aedupidi põhjaosariikides III 3 aeda

Svetlana Polonskaja aiakülastus on  "mägiaedniku" kogemustest osa saamiseks eluvajalik. Sedapuhku algas asi natuke tagurpidi ja see oli puhtalt minu süü, sest terrassil oli kirjeldamatu rida mägisibulaid. Suurem osa neist perenaise kollektsiooni ja paljundamise jaoks, aga terakese saime meiegi. Mina nagu tavaliselt sellises olukorras olin välisilmale kadunud hing - uurisin üksipulki kõik sordid läbi :)
Minu fotokas oli selleks ajaks veel vaid poolelus ja nii ma kasutan siin postituses  Iirisekasvataja lahkel loal ka tema pilte.

Foto: Anne

 Aiatuur oli põhjalik ja huvitav. Varjualas hulgaliselt haruldusi ja pea igal taimel oma lugu, mis pärit kaugelt Venemaalt, mis külvatud, mis vahetatud, mis kingitud. Oksapuude vormid, liigid, vanus. Moldaed.

Mul olid üsna kõrged ootused selle aia suhtes ja pettuma ei pidanud, seda aeda võis vaadata kaugelt ja siis päris lähedalt.

Mulle meeldib Tsehhi alpiaia stiil, mitte et ma hakkaks oma kivilat ümber tegema, aga see annab väikeses aias suured võimalused. Eriti meeldisid mulle vanemad osad, kus kõik oli juba sulandunud ja läbi kasvanud, kuigi pisemad asukad võivad nii silma eest varjule jääda. Mini alpimaastik. Kõike ei peagi esimese pilguga haarama, üllatusi peab ka olema.

Oli näha, et taimed tunnevad end hästi ja perenaine tunneb taimede hingeelu.

Lisaks ostudele saime ohtralt pistiku materjali ja ma loodan, et mu ponnistused ka vilja kannavad ja pistikud kasvama lähevad.

Järgmisel hommikul, (oh, kui mina oma külalisi pannkoogi ja meega kostitaks, siis oleks mu kodu puupüsti rahvast täis), tegime Futuga kiire aiatiiru ja siis sai mägisibulikke kotti aetud ja nimed kirja pandud, et ikka ühest mitu saaks jne. Futu kodu on soe, armas ja sääl on hommikukohvi terrassil ning sumedad suveõhtud. See on miski Futu fluidum, mis seal hõljub.

Pärast Kristiine ainduskeskust, kus tänu Futule sai ostetud üks paljutõotav kõrreline, asusime teele. Meiega pidi ühinema veel kaheksa aednikku, et minna vaatama Ahto Ruudu aeda. See aed on mu unistuste nimekirjas juba mõnda aega olnud.  Futu sõitis mingit salarada pidi, mis oleks iga GPS-i hulluks ajanud ja Kadakas meie kannul ja saime tublisti enne teisi kohale. Tegime aednikuga seni aega parajaks, kui hakkas aalujaid laekuma, ikka 2 või 1 autos ja nii seitse korda :D
Ahto rääkis meile aia ja talu loomise lugu. Ilm muide oli selles aias suve kõige päikselisem päev :D

Foto: Anne

Foto: Anne

Mõtlesin sellele, et kuidas aednik otsib kodu ja rajab selle keset kuusemetsa ja puhastab maa ja põllud, kus on kõike, kruusa, liiva, kive. Loob aastatega sellise aia ja koha, mille mõju ulatub kaugelt üle selle talu piiride. Ja siis ühel ilusal päeval, istub kusagil linnas kabinetis keegi ning tõmbab kaardil joone läbi selle aia südame ja siis läheb õhtul oma koju. Ma ei tea, mis kodu see on, kus joonetõmbaja elab või mis on sellise töö tegelik hind.

Aed algas sissesõiduteest, mille ääres kasvasid valitud lehtpuud. Kui aed on nii rajatud, siis on igal puul juba oma lugu, nt kuidas minivormist hiiglane saab või kas paju saaks lennult pügada :)
Selliseid aedu on vaja külastada mitu korda, sest seekord nägin ma vaid piirjooni ja vahtisin kive ja okaspuid ning püüdsin aedniku kannul püsida.  Tervis oli ka veidi rivist väljas. Kui neid aedu poleks olnud, siis oleks mu enesetunne kordades hullem.

 Aednik muutub, see on enesestmõistetav, aga sellist muutust ma ei igatse, et tuleb üks talv ja teeb aia puhtaks. Mitte üksikute taimede kaupa, vaid ikka hävitustööna, et terve kevade ja suve koristad talvemudru. Seda on raske ette kujutada ja ei tahakski. On ju taimeperekondi, mida oled läbi kasvatanud ja koos nendega kasvanud ja siis loobunud, aga see on aedniku valik, see on hoopis midagi muud.

Mulle meeldis aia liigendus, rohtaed kõlab nii hästi ja ilus oli see ka. Uus hostade ala, hostaarium ? :)
Ja kui Ahtoga olime tiiru lõpetanud, siis ma sain sellest tundest päris hästi aru, et aia sügavamat  olemust ja loomise lugu ei ole võimalik ühe tiiruga ära näidata. Õigupoolest peaks olema Aiaraamat, kus algus ja see, kuidas esimestel aastatel on ilu aedniku silmades ja kuidas okaspuud olid veel väikesed ja kuidas aednik tegi pausi, aga aed selle peale veel hukka ei läinud, kõik need kavatsused ja kooslused olid alles, mõni lihtsalt lopsakam kui teine.

Fotod: Anne

Tõin kaasa mägisibulaid ja kaks vesiroosi ja paar hostat. Hostade valik oli hea, aga ma pole veel veelhostapalavikku jäänud :) (see on küll imelik).
Päeva teise poolde oli jäänud veel üks aed ja sinna me suundusimegi. Tagasiteel olin ma ausalt öelda  väsinud ja päälinn oli nii pikk, et ma mõtlesin, me ei saagi kunagi sellest linnast välja :)  Ja kui sa seda kõige vähem ootad, siis see juhtubki. Me olime kohal. Ma pole just eriti sentimentaalne tüüp, aga seekord oli küll selline tunne nagu oleks lapsepõlvekoju jõudnud. Meri! ja see Kodu! Tuhat tänu Futule, kes meid Heleni aeda vedas. Perenaine oli armas kriipsuke ja aed lopsakas ja kodu nagu unistus puidust, kivist, rauast ja sellest tundest, mida meil pole kombeks eriti tihti väljendada. Siin kohas see väljendus väga selgelt.  Sa olidki seal nagu kodus. Ma pildistasin nüüd juba telefoniga ja ühel augustiõhtul näitasin KSJ-le kõik ette ja ta nii küsisiki, et kas see oli sinu unistuste kodu moodi ja et miks ma ohkan :) ? Edasi läheb salajutt, aga salajutte blogisse ei panda.

See oli üks praktiline ja nutikalt liigendatud aed ja põnevaid nurgataguseid oli ka üksjagu ja seal alles hakkab looma. Köögiviljandus ja maasikamajandus oli vaatepilt omaette. Ma käisin ringi ja märkisin enda jaoks - kuumaasikaid võiks jah nii kasvatada, miks ma selle peale pole tulnud ja palki, mida ehituseks ei saa kasutada on mul ka, miks ma ... :) No ja siis see, kuidas palgid olid kinnitatud ja kuidas neile olid jutid peale veetud, et vihmaga vähem libiseks ja luksuslik aednikumajake kasvuhoone otsas. Kasvuhoone ise oli kapitaalne. Igal pool oli tunda pererahva kätt ja seda oli hea näha. Vaatasin seda lilleoja ja mõtlesin, et mul ei olekski sellele aednikule midagi eriti pakkuda, tal kõik olemas või kui pole, siis külvab.

Foto: Anne

Kokkuvõtteks: kõik aiad olid omanäolised ning erinevad ja aednikud ka, väga nauditav seltskond, rääkimata sõidukaaslastest :) Selliseid reise peaks igal aastal paar korda ette võtma, sest veel on palju kohti, kuhu ma jõudnud pole, aga hädasti oleks vaja. Sedapuhku suured tänud Annele, kes mu pardale võttis!