juuline juunilõpp

Täna hommikul kasteheinas sahistades mõtlesin, et kuidagi juuline on see ilm. Aiale oleks nagu rahulikum samm sisse tulnud või on see hoopis minu samm. Üldiselt olen ma varjane ärkaja, kes on võimeline kohe krapsakalt liikuma, aga mõttetegevus magab mõnda aega edasi. Laupäeva hommikul tegin aias kohvitiiru ja peatusin, et uurida, kes siis mu kobarpeade lehti järab. Nii suured jõhverdajad ka olla ei saa! Kobarpea lehe küljes rippus miski moodustis ja esimesel hetkel oli vaatepilt veidi õõvastav, siis jagasin ära, et see peab olema kuidagi kiilidega seotud. Kui fotokaga tagasi jõudsin, oli sel moodustisel juba tiivad, alguses lühemad, hiljem juba pikemad.

 Veidi hiljem ...

ja läinud ta oligi. Mina lugesin vahepeal kiilide kohta ja mida kõike neil vaja on, et nad saaksid paljuneda. Siin aias on neile küll kõigiti sobivad tingimused. Minu kodukandis elab neid jõe kallastel rohkesti või nii ma mäletan. Kui ma veel luulehobu olin, siis meeldis mul suviti jõe ääres kividel istuda ja varbaid leotades kõiksugu maailmasid kokku panna. Kiilisuved.

Pühapäev oli pikalt lukku pandud ja nii otsustasin kulutada laupäeva soojalaineks valmistumisele, sest erinevalt pessimistidest olen ma kindel, et juulis tuleb pikemat sorti jama ehk siis Lõuna-Eesti "soe" ilm. Pojengid - vihmad, maasikad - soojalaine. Lihtne ju. See on muidugi lihtsustatud lähenemine, aga seni on töötanud päris edukalt. Võtsin ette turbaga multšimise ja olin päris hämmingus, kui palju aega sellele kulus. Meie kandis on päris kenasti sademeid tulnud, aga mõnes kohas otsustasin siiski kasta. No ja suur ning vägev nagu ma olen, ei pannudki voolikuga vehkides tähele, et üks linnupoeg sai ka üle kastetud, aga õnneks mitte põhjalikult. Siis tuli mul meelde küll, et kui aias liikusin, siis mingi lind tegi hädakisa, mis kõlas nagu hoiatushüüd.  Tavaliselt peavad nad mind ohutuks.

Ja siis tuli taevast sorts hoovihma, mis tegi mu töödesse väikese pausi ja linnupoeg kasteti ilmselt veelkord märjaks. Päris raske on on neid omapäi jätta, nad on ju nii väikesed, aga õnneks polnud õuel ei kasse ega lapsi. Ma loodan, et lapsevanemad kantseldasid teda edasi. Jagasin oma rõõmu KSJ-ga ja siis toimetasin edasi.

Mõtlesin laupäeval, et kas mu aed on suur või on väike. Kui multšimise peale nii palju aega läheb, siis on suur, aga kui ma Tagatalust või Muhedike juurest tulen, siis on väike. Kui põõsastele kohta valin, siis on ka väike. :) Päev ühes aiaosas on tegelikult üsna normaalne. Nii et on väga hea, kui neid aiaosasid nii palju pole. (veel?)