin suurt valikut. Ketserlikult jagasin nii mõne puhmiku pooleks, et erinevaid kasvukohti testida.
Miscanthus sinensise (osa sortidest on üles loetud postituses monoloog müüri peal) sordid talvitusid kõik, mõni teist talve, minu suureks rõõmuks ka hilissügisel maha torgatud `Adagio`. Kevadel jäi see sort tagasi lõikamata, sest taim oli sellise moega, et las ma nüüd kogun ennast.
Tegemist on madala sordiga, lubatud kõrgust, (0,95-1,2m) ta siin aias saavutanud pole ja nii sobib täiesti. Kui istutasin oli potis kõik mullakraam ära kasutatud, püüdsin veidi juuri harutada, aga ega ikka ei õnnestunud küll. Kevadel oleks noaga tegutsenud, sügisel jätsin selle ära. Küllap sobis pikk ja soe sügistalvine vindumine ja pikk kevad.

2014 sügisel kolisin  Molinia caerulea sordi `Heidebraut` müüripealsele. Natuke kippus nähtamatuks jääma, sest lehtpuude taust on veel rahutu, okaspuud alles sirguvad. Sügis - ja talvepäikeses muutub nähtavaks.
Harilik sinihelmikas on pikaealine, keskmise kasvuga puhmiku moodustav kõrreline. Talub ilmastikuolusid, ei lamandu kergesti ja on üks esimesi õitsejaid kõrreliste hulgas. 
Roog-sinihelmikas `Fontäne`sai kaheks jagatud ja üks kasvab tiigikaldal, teise kolisin suvel kopa eest saunamäele. Kõrgust lubatakse selle kõrrelise puhul 1,8-2 m. Mulle küll meeldiks, kui nad nüüd kosuks ja saaks end täies ilus näidata, aga tiigikaldale on küll pigem kolme/kahte kui ühte sammast vaja.  `Heidebrauti`kõrvale on istutatud sort Molinea arundinacea ssp arundinacea`Transparent` (2015), mille kõrgus võib ulatuda 2 meetrini. Kas ka meie oludes, eks see ole näha.

Aasta varem sai paika pandud teravaõiene kastik `Overdam`. Sinna ta sobib ja sinna ta jääb. Kõrrelised on aiakujunduses ütlemata hea materjal. Neid on hea kombineerida teiste taimedega, okaspuudega või ka lihtsalt soolotaimedena. Järgmisel kevadel on näha kuidas nad sobivad laukudega ja ma katsetan kindlasti  karukellade ja kõrreliste kombinatsiooni ära.

Ilmselt tiksub meis kõigis kujundav joon ka siis, kui valid lihtsalt kohta ühe taime jaoks. Tiigikalda tarbeks taimi valides mõtlesin küll lisaks värvidele ka vormidele ja rütmile, mis tekib, kui aias kordust kasutada. Kõrrelised on sellise rütmi jaoks ideaalsed taimed. See, mis mõnes kohas oli taotluslik, tekkis teises kohas kuidagi isenenesest. Seda hetke ma naudin.

Järgmises vaates on see samba kordus olemas.

















Teravaõiene kastik `Overdam`sügisel , taustaks amuuri toomingas.

Kui ma külalistega aias kõnnin, siis hajub tähelepanu ja ma ei märka. Üksi aias tõstad mingil hetkel pilgu ja siis näed jooni, mida sügisene päike aeda veab. Mis siis, et külm on kilplehed juba pruuniks kortsutanud, kõrresammas särab nagu kulda :) Kolekohad on meelest nagu pühitud. Kui oleks pärismaalane, siis tantsiks :) et tamm-didamm-di-daa - mul siin energiasammas :D


Miscanthus sinensis on üks esimesi kõrrelisi aias, lehvib juba mitmendat sügist ja paistab igale poole ära. Minult on suvel küsitud, kas see pilliroog on siia istutatud või on looduslik :

Räpina aianduskooli päevilt on minu suur lemmik igihaljas kaerand (Helictotrichon sempervirens) Kes on Palusalu aias käinud, see mäletab kindlasti selle kõrrelise ilu. Ei ta laiuta ega ka külva, muutub iga aastaga vägevamaks, kuni seda on vaja jagama hakata. Lõpuks leidsin talle koha, kus tema selged jooned kõige paremini ilmnevad. See kõrreline sobib hästi kõrgemate püsilillede peenardesse ääristaimeks, grupina, vähemalt 2-3, pääseb rohkem mõjule. Paraadpeenras on ta mul istutatud virgiinia tonditupiku varvastele, päris hästi sobivad kokku. Esimesel aastal ikka igritses ka, ma veel mõtlesin, et miks ta mul nii pgn hõre on?!
Müüripealne pinnas on üsna karm, siia jäi maa sisse ohtralt tellise ja vana müüri lubjasegu tükke, ei midagi mahedat. Drenaaž on hea ja samas savi(liiva) padi ei lase sel kohal tuhkkuivaks ka muutuda. Olen kaalunud ka multšimist, aga selleks kasvab läheduses liiga palju lehtpuid, ma ei jõuaks seda multši puhtana hoida ja nii pigem eelistan taimkatet. Olgu kuidas on, need kõrrelised tahavad laiali paigutamist, ma olen nad lihtsalt liiga hunnikusse istutanud. Sellist kosumist ei osanud lihtsalt oodata.

Lisaks olemasolevatele hiina siidpöörise sortidele tellisin tänavu kevadel Saksamaalt mõned sordid juurde. Mis saabumata jäi, oli kahjuks `Ghana`, miskipärast oli kogusega mööda pandud. Aiasõbrast ostsin kevadel sordi `Little Kitten`, maha sain istutada alles juulis, sestap ei jõudnud see kõrreline oma ilu veel näidata, aga Tagatalu perenaine kiitis küll juba :).
Hästi on kohanenud M. sinensis `Gracillimus`. Nüüd on teda kahes kohas - lohuaias veidi kohatult ja müüripealsel. Hiina siidpöörise sorte on palju, mina olen otsinud pigem madalamaid või kui kõrgeid, siis graatsilisemaid. Kes tahab rohkem teada võib raamatuid sirvida: Sügise eri. Kõrrelised.

...
järgneb

kolmapäev, 14. oktoober 2015

kivila. nimetud, aga imetletud mägisibulad

Alguses oli ju lihtsalt huvi ja juhus. Ühelt sõbralt peotäis, teiselt näpuotsaga üht teist. Nii nad mul Tartus ühe pooliku  ruutmeetri peal alustasidki.  Olgu nad siinkohal siis esitletud kui lihtsalt mägisibulad.

Mägisibulate jõgi, mis koosneb peamiselt  S. tectorumist ja S. marmoreumist, algab aga liivsibula ja  S. arachnoiddeum´i pesakondadega. Seda voolavat kooslust olen ümber tippinud ja pikemaks istutanud, materjalist puudust ei tule vaatamata sellele, et igal suvel see jõgi õitseb.
2015, aprilli II nädal.


Kui muu aed veel magab, hakkavad mägisibulad end vanast kestast tasapisi välja kerima.

Mõni tuleb välja sellisena


 suvel on hulgaliselt rohelisi varjundeid


ja oktoobris on sellised toonid. Ostetud kui lihtsalt Sempervivum.

Sel aastal püüdsin veidi enam värve eraldada ja "jõest" uusi niresid tekitada


sügisvärv
suvevärv
Kooslus, mida ma lõhkunud pole, sest nad moodustavad ilusa kontrasti

ja vahel võtavad sõgedad mõõtmed




õitsevad



Suve teises pooles tekib siin tõsine trügimine. Kavatsen paari lähima aasta jooksul liivsibula ümber paigutada kohtadesse, kus ta ei saaks teistesse sibulatesse veereda. Kui neid on juba sellises koguses, et saab ka suurema pinna katta. Esimesed veerejad ongi kolitud saunamäele, kus neil on vähem võimalusi liikuma minna. Müüripealsel on kohti ja üks katsetus on mul plaanis.





 August


Oktoober

Minu eriline lemmik

ja siis nimetud hübriidid, millest ma pole suutnud külmalt mööduda. Üks neist on enamasti sünkjas.
Fantastiline värv, iseasi kas selle pildi peal.

Enamasti on mu nimetud hübriidid punaste toonidega, sel sügisel aga valisin Kristiinest viis uuekest , pildid lisan hiljem.
Võrkmägisibulad helendavad ja tekitavad mõnusaid kuhjakesi. Neid olen kivilasse valinud just selle rõõmsa helenduse pärast. Edenevad suhteliselt kiiresti.


Mägisibul, väidetavalt `Elisabeth` on ostetud 2014.a. Jardinist. 2015 aastal tõin uue `Elisabeth´i`. Kes neist nüüd õige on, seda mina ei tea. Ütleme nii, et see Elisabeth I või nimetu?
Kristiinest pärit nimetu mägisibul 2014 a sügisel, septembris

ja 2015 sügisel, oktoobris


Puhas kiviroos ju :)
Selle lühikese ajaga, mil ma neid jälginud olen, on mul mõistagi mingid eelistused tekkinud. Seni, kuni ma tegutsen suuremates mastaapides ja pole veel tšehhi alpiaia stiili kasutama hakanud, meeldivad mulle liikidest enim S marmoreum ja S.tectorum, neis on  reljeefsust. Samas S.montanum on huvitav muutuja.
Kindlasti katsetan ülalnimetet alpiaia stiili ka ära, ruumi mul selleks on ja kivi ... need ehk leiab ka.

... järgneb











neljapäev, 8. oktoober 2015