kolmapäev, 29. juuli 2015

aedupidi põhjaosariikides ehk siin me oleme II (täiendet)

Tii. Temaga on selline lugu, et mul on selgelt meeles meie esimene kohtumine, kui ma olin alles aalujatega liitunud ja olime Hilise juures minu esimesel kokkutulekul. Ta ilmus kusagilt ja tutvustas ennast lühidalt ja samas pikalt ja mind valati momentaalselt sellise hulga infoga üle, et olin üsna hämmeldunud. No ma olin siis veidi tagasihoidlikum ka kui praegu :D ja veidi kartlik - kõik need aianduse gurud jne.
Tii on meie guugle, ainult et kordades täpsem ja selgem. Meie arvutinõunik ja taimepaljundaja ning külalislahke perenaine. Kui palju taimi tema aeda hooaja jooksul edasiandmiseks maha pannakse, seda ei jõua keegi kokku lugeda.

Teine lahe kogemus Tiiga oli siis, kui meil oli kokkutulek minu toores-noores aias. Enne ärasõitu näitasid Tii ja tema meheraasuke sellist taimepakkimise meisterklassi, mida minu silmad polnud enne näinud. Taimi oli kastide visi, sest nad nõustusid teiste taimed ka kohale toimetama. Nüüd kujutlege a la Aarne Üksküla häälel esitet : ja autosse ma panen ... ja kalamehe varustuse ja Helve :D

Tii blogi lugedes olin ma täiesti kindel, et tema aed on u sama suur nagu mul omal ajal Tartus. Võite kujutleda mu hämmingut, kui Futu ühe suure aia väravas peatus ja ütles, et me oleme kohal. Sa mu arm! See aed oli kõike muud kui väike :D Roosipeenar, mis pani mind mõtlema, et äkki õige ikka kasvataks roose ka või nii ... :) Mitte küll sellises koguses ja mitte veel tänavu.(Ma ütlen seda selleks, et ei läheks nagu kivilaga, lubasin loengus, et mina küll kunagi midagi sellist rajama ei hakka).

Mis mulle siin aias väga meeldis - kõik oli nii paigas ja sobis omavahel oivaliselt. Kõrged männid andsid sellele veel oma mõõtme. Aedniku kätt oli igas nurgas tunda, majandusosa oli praktiline ja mõnus. Jälle aednikumaja :) Väike, tarvilike riistapuude nurk, paljundusala.




Istumise koht jäi miskipärast pildistamata. Küllap sellepärast, et söök sai valmis ja oi, küll maitses hea.  Vahepeal jõudis kohale järgmine Tiia ja äkki läks kiireks taimekastide kompleteerimiseks ja minul hakkas küll pea ringi käima sellest, kellele miski mõeldud oli. Nelgid ja saxifragad ja jõhvikad, hortensiad ja pistikud. Ja mulle maasikad ning Trollius vaginatus, mis jäigi peenrasse. Tii porises küll, et mis kiire nüüd siis lahti on, aga kuna graafikus oli veel kaks aeda, siis suruti Tii Tiia autosse ja mina, kes ma pidin kastid peale panema, arvasin, et Tii juba pani ja nojah, me tulime siia aeda ikka tagasi üks aed hiljem.

järgneb...
siinsamas,
aga mitte kohe :)
Järgmine aed oli Tiia aed. Õnnelik pere, kellel kolme põlvkonna jagu aednikke. Mitte ühtegi *sideraati, aga mitte see pole oluline. Proportsioonid ja vormid ja armsad pisiasjad. Kooskõla. Aed algab juba värava tagant. Seda pildistasin küll viimasena, aga olgu siis esimene pilt.


Igasuguses vanuses okaspuid pikitud põõsaste ja püsikutega. Valitud kivid ja puhtad teerajad, iga käänaku taga uus üllatus. Muru! :) Servad! :) Hekid :)








Sain kingituse !

ja vaateid, hulgaliselt vaateid ning kaunis katusealune, kus õdusaid hetki veeta.




Kivilas oli tore salakoht lastele, kalliskividega ja puha :)



Kohvetasime ja sõime perenaise mustikakooki. Reis jälle ümaram :) Edasi autodesse ja sipsniuh Tabasalu poole. Väsimusest polnud juttugi :) Tabasalus sain Tiilt pragada, et ma unustasin lõunaosariikide taimekasti maha :) Ma ju keskendusin sellele, et Tii kaasa saaks. Igatahes pärast Tabasalu läksime uuesti Tii poolt läbi ja ma sain oma Trolliuse ja palju muudki. :) Tii on ikka armas :)

aedupidi põhjaosariikides ehk siin me oleme I

Vihmanädal. Mul on tore puhkus. Ilm nagu loodud aedlemiseks. Täna alanud vihm tuli õigel ajal, eile turgutasin kevadel istutet epimeediume. Esimesel aastal tuleb neil rohkem silma peal hoida. Eile käis mu aias killuke kursakaaslastest ja kui nad läinud olid - kõik särasilmad, oli korraks nagu auk, ei osanud esimese hooga seda energiatulva kuhugile maandada. Nokitsesin kivilas ja panin Futult saadud sibulatited juurduma. Siis tegin kaarditäie pooletoobiseid pilte. Pilte olen sel suvel palju teinud, vähe jaganud. Puhkus ju.
Põhjaosariikide sõprade aedu oli hädasti vaja vaatama minna. Kuna KSJ-i auto pidi juulis remonti minema, siis hakkasin aegasasti sõpru painama :) Iirisekasvataja, hea hing, oligi nõus mind pardale võtma ja Futu õhutusel saime reisikaaslaseks Lillehaldja. Kuidas meie piloodile reis meeeldis, saate lugeda Iirisekasvataja blogist: http://anneaed.blogspot.com/2015/07/reis-pohjaosariiki-esimene-paev.html.

Vaatamata hoolikale valmistumisel jäi maha kaamera laadija ja otse loomulikult on igal kaameral oma otsad, ei midagi universaalset, sest kuidas muidu nad raha teeniksid, eksole. Esimese päeva õhtuks sai aku tühjaks, nii pidin teisel päeval oma telefoni peale lootma. Ent sellest pole ka lugu, need aiad on mu hinges :)
Esimene peatus oli Tõnis Tenso juures. Tuuline peatus oli, puhus nagu minu aias. Reisile minnes oli mul plaan hankida ideid aedniku toa tarvis ja vaadata, kuidas teised aednikud on kivi kasutanud. Kuidas aednikud ühest mitu teevad ja mis salasõnu sinna juurde kasutavad :) Ka vajavad paar küngast haljastamist ja ma lootsin inspiratsiooni saada. Saingi :) Tõnise puukool säras nagu prillikivi! Peremees küll ütles, et sideraadid* sindrinahad, aga ega ikka ei paistnud neid küll. Mulle meeldis väga keldrimäe haljastus - kümnesse. Vabandan ette piltide kvaliteedi pärast, sest minu jaoks on endiselt keeruline püsida aedniku kannul, kuulata ja meelde jätta ja siis veel klõpsutada lauspäikeses.

* sel suvel leppisime omavahel kokku, et need pole umbrohud, mis aias kohati turritavad, need on sideraadid ;)


Ma olen ühe enela liigi suhtes ikka väga kriitiline olnud, pole osanud selle ilu näha. Jaapani enela roosaõielised sordid pole minus erilist huvi tekitanud. Tõnise juures hakkas silma Spiraea japonica `Japanese dwarf`. Just selline vorm nagu mulle meeldib - kääbusjas ning ümar.

Keldrimäe varjuküljes hortensiad, nende hulgas unistuste hortensia, mida kohtasin hiljem ka Sveta Polonskaja aias, Ahto Ruudu aias oli see ka istutuse ootel, etc nagu kiuste hüppas igal pool silma. Panime end järjekorda :D

Ja siis pajud! Väga suur ja põnev perekond,  mille udunummi esindaja on Salix hylematica, padjandpaju, mille lehtedel on meelõhn! Tegelikult ka.
Pildiloleva paju nimi on alles täpsustamisel, sest märkmikku mul veel kaasas polnud.

Kogu keldrimäe lahendus oli hea ja arenduses, lõunakülge tuleb kaktuste kasvukoht ja mis mulle kogu selle ala juures meeldis, oli see, kuidas "defektidest" on efektid kujundet. Mingi pisiasi, mis on lihtne, aga mille peale ma pole tulnud - kuidas astanguid tekitada, ilma kivideta loomulikult. Tõnise kogemused veel peale selle, kui ise oskaks küsida.

Osake prillikivist :D
Puukooli taimed olid kõik väga hää tervise juures, mis on ostjale oluline. Mina tõin koju veel Spiraea x arguta `Compacta`, mis on nagu nimestki järeldub kompaktsem ja väiksem ja ei pidavat nii võsusutuma. Aednikutuba polnud, oli hoopis maja :) Siis näitas aednik, kuidas ühest mitu tehakse s.t. kuidas seda oli tehtud. Väga hea sistem, muide. No ja siis ma kükitasin esimeste mägisibulate kohale ja valisin mõnuga ning targasti tegin :)

Mis aga kõige toredam, Tõnis soostus oma aega raiskama ja koduaeda ka näitama. Meil ikka vedas :)
Mul  on nüüd uus kaktus!
No on alles varandust seal aias! Rodovõsa :), kännasmustikaid nagu putru, mägisibulaid ja muid alpiaia varandusi.

 Neid kasvas nii horisontaalis kui ka vertikaalis.



Hortensiaid ja okaspuid ja kruusakive, läbimõõduga pool meetrit :D Ka meeldis mulle turbapeenra lahendus ja hiiglaslik tobiväät maja nurgas. Aitäh peremehele kulutatud aja eest!
Huvilistele: Tõnise puukool asub Karla külas

Edasi sõitsime juba Futu juurde. Olime kenasti graafikus püsinud ja Futulandiasse jõudsime u veerand tundi enne perenaist ja meil lubati lahkelt aeda omapäi hulkuma. Käisin siin aias eelmise aasta augustis ja kui palju oli nüüd teisiti! Väga palju! Pikema tiiru koos perenaisega tegime hiljem, tšehhi mägiaia stiilinäited on Iirsekasvataja blogis kordades paremini üles pildistet, aga need udupeened hiiglaslikud laugud kipslille pilves ...

muhe fauna


hulgaliselt hiiri, nagu hiljem selgus oli neid kari, kelle hulgas oli esindet ka kirikuhiir :) Pildil on küll hiire kõrvad. Minihostade seeria, kes ei tea veel :)


Futu oskab ehk nimed ka lisada. Aednik Futu kuulub taimepaigutajate meisterklassi :) Huvitav, miks küll liiliad teiste aedades nii vastupandamatud tunduvad? Kassid ka? Futu kassid on muidugi nii kuulsad ja klass omaette.

Mesilased olid vagurad ja keegi mu peale kurjaks ei saanud. Siin oli ka aednikumaja või rohkem mesinikumaja.
Koonuslauk ja kooslused.
Vahetasime pilooti ja sõiduriista ning  asusime Nõmme linnaosa poole teele ...

... järgneb

... kohe :)




esmaspäev, 20. juuli 2015

Müüripealse uus nägu

Müüripealse esimene nägu hakkab ilmet võtma. Täna koristasin tausta, aga vihm tuli peale ja nüüd on veidi aega pilte jagada. Neid on väga palju.


õhtupäikesega












Mis mulle aga selle uue müüripealse puhul kõige rohkem meeldib - see paistab väga kaugele :) Ma näen selle kontuure, kui ma seisan põllu peal ja praegu veel (puud pole ette kasvanud), ka kuuskede juurest, oma põõsalaborist :D ja ülal saunaväljal seistes paistab see ka. Täna läbi astilbede pistvahu.
Taustal on ruskeroodne vaher, peenrasse ei kuulu, aga muidu ilus :) 


Meie külavahetee :)









Viimase pildi juurde lisaksin, et midagi sellist ma oleksin tahtnud suvena maalida, et oleks värvi ja sulandumist ja vorme ja sügavust ja salakohti, mida silm ei näe.  Hmh ja zuumides on esiplaanil hoopis ateegitill :D

Mis taimed ja mis pinnas jm tehnilised andmed edaspidi.