neljapäev, 25. juuni 2015

jaanid

Jaanid. Nagu eespool tähendet, kui pojengid õitsema hakkavad, saabub ka hoovihmade aeg. Päevad on aga niimoodi kujunenud, et lausvihma kätte ma polegi jäänud. Sadas nii, et sain paraadpeenra ääred korda ja panin pojengidele toeks puude võrgud. Käed said tublisti vatti, sest ma ei suutnud kindaid kätte ajada - maa oli nii mõnus.
Otsused on head, teevad kõhklustele lõpu. See on muidugi juba hiigelvana otsus :), et paraadpeenar läheb kunagi ümber kolimisele, aga mitte sel hooajal. On nagu on, õitseb ja lokkab, kuigi võiks olla suurem, ilusam ja mida iganes. Ja nii mitu aastat järjest.

Arutasime M-ga, et pojeng on üks naiselik lill - lopsakas ja tugev, samas õrn ja ilus.  Naudin oma seitset - kaheksat. Nostalgiline on see ka, minu lapsepõlves oli vanaema juures peenar täis topeltõielisi roosasid ja valgeid. Suve alguse lilled. Sealt edasi oli juba metsmaasikaid loota :)





Jaanilaupäeva hommik oli soe ja päikseline, kohvitasin pikalt ja mõnuga. Veidi tuuline. Tõmbasin murelitele ja maasikatele võrgud peale, sest juba teist nädalat kakerdavad heina sees hallrästad. Vististi pojad, sest nood mind ei karda ja käituvad üldse kuidagi kohmakalt, kaugelt vaadates nagu kukuks nokkapidi heina sisse. Keksivad mõned sammud ja siis kõmm - nagu teeks pool tiritamme. Linavästriku tited kiiguvad pumbapuude peal ja on laudataguse pingi täis kakanud. Laia kaarega. (P.S. tõmbasin telefoni talvise aialindude aabitsa äpi ja olen selle rakendusega päris rahul. Nüüd võiks suve oma ka lisanduda)

Pärastlõunal saabusid pilved ja hakkas kastma, sortsukese kaupa. Õhtupoole panime asjad kokku ja sõitsime läbi tibutava Eesti Aravetele jaanitulele. Hiiumaa oli ju paraadide poolt okupeeritud. Mulle meeldib KSJ-ga teel olla, seda enam, et ise veel ei sõida. Jaanituli oli sääsevaba ja vahepeal sadas midagi, kerget vihma vist. Meie vihtusime tantsida, seltskond oli tore ja tuli lõõmas vaatamata vihmale. Me oleksime ilmselt kauemgi jalga keerutanud, aga vahepeal tehti kastitõstmise paus ja see venis veidi pikale ja asutasime end tiheneva vihma eest öömajale. Aitäh toredale pererahvale, kes meid toitis ja kattis ja oli lahke võõrustaja!  Järgnes laisk hommikukohvi ja kojusõit läbi hoovihmade. Mida lähemale Tartule, seda päikselisemaks läks. Lubatud +13 asemel näitas kraadiklaas +18.
Kodus oli sadanud ja sadanud, nüüd oleks juba niita vaja, hein lokkab. Tegin tiiru aias ja vaatasin lillepuhmaste alla, kes kuhu külvanud on. Harilikku kellukat jätkub nii kuuskede kui nulgude alla. Lohuaias ärkas varjusurmast üks heleenium, mille ma olin eelmisel suvel mõttes juba maha kandnud. Lõikasin tagasi kopsurohud ja ängelheinad, et nood ei külvaks ja päästsin  hiina siidpööriste seest  lihtlursslille.

Sel nädalal otsustasin lõpuks, et aitab taimede solgutamisest tamme all, tuul teeb nende elupaiga vaatamata multsile ikkagi kuivaks + närilised, keda ei saa ma kätte ei lõksu ei muuga. Nii ma kõnningi mööda krunti ja vaagin kasvutingimusi. Alusmuld on siin kandis nagunii kergelt happeline ja mingeid kangaid ei ole ma tamme all ka kasutanud, turba all on saviliiv. Küllap on seegi üks põhjustest - saviliiv toimib nagu  drenaaž. Maakeldri korrastamisega kaasneb nagunii suuremat sorti tallamine. Pealegi meeldiks mulle, kui tammealune oleks lihtsalt vaba ja see kile, mis praegu keldrimäel naadi levikut piirab ja hoiab, et mis iganes ei külvaks end kuhu iganes ja eriti turba sisse, tuleks naguniii ära koristada. Kivid seal peal on lihtsalt sellepärast, et neid on lihtne sealt valida ja kile ka ära ei lenda.
Lauspäikeses kohti aias saab näppudel üles lugeda, see on hea, aga enamus kõrghaljastusest on lehtpuud ja seal, kus okaspuud kasvavad on paradoksaalsel moel praegu lubjane - ikka see müür ja vana lubi. Kasvukohta valides peab mõtlema märtsipäikesele. Ei ole minust kangaste laotajat, eks ma pean mõnest taimest loobuma, kui ma õiget kohta ei leia. Lohuaiast saab hakata astilbesid välja viskama, aga ega see ala ka kummist ole. Mul on linnukaga üks plaan, juulis on pilt selgem. Sõnaga - kõndisin aias ja vaatasin, mis tulevik võiks tuua. Sekka vehkisin vikatiga ja lõksutasin murukääre.  Hea tööriist, mida nägin Lillehaldja käes Tagatalu talgudel.

Vihm aga on taimedele hea, uued epimeediumid loovad hoolega lehti, pojengid oleks ka nagu oodanud, et neid kastetaks ja kivid saavad ka puhtaks. Oh, kuidas tahaks neid juba paigutada.

Kivilas ja kivila katusel õitsevad pisikellukesed, sinised ja valged. Nõmmliivatee voolab õitena mööda saunamäe külgesid, esimesed poolvarjus kasvanud metsmaasikad on punaseks läinud. Kohe kohe alustavad martagonid! Tammidiidamm!


Lugesin meie grupis toimuvat diskussiooni kribud vs suured taimed aiakujunduses, päris huvitav, aga nii nagu iluaianduses ikka - iga taime jaoks peab olema aeg ja huvi oh ja muidugi ka ruum.
Minu õnneks on mu koduaed lihtsalt nii eriliselt muhuline ja lohuline, et siin saab mängida pojengist pisikellukateni.

Lumepuu ootab soojalainet, et saaks oma õietuustid lehvima panna. Mina nii väga ei oota, see parajus sobib mulle hästi.

Suvi, see on seisund ;)


13 kommentaari:

  1. Väga lahedalt tabatud pisikellukad. Põhja pool sinised veel ei õitse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) ega sinu omad ka kehvemad pole, käisin vaatamas :)

      Kustuta
  2. Imearmsad kellukesed tilisemas. :)

    VastaKustuta
  3. Sul on mõnusad mäed ja orud ja natuke lauskmaad ka. Aed nagu Eesti maastik!

    VastaKustuta
  4. Jah, vahel neeed pinnavormid, mida endal kohe mitte ei ole teevad nagu sutsuke kadedaks ka :) minul on operatsioon päästa aed katastroofist ja jälle tundub, et kõik kasvab vale koha peal, no või peaaegu kõik ja kõik see, mis eelmisel aastal tõstet sai tundub ka vale olevat. Lõpp taimede ümbertutserdamisele, kasvagi seal kus kasvavd :D

    VastaKustuta
  5. Blogger pani minu vastuse nüüd hakkama, aga tahtsin öelda et, see paanika sul on ilmselgelt mööduv nähtus ja lõpuks võid sa appi ka kutsuda. Sõberikke nt. Mu meelest oli sääl kõik mõnus ja paigas, igatahes sain ma inspiratsiooni nii mõnestki sõberike repliigist.
    Mõned otsused on lihtsalt vabastavad, kohe kergem hakkab. :) P.S. välikööki ma siiski müüripealsele ei ehita, see on liiga tee ääres. Köök peab mõnus olema.

    VastaKustuta
  6. Köök peab olema mõnus ja majale hoopis lähemal, sest alati on midagi juurde vaja viia-tuua.
    Pojenge peab ikka aias olema, nemad ongi need suvetoojad. Roosa `Coralie` tunneb end hästi :)
    Mulle ka meeldib kui otsus tehtud ja lahendus käes. Kas nüüd teed keldrile lillemättast katuse?
    Meie lumepuu on täies õies_:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. `Coralie`on ikka nagu tulevärk :) ja ma imetlen tema varte tugevust, ikka väga uhke, nagu sinnapoole vaatad, nii üles äratab :)
      Ei saa öelda ka, et ei tee lillemättast katust, pärast tulebki veel ette võtta. :)

      Lumepuu on eriline, ma loodan, et kasvavad ikka paari meetriseks nii sul kui mul ja vaat siis see praegune õitsemine korrutada, see oleks lahe vaatepilt:)

      Kustuta
  7. Meeldivad väga esimene ja viimane pilt! Neis on meeleolu ja olemist. Eks teistes ka, aga mulle olid need kaks väga mõjusad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need olid jah tundelised võtted, esimene õhtul ja teine hommikul ja mõlemad vaimustusega klõpsitud :) vahepealsed rohkem illustratiivsed ja informatiivsed :)

      Kustuta
  8. Pinnavormid aias on juba iseenesest Sul suur asi ja nendega mängimine fun.
    Ega nende suurte puude all kasvagi eriti midagi, tõmbavad niiskuse encased ja teistele ei jää midagi!

    VastaKustuta
  9. Pinnavormid aias on juba iseenesest Sul suur asi ja nendega mängimine fun.
    Ega nende suurte puude all kasvagi eriti midagi, tõmbavad niiskuse encased ja teistele ei jää midagi!

    VastaKustuta
  10. Jah, kui vanad puud ja kivid juba paigas...Küll on siis hea sinna vahele hakata joonistama värve, vorme ja kõike muud. Ilus.:)

    VastaKustuta