esmaspäev, 29. juuni 2015

juuline juunilõpp


Täna hommikul kasteheinas sahistades mõtlesin, et kuidagi juuline on see ilm. Aiale oleks nagu rahulikum samm sisse tulnud või on see hoopis minu samm. Üldiselt olen ma varjane ärkaja, kes on võimeline kohe krapsakalt liikuma, aga mõttetegevus magab mõnda aega edasi. Laupäeva hommikul tegin aias kohvitiiru ja peatusin, et uurida, kes siis mu kobarpeade lehti järab. Nii suured jõhverdajad ka olla ei saa! Kobarpea lehe küljes rippus miski moodustis ja esimesel hetkel oli vaatepilt veidi õõvastav, siis jagasin ära, et see peab olema kuidagi kiilidega seotud. Kui fotokaga tagasi jõudsin, oli sel moodustisel juba tiivad, alguses lühemad, hiljem juba pikemad.
 Veidi hiljem ...

ja läinud ta oligi. Mina lugesin vahepeal kiilide kohta ja mida kõike neil vaja on, et nad saaksid paljuneda. Siin aias on neile küll kõigiti sobivad tingimused. Minu kodukandis elab neid jõe kallastel rohkesti või nii ma mäletan. Kui ma veel luulehobu olin, siis meeldis mul suviti jõe ääres kividel istuda ja varbaid leotades kõiksugu maailmasid kokku panna. Kiilisuved.

Pühapäev oli pikalt lukku pandud ja nii otsustasin kulutada laupäeva soojalaineks valmistumisele, sest erinevalt pessimistidest olen ma kindel, et juulis tuleb pikemat sorti jama ehk siis Lõuna-Eesti "soe" ilm. Pojengid - vihmad, maasikad - soojalaine. Lihtne ju. See on muidugi lihtsustatud lähenemine, aga seni on töötanud päris edukalt. Võtsin ette turbaga multšimise ja olin päris hämmingus, kui palju aega sellele kulus. Meie kandis on päris kenasti sademeid tulnud, aga mõnes kohas otsustasin siiski kasta. No ja suur ning vägev nagu ma olen, ei pannudki voolikuga vehkides tähele, et üks linnupoeg sai ka üle kastetud, aga õnneks mitte põhjalikult. Siis tuli mul meelde küll, et kui aias liikusin, siis mingi lind tegi hädakisa, mis kõlas nagu hoiatushüüd.  Tavaliselt peavad nad mind ohutuks.




Ja siis tuli taevast sorts hoovihma, mis tegi mu töödesse väikese pausi ja linnupoeg kasteti ilmselt veelkord märjaks. Päris raske on on neid omapäi jätta, nad on ju nii väikesed, aga õnneks polnud õuel ei kasse ega lapsi. Ma loodan, et lapsevanemad kantseldasid teda edasi. Jagasin oma rõõmu KSJ-ga ja siis toimetasin edasi.
Mõtlesin laupäeval, et kas mu aed on suur või on väike. Kui multšimise peale nii palju aega läheb, siis on suur, aga kui ma Tagatalust või Muhedike juurest tulen, siis on väike. Kui põõsastele kohta valin, siis on ka väike. :) Päev ühes aiaosas on tegelikult üsna normaalne. Nii et on väga hea, kui neid aiaosasid nii palju pole. (veel?)





neljapäev, 25. juuni 2015

jaanid

Jaanid. Nagu eespool tähendet, kui pojengid õitsema hakkavad, saabub ka hoovihmade aeg. Päevad on aga niimoodi kujunenud, et lausvihma kätte ma polegi jäänud. Sadas nii, et sain paraadpeenra ääred korda ja panin pojengidele toeks puude võrgud. Käed said tublisti vatti, sest ma ei suutnud kindaid kätte ajada - maa oli nii mõnus.
Otsused on head, teevad kõhklustele lõpu. See on muidugi juba hiigelvana otsus :), et paraadpeenar läheb kunagi ümber kolimisele, aga mitte sel hooajal. On nagu on, õitseb ja lokkab, kuigi võiks olla suurem, ilusam ja mida iganes. Ja nii mitu aastat järjest.

Arutasime M-ga, et pojeng on üks naiselik lill - lopsakas ja tugev, samas õrn ja ilus.  Naudin oma seitset - kaheksat. Nostalgiline on see ka, minu lapsepõlves oli vanaema juures peenar täis topeltõielisi roosasid ja valgeid. Suve alguse lilled. Sealt edasi oli juba metsmaasikaid loota :)





Jaanilaupäeva hommik oli soe ja päikseline, kohvitasin pikalt ja mõnuga. Veidi tuuline. Tõmbasin murelitele ja maasikatele võrgud peale, sest juba teist nädalat kakerdavad heina sees hallrästad. Vististi pojad, sest nood mind ei karda ja käituvad üldse kuidagi kohmakalt, kaugelt vaadates nagu kukuks nokkapidi heina sisse. Keksivad mõned sammud ja siis kõmm - nagu teeks pool tiritamme. Linavästriku tited kiiguvad pumbapuude peal ja on laudataguse pingi täis kakanud. Laia kaarega. (P.S. tõmbasin telefoni talvise aialindude aabitsa äpi ja olen selle rakendusega päris rahul. Nüüd võiks suve oma ka lisanduda)

Pärastlõunal saabusid pilved ja hakkas kastma, sortsukese kaupa. Õhtupoole panime asjad kokku ja sõitsime läbi tibutava Eesti Aravetele jaanitulele. Hiiumaa oli ju paraadide poolt okupeeritud. Mulle meeldib KSJ-ga teel olla, seda enam, et ise veel ei sõida. Jaanituli oli sääsevaba ja vahepeal sadas midagi, kerget vihma vist. Meie vihtusime tantsida, seltskond oli tore ja tuli lõõmas vaatamata vihmale. Me oleksime ilmselt kauemgi jalga keerutanud, aga vahepeal tehti kastitõstmise paus ja see venis veidi pikale ja asutasime end tiheneva vihma eest öömajale. Aitäh toredale pererahvale, kes meid toitis ja kattis ja oli lahke võõrustaja!  Järgnes laisk hommikukohvi ja kojusõit läbi hoovihmade. Mida lähemale Tartule, seda päikselisemaks läks. Lubatud +13 asemel näitas kraadiklaas +18.
Kodus oli sadanud ja sadanud, nüüd oleks juba niita vaja, hein lokkab. Tegin tiiru aias ja vaatasin lillepuhmaste alla, kes kuhu külvanud on. Harilikku kellukat jätkub nii kuuskede kui nulgude alla. Lohuaias ärkas varjusurmast üks heleenium, mille ma olin eelmisel suvel mõttes juba maha kandnud. Lõikasin tagasi kopsurohud ja ängelheinad, et nood ei külvaks ja päästsin  hiina siidpööriste seest  lihtlursslille.

Sel nädalal otsustasin lõpuks, et aitab taimede solgutamisest tamme all, tuul teeb nende elupaiga vaatamata multsile ikkagi kuivaks + närilised, keda ei saa ma kätte ei lõksu ei muuga. Nii ma kõnningi mööda krunti ja vaagin kasvutingimusi. Alusmuld on siin kandis nagunii kergelt happeline ja mingeid kangaid ei ole ma tamme all ka kasutanud, turba all on saviliiv. Küllap on seegi üks põhjustest - saviliiv toimib nagu  drenaaž. Maakeldri korrastamisega kaasneb nagunii suuremat sorti tallamine. Pealegi meeldiks mulle, kui tammealune oleks lihtsalt vaba ja see kile, mis praegu keldrimäel naadi levikut piirab ja hoiab, et mis iganes ei külvaks end kuhu iganes ja eriti turba sisse, tuleks naguniii ära koristada. Kivid seal peal on lihtsalt sellepärast, et neid on lihtne sealt valida ja kile ka ära ei lenda.
Lauspäikeses kohti aias saab näppudel üles lugeda, see on hea, aga enamus kõrghaljastusest on lehtpuud ja seal, kus okaspuud kasvavad on paradoksaalsel moel praegu lubjane - ikka see müür ja vana lubi. Kasvukohta valides peab mõtlema märtsipäikesele. Ei ole minust kangaste laotajat, eks ma pean mõnest taimest loobuma, kui ma õiget kohta ei leia. Lohuaiast saab hakata astilbesid välja viskama, aga ega see ala ka kummist ole. Mul on linnukaga üks plaan, juulis on pilt selgem. Sõnaga - kõndisin aias ja vaatasin, mis tulevik võiks tuua. Sekka vehkisin vikatiga ja lõksutasin murukääre.  Hea tööriist, mida nägin Lillehaldja käes Tagatalu talgudel.

Vihm aga on taimedele hea, uued epimeediumid loovad hoolega lehti, pojengid oleks ka nagu oodanud, et neid kastetaks ja kivid saavad ka puhtaks. Oh, kuidas tahaks neid juba paigutada.

Kivilas ja kivila katusel õitsevad pisikellukesed, sinised ja valged. Nõmmliivatee voolab õitena mööda saunamäe külgesid, esimesed poolvarjus kasvanud metsmaasikad on punaseks läinud. Kohe kohe alustavad martagonid! Tammidiidamm!


Lugesin meie grupis toimuvat diskussiooni kribud vs suured taimed aiakujunduses, päris huvitav, aga nii nagu iluaianduses ikka - iga taime jaoks peab olema aeg ja huvi oh ja muidugi ka ruum.
Minu õnneks on mu koduaed lihtsalt nii eriliselt muhuline ja lohuline, et siin saab mängida pojengist pisikellukateni.

Lumepuu ootab soojalainet, et saaks oma õietuustid lehvima panna. Mina nii väga ei oota, see parajus sobib mulle hästi.

Suvi, see on seisund ;)


esmaspäev, 22. juuni 2015

ja hommik

Reedene tööpäev lõppes Aiasõbras. Ma satun sinna enamasti hoovihmadega. Mulle meeldib teistele taimi osta, peaks kohe sellist ametit pidama hakkama. Muide, KSJ-l on väga hea nina nende puude ja põõsaste peale, millest ma esimese hooga mööda põrutan.
Aiasõbras oli sel aastal Pikk Ostupäev ja esimesed külastajad olevatki hommikul kell 6 saabunud. Teenindus on seal muide väga hea. Asjatundlikud neiud ja juhtumisi oli peremees ka platsil. Enda aia tarbeks ma suurt ei ostnudki - viljakat vürtspõõsast tahtsin, veel ühe söödava kuslapuu, dauuria emajuure ja uue tiarelli sordi. Päris pikalt vaatasin ühte vahtrat, aga kuna see oli põhiolemuselt kollane, siis loobusin, kollast on mul aias juba rohkesti, aga ilus oli ta küll.
Nädala jooksul tegin ääred puhtaks, sai selgem vaade küll. Paraadpeenrasse veel ei jõudnud, las kastab maa pehmemaks. Tänavu on see tore aasta, kui kõik pojengid õitsevad ja ma saan Muhedikult nende pojengide nimed üle küsida, mis eelmisel aastal ei õitsenud. Pojeng on ikka eriline lill, sordiga või sordita, ma mõistan pojengihullust nüüd juba päris hästi, aga esialgu ikka hoidun uusi juurde muretsemast. Pealegi minu paar vanaaegset ja Muhedikelt saadud sordid on juba piisavalt uhke. Hoovihmad, mida ma tegelikult väga armastan, tulevad ikka pojengide õitsemise aegu ja vajutavad lopsakad õied maa poole. Kunagi võiks pojengi allee teha ju? (Kuidas seda tegelikult nimetatakse ei tule praegu meelde, nii et hääd dendroloogid, ärge minestuge "allee" kasutamise pärast)

Tegelikult on muidugi niidetud heinamuru ka ilus. Hea kui kõike on parajalt ja sekka metsikumat ka, nt keldri ääres õitsevad tõrvalilled ja varsti madarad ja naistepuna. Pühapäeval piinasin niidumasinat ja rehitsesin tiiki, seda viimast ikka rehadega, mitte masinaga, eksole.  Kaldad jäid esialgu seda mudru täis ja korra läks käru ka kummuli, ikka külgepidi tiiki. Mul elavad seal muide kaanid, nii et mitte miski ei motiveeri mind sinna vette minema, aga taimedel on küll hää. Ega see tiigi rohtumine enne parane, kui kaldad kindlustet ja siis on ka mõne aasta pärast uus jama. Kalu ma pidama ei hakka. Looduslik veeauk peab ikka üsna suur olema, et kinni ei kasvaks.

Eelmisel aastal närisid mingid tüübid siberi iiriseid, tänavu imevad kobarpea lehti kortsu. No vaatame, kaua see pidu neil ei kesta. Teine nuhtlus on lepapoid. Soe talv. Eile aga oli imeline ilm ja täiesti kihulastevaba.
Hommikukohvi joon ma pigem kivilas, müra vähem ja kuhugile ei paista ka. Kempsuilmateade lubas eile vihma, loojang päikest ja sooja = nii lihtne valem oligi, öösel ladistas ja hommikut sai aias alustada.












Panen hiljem jutu (võib-olla) ja taime nimed (kindlasti). Igatahes oli oivaline nädalavahetus, mul oli kõigeks aega ja kõik mõõdeti üle.

20 ja 21

Armeria pseudoarmeria `Ballerina White`


Geranium x magnificum `Rosemoor`


Cornus alba `Elegantissima`















roomav kirsipuu


neljapäev, 18. juuni 2015

vihm

Sajab, ütlen rahulolevalt. Lõpuks ometi veidi rohkem vihma.

Pühapäeval pani KSJ pumba tiiki, et meil ka sadama hakkaks. Sadaski. Viis kuni kümme tilka.  Esmaspäeva õhtul kastsin kolm tundi. Korralikult.  Tiigivesi oli soojem kui välistemperatuur. Kolmapäevane vähene vihm sai sisse imbuda, muidu oleks juba pinnalt tagasi põrganud :)

Jätkuvalt tuuline, aga sedapuhku jahedam, asi seegi. Eile õhtul matsin ja katsin lohuaia raja lõpuni. Ilus sai. Ühtlasem. Leidsin hulgaliselt isekülve, tabasin vist ühe kareda päikesesilma uue sordi `Summernight`seemiku. Tore oleks. Siilkübarate seemikud on ka lõpuks nähtavale ilmunud. Kurekell õitseb kui sõge. Penstemonid ja pojengid, võhumõõgad teeäärses kraavis ja siberi iirised aias.

Jah. Kui ma maale kolisin, siis sõbrad kinkisid mulle sildi "OLEN AIAS", õhtul kell 11 tuppa minnes mõtlesin, et silt tahaks veidi kohandamist - "ELAN AIAS".

On juuni. Varsti pöörab suveks.

KSJ, minu südames sa elad :)

teisipäev, 16. juuni 2015

rändavad merikannid

 Rääkides õhtutest ja tuulest ja pilvedest. 7.juunist kuni 14.juunini oli 1,5 tuuletut või siis vähese tuulega päeva. Pühapäeval sadas nii palju, et lõi tolmu kinni. Õhtupäike saunamäel.


Minu meelest need merikannid rändavad. Mõned jagas Neljandik, üks nimetu kingiti mulle sünnipäevaks, ühe tõi õde Iirimaalt, ühe tõin mägedest kaasa, ei õitse, juurdub. Mõned taimetittedest suureks kasvanud, vahet küll enam ei tee. Ongi nagu segasummasuvila kadakkaera külje all.

All vasakus nurgas on hoopis isevärvi merikannid. Kes ära tunneb, võib nimetada.
         
Laugud löövad ka sekka. Musitavad murulaugud :) . Mulle meeldib, lihtne kooslus pluss suviumbrohud.



Saunamäel lebaskleb üks sedum, mille nime ma ei tea. Väga ilus, ei lamandu ega muutu ka koledaks, lihtsalt ongi selline lesija. Ümar.
 Saunamäel e kivila katusel nagu juba eespool nimetet panen kive. Aedsalvei kasvab siin hästi selles mõttes, et talvitub juba Tartu ajast peale. Õitseb igal aastal, aga suurt ei laiene, küllap ei jõua.

 Mõned lavendlid ja mõned laugud ja pisikellukas alustab. Nimetud nelgid. Neid ma toon küll vaasi, püsivad kaua ja tuba mõnusat lõhna täis.


Üks kauge päevavaade ka. Valge on aias hea

Nagu trompet-paradiisia. Must have :)