reede, 22. mai 2015

jälle tuleb Tsiil oma epimeediumi uduga

Nüüd on see aeg siis käes, epimeediumid ja tiarellid dammdidiidamm :) Kaks aastat tagasi kirjutasin Ablogis esimese kokkuvõtte epimeediumitest lootusega, et mõne aasta pärast olen kogemuse võrra targem. Kaks kevadet hiljem orienteerun selles liigirohkes perekonnas paremini, sel hooajal olen istutanud oma aia varjulisematesse kohtadesse uusi liike ja olen ülipõnevil.
Siililegi selge, et ma neid imetlen ja et minu seltskonnas on parem seda teemat vältida. Tagasiside korras olen kuulnud, et see on tundmatu taim ja et seni on peetud mittemidagiütlevaks, seda, et meil veel eriti suurt valikut pole ja seda, et see on kuiva varju kasvukoha taim. Kuiva varju on teadupoolest kõige raskem haljastada, neid taimi, mis ka ilusad oleks, pole palju. Ent kõik epimeediumid ei sobi kuiva kasvukohta nagu ka on epimeediumid, mis eelistavad haput keskkonda ja lubjases pinnases ei edene. Ka on nende hulgas külmakartlikemaid, mille kasvutsoon on 5-7.
Minu esimene epimeedium oli E x rubrum ja riburada järgnesid E grandiflorumi sordid. (Z4).

Epimedium x rubrum
Algaja õnn aga on selles, et tellisin endale (2012) E. grandiflorumi sordi  `Nanum`. Tunnistan ausalt, sest et tal oli pildil valged õied :) Täna ma tean, et tegemist on ühe õiterohkema kääbuskasvulise sordiga.
E. grandiflorumi sortide hulgas on loomulikult ka suuremaid, Euroopas populaarne sort `Color Giant` ja Epimedium sp `Giant`. Ootan huviga, kuidas neil minu aias kohanemine läheb. Epimeediumid ei ole nende aednike jaoks, kelle kirg on suureõielised lilled. Tegemist on ikka alusmetsa taimedega, mis suurema aja hooajast sulanduvad ümbritsevasse.  Nende naabriks sobivad lumeroosid, kolmiklilled, tiarellid, sõnajalad. Nad on pigem nagu haldjalilled, õrnad, õrnad, õrnad. Mul ei ole neid ka veel nii palju, et ma raatsiksin mõnda vaasi tuua, nii et seda ma küll ei tea, kuidas nad kimbus püsiksid :)
Siin pildil on tagaplaanil E. grandiflorum `Rubinkrone`, õitsemine alles algamas. Nagu ma ei väsi kordamast, tänavune poolpilves ja sademeterohke jahe kevad on ka epimeediumitele hästi mõjunud.
Epimedium youngianum `Roseum` on pärast nigelat esimest aastat muutunud lopsakaks ja õiterohkeks.

Epimedium youngianum `Roseum`
Nimesildi nahka läinud epimeedium, pean ära määrama :) Ootan veel lehtede suurenemist, peaks olema veel üks E.grandiflorumi sort.

Epimedium grandiflorum `Violaceum`
Uutest liikidest kirjutan hiljem, mõned õrritavad pildid sissejuhatuseks ;) Nende õied tuleb kahjuks ära murda, et kohanemine potist suurde aeda ladusamalt läheks.

Epimedium x `Domino`

Epimedium fargesii `Pink Constellation`
Linnukas tuleb uus poolvarjuala, siin tahaks metsaaeda matkida, kuigi metsa nagu polegi, väike võsake on :) ja künka taga KSJ punaste kaskede kaasik. Pildi mõttes polegi midagi lisada, alles üksikud nutsakad puude all. Tiarellid aga on maikuu lahutamatu õievaht.

Selline mudru siis :) Aga kujutlege hetkeks, kuidas oleks kui metsa all ja pargis valendaks `Nanumi`õied nagu valge tähepilv!






kolmapäev, 20. mai 2015

teine pool maid aias. veidi puisemalt

Eile, esmaspäeval jõudsin töölt koju ja nagu väravast sisse astusin, pange tähele, värav on mõtteline :) , nii hakkasid tumedad pilved kogunema. Nimelt hoidis terve päeva kuiva ilma ja napilt pool tundi pärast seda kui ma niidumasina välja võtsin ... hakkas sadama ja sadas tund aega järjest. See on hämmastav kui kiiresti ma ennast ikka liigutada suudan, mõned siilud tuli maha võtta, kolme päeva pärast oleks juba teist riistapuud vaja. Viimane sirge sai juba sajus sooritet. Läksin tuppa ja panin ahju kütte ja pliidi alla tegin ka tule, et oleks kuivem ja soojem. Kui vihm lakkas, suundusin kivilasse tehtud kahju suurust uurima, sest hommikul olin tuvastanud uue käigu. Vastikult külm oli ja tuuline. Maikuine külm ilm suvitamise mõttes on talutav, sest alati saab soojemaks minna :) Tegin mõned pildid.

Mulle meeldib tänavune kevad, sademete hulga üle ei või nuriseda, sest iial ei või teada, millal taevakraanid nädalateks kinni keeratakse. Õitsemise aeg on pikk ja poolvarju taimed on tugevad ja ilusad. Kätte hakkab jõudma minu lemmikaeg - epimeediumid õitsevad ja loovad lehti ning okaspuudel on uute kasvude aeg kohe käes, esimesed on juba alustanud. Harilik kuusk `Dungdanga`on hetkel aia nael. Okkalisi on ju teisigi, aga tema on tänane staar. Ma ei oska seda seletada, see on üks rõõmsameelne sort, tal on kevadel rõõmuringid peal :) RHS-i okaspuude entsüklopeediast leiab selle sordi nimetuse alt `Dundang`.  Kompaktne, püramiidjas, lühikeste roheliste okastega hariliku kuuse sort, mis 10 aastaselt on suuruses 60X35. Leitud 1960 Lätist, Dundangast.
`Ohlendorffii`pole küll veel heleroheline, aga juba aimatav.

Picea glauca `Echiniformis` kasvab teist kevadet ja tema kasvukoht on valitud, kevadise päikese kahjustusi ei ole esinenud, koht on selline. Muide, see on ainuke Picea glauca minu aias ja tõenäoliselt ma neid juurde ei too, mulle lihtsalt ei meeldi kaetud ja varjutatud okaspuud, kuigi ma saan aru, miks see vajalik on.

Kui Flox stolonifera õitsema hakkab, siis teen paraadpildi.

Tegelikult ei olnud plaanis okaspuudest veel kirjutada, mõned lipsasid sisse. `Buda`t näitaks ka, tal uhked pungad. Nimi siis Pinus nigra. :)

Lääneküljes on ka teatud elavnemist täheldada, täna hommikul kalpsas akna alt jänes läbi. Tegelikult ka. Ma olin ikka üsna stööritud, võrgud on vaja tagasi panna, koristasin just ära, et oleks mugavam niita. Nüüd sai selgeks seegi, milline kits aias kärneriks käis.

Lisaks jänestele on elavenenud ka harilik kuusk `Push`(sünonüüm `Acrozwerg`, `Acrocona Nana`), varsti on roosad toonid selgemad. Veel meeldib mulle hariliku kuuse vorm `Tompa`, tema okkad ja kuju erinevad teistest hariliku kuuse vormidest minu aias.
Kolm murtudsüdant  harilik, sort `Valentine`ja  `Alba`on külmaköhatused edukalt läbinud. Paraadpeenra kohale saaks ka varsti vabalt soo rajada. Mutid ilmselt hõljuvad peenra kohal, sest allpool on väga, väga niiske. Pojengid on nii suured.
Nii mõnegi puu ja põõsa jaoks on kolmas kevad ja õige kasv ja areng võib alata. Hariliku toominga sort `Colorata`on kevadel kaunis õitseja.

Amuuri toomingas veel ei õitse, aga valmisolek on olemas. Muide, eelmisel aastal olin sunnitud ühe kõrvalharukese maha võtma ja lõikasin tükid ja torkasin sügisel mulda, üks neist pistokstest on lehed kasvatanud ja sellest võib asja saada kui huvilisi on.

Lohuaia nõlvaku peal kasvab kämmalvaher. Tänavu pole külm ka teda kärpinud, ta on juba õige vana puuke, oma 7 aastat tuleb ära :) alla meetri, aga haruneb usinalt. Ostetud Siivi Rajult linnaaeda ja siis maale kolitud.

Mägi-võlupõõsas õitseb, ühtegi mõistlikku pilti ma temast ei saanud.


 Harilik nutipõõsas veel ei kõssa, selle eest on puispojeng esimese õie loonud. Mul ei olnud plaaniski midagi sellist kasvatama hakata, põlgasin külmakartlikuks, aga selle kingituse istutasin maha.  Kaks aastat tagasi olles täiesti kindel, et nüüd tema sureb, sest siis oli juba november ent nüüd voila - nagu maast leitud. Ümber ma teda küll istutada ei julge, kui koht sobib, siis nii on. Veidi udune pilt sai

Ja ühel õhtul läks KSJ aiast karulaugu lehti tooma ja võttis möödaminnes vana vahtra kännu üles. Sama känd, mis pildi vasakus servas. Oh, mis naljakas vaade ja no ja mida ma sinna ...

2012
Arvake ära, kellel on nüüd müür puhas :) See känd, mis pildilt paistab ei loe, sest see on juba meeter kaugemal.

2015
Roomav kirsipuu laieneb iga aastaga ja kannab vilja ka.



Turbapeenras õitsevad heitlehised rodod ja Erica carnea, viimane on juba kuu aega väga kaunis. Tänavu kasutasin päikesekaitseks männioksi, töötas küll. Märtsipäike polnud ka kuigi vali.

Musumaja on sel aastal kaks korda õhku tõstetud ja siis kortsutatud ja sellisel kujul seda kasutada ei saa, nii panigi KSJ mõned ribid südaja aktiniidiale ronimiseks. Kui see kõrgus on ületet, siis võib minu poolest remmelga otsa edasi ronida.
Kõik  kuslapuud on nüüd koondatud linnukasse : Loniciera henryi, L. tellmaniana, Lonicera ×brownii, L. periclymenum, L. caprifolium, söödavad kuslapuud, alpi, harilik  ja peitõieline kuslapuu kasvasid siin juba varem.  Nüüd oleks vaja tobiväädile ka koht leida, siis võiks rahule jääda. Tegelikult olengi rohkem puu ja põõsa inime, püsikud on lihtsalt boonuseks.


Eilne vaade


Õhtul mõlgutasin müüri peal mõtteid, et mida ma tahtsin kolm aastat tagasi saavutada ja kuidas siin varsti kõik muutub, sest lepavõsa ja kuused kasvavad. Lohuaed muutub varjulisemaks ja see on hea.
Täispäikeses kohti ju jätkub, poolvarju armastavad taimed on huvitavad. Päris varjuliseks ei lähe siin küll niipea.
Vaatasin oma jaapani enelaste jutti ja tegin mõned korrektuurid. Õhtu oli täiesti tuulevaikne ja kui KSJ tuli, siis käisime tema "kaasikut" vaatamas ja ööbikud laulsid kogu aeg, neid on siin rohkem kui ma arvasin. Üks saatis meid linnukast vaat et kivilani välja, ei kartnud ega midagi, muudkui laksutas.
Sume maiöö.







esmaspäev, 18. mai 2015

pool maid kivilas

(sildi järgi) Androcace villosa
Kevad kivilas. Alustan halvast uudisest, mis polegi nagu uudis, vaid pigem maikuu muster, millega ma ilmselt pean arvestama hakkama. Nagu eelmisel aastal nii ka seekord viskus metsast või võsast või kivila alt  mingi näriline ja ajas II osast prisked käigud, kergitas väiksemaid taimi. Täiesti arutu rada. See sunnib mind nüüd mõned muudatused tegema, rohkem kive, vähem liiva ja kassi võiks sinna palgata või nirgi kodustada. See sõgedik käigu-uuristaja roosa peale õnge ei lähe ja sinise tõngub ka välja.  Olen kuri.

Androcace. Olen võlutud, istusin ninapidi Mineo entsüklopeedias ja mõtlesin, et miks mul neid nii vähe on?! Alpitaimed on nagu lastehaigus, see tabab sind nagu vääramatu jõud. Istutasin paika mõned uued karukellad - Pulsatilla montana ja Pulsatilla turczaninovii. Kohanesid. Uus okkaline nägu kivilas - Pinus mugo `Benjamin`, sõpradele Benno :D Kompaktne ja ilus. Kalsnava puukoolist. (Ei, ma pole sinna veel jõudnud).


Kivila rajamise mõttes uudiseid veel pole, ma ikka veel mõtlen ja selleks pole ka aega jätkunud.
Jahe kevad on kivilas soe. Mägisibulatel on titeaeg käes, nende erinevad paljunemisviisid on lähivaates väga armsad. Eriti õhtul pildipanka näppides, siis on võimalik lähemalt uurida, kes sirutub, kes punnitab, kes paisub, kes veereb. Liivsibul on end muide mitme pesakonna liikmeks veeretanud. Õitsemiseks valmistumist on huvitav jälgida ja veidi kahju ka, monokarpsed nagu nad on õitsevad ja lahkuvad, pean hakkama asjalikumaks, koguma ja külvama.Rosularia pallida. See on üks nummimaid tegelasi,  kui lähedalt vaadata nagu unine hommikutort. Erilisus tuleb ehk pildilt ka välja, nimelt on ta isemoodi udusulis ja alati tundub nagu oleks foto udune. Kivilas on teinegi rosulaaria, mis Muhedikupapa mulle andis, see on märksa selgepiirilisem tüüp.
 

Orostachysed. Viiest neli pärinevad Slovakkiast. Nende talvitumine õnnestus ja ma olen sellega väga rahul. Kivide külje all  killustikus läheb neil hästi, mõõtudelt on nad nii väikesed, et kes vaadata ei oska, see kaugelt ei märka.
Suurem osa kivila kraamist ongi kükitajatele.



Mägisibulate kaardistamine on pooleli, s.t. aru-ma-ei-saa-miks ma sügisel sildid välja kakkusin :( oleks võinud need lihtsalt sügavamale maasse lükata. Nüüd pean fotoplaani kasutama, et nimed jälle külge saaks.
Sempervivum arachnoideum plaanib õitsemist

  
ja teises kohas ringutab.


S. calcareum `Martin`





Aqua
Kui mägisibul kasvab õiges kohas, s.t. talle sobib, siis värvivaheldus on uskumatult kaunis. Mõne sordi puhul mõtled, et kaamera on liialdanud, aga pigem on see vastupidi, jääb väheseks. Suve teisel poolel valin nagu eelmiselgi hooajal mõne sordi välja, et näidata, kuidas nad muutuvad.



Mõned nimetud


Minu lemmikroheline, mis on kogu suve just nii roheline :)



jälle öö!

... järgneb

esmaspäev, 11. mai 2015

mai teine pühapäev

Valged alustavad ja võidavad :) Ilmamärgid. Pühapäeval vaatasin tamme ja vaatasin saart. Tamm hakkab kohe-kohe lahti rulluma, võpsiku saartel on suured pungad, mis on nii kõrgel, et ega hästi näe, kas väikesed lehed või suured pungad. Lagedal troonival saarel on veel kõik lukus. Toomingas veel ei õitse, aga palju ei puudu. Lääneküljes, kus ei ole sugugi soe siin valitsevate tuult tõttu, õitseb toompihlakas.Varvasadiantum rullib, teised sõnajalad ka. Peaks nagu stabiilsust näitama? Ilmaprognoosid panevad ohkama. Oma ilmajaama oleks vaja. Eelmisel kevadel olin väljaistutamisega veidi tormakas ja tapsin ära ühe põõsahakatise ja murtudsüda `Valentine`pidi ka otsast alustama. Ahjaa, kolmiklilled hakkavad õitsema! Arvestades seda kui kaua aega läheb enne kui see taim õitsema hakkab, on põhjust rõõnustada.

Uued epimeediumid saavad vett ja vilet. Esiteks potistasin nad valesse kasvumulda, kui välja istutamine veel venib on ikka jama majas. Teiseks jooksen ma nende taimekastidega kasvuhoone ja õue vahet ja ikka on kasvuka aken valel ajal lahti/kinni. Edromist tellitud kasvasid aknalaual ja kuigi ma neid kasvukasse kolides ka varjutasin, ikka minestusid - päike.  Ei midagi letaalset, aga hää see nüüd ka pole. Küsimus ei olegi niivõrd temperatuurides kui päikeses, puude lehed on ju alles väikesed, ei anna veel nii palju kaitset, et ma võiks need taimetited õue jättagi. Pigem oleks mul vaja ühte pilvisemat nädalat ja tundub, et seda lubatakse ka.
Epimeediumid, mis saabusid aprilli lõpus paljasjuursetena, on erinevas kasvujärgus. Mõni alles trügib, mõni on juba päris uhke. Peenraasukad on omas tempos areneda saanud. Kõige vanem neist on Epimedium x rubrum. Suureõielised epimeediumid hakkavad vast nädala pärast õitsema. Mille üle aga mul on eriti hea meel, on kauaoodatud raamatu saabumine. Timber Pressi "The plant lovers guide to epimediums". Mitte, et kahe kaane vahele mahuks kogu tarkus ära, aga mulle meeldib erinevaid allikaid kombineerida.

Kuhugile tuleks tulikirjas kirjutada - võta mais korralist puhkust, kui jahe ja pikaldane kevad ka poleks, ikka saabub hetk, kui korraga on vaja niita ja istutada ja rohida ja mõned teevad hoidiseid ka juba :) rabarberist. Mina võiks mürkleid/kogritsaid teha. Nood on nüüd nii turbapeenras kui ka lohuaias, ma oleks neile äärepealt peale astunud, sest sealt ma neid küll ei osanud oodata.
Mulle meeldib astilbede tulemine, lehestik on lihtsalt nii omanäoline ja hoiab vormi. Eelmisel aastal sai neid vähendatud. Näis.

Teen ruumi. Valgete taimesiltide asemel oleks pidanud mustad ostma, sest need valged kriiskavad nüüd igal pool. :(

Igasuguseid arendusi ma veel ei demonstreeri. Sellega on ka aega. Vähemasti üks asi, millega kiiret pole. Tegelikult tuleb aias liikudes kasutada hoopis seda mantrat, et ma jõuan igale poole, kuhu vaja ja loojanguni on veel tunde ja tunde :)

12.05. teisipäev

Muidugi lubatakse öökülma, minu maguskirsid hakkasid õitsema. Esimest korda uues kodus. Kõik mustsõstrad ja karusmarjad on õisi täis.



Ja see udupeen roosa pähikuga kõrreline, Chasmanthium latifolium `River Mist`on kivilas ellu jäänud, juhhei!