pühapäev, 26. aprill 2015

kõige mõnusam

on siin. Ma oleksin kogu aeg kodus või peaaegu kogu aeg või nii palju kui võimalik. Sellest saavad aru aednikud või inimesed, kes sind südametarkusega vaatavad. KSJ küll saab. Ohkab, aga saab. Sest kevad, see on seisund. Vahepeal tuleb käia tööl, autokoolis, esmaabi kursustel ja veel mõnes kohas, mis on aednike kiusamiseks välja mõeldud. Täna aga on kõige mõnusam, sest lõpuks ometi on parajalt soe ja parajalt vihmane. Hästi vähe vihmane, nii et ei pea end keepi riietuma.  Aed on muutunud pitsiliselt roheliseks ja vahepeal oli nii palju aega, et ma jõudsin päris palju ära teha ja ette valmistada. nt Linnuka. Linnukas on see koht, kuhu istutatakse poolvarjutaimed ja siis nad kasvavad seal ja linnud võivad seal segamatult käratseda, sest ükski Pulsatilla neid seal ei jahi, sest mul ei ole kassi. Sellest veidi allpool. Ah jaa, paregu veel umbrohi ei voha ja kõik on kenasti kasitud, võrreldes kuutaguse ajaga. Nädala pärast peab ilmselt esimese niitmise tegema, vähemasti mõne koha peal küll.


Sääski veel pole, küll aga tigusid, mis on vähe mõnus, aga veidi paratamatu ka, sest kui on soe ja niiske, siis nad roomavad oma peidukatest välja ja nii ma liigungi kahe pangega - ühte läheb umbrohu vms sodi ja teise teod. Kui neid oleks vähem, siis oleks neist kasu ka, sest nad alustavad vana sodi jõhverdamisest, no aga kui nad mu kellukaid ja epimeediumeid juba nosima valmistuvad, siis ei ole parata - väetise pange.

Vahepeal leian uusi ninakesi ja sildid on kadunud ja ma kratsin nii mõneski kohas kukalt, et kas ma tõepoolest istutasin sinna miskid sibullilled või tegid seda närilised?! ja forsüütiad õitsevad. Natuke. Esimest päeva. Nii looklev kui ka korea forsüütia. Nupud on neil veel ühte nägu. Neid ma tunnen, need olen ma küll ise istutanud.



Teen tuhat pilti karukellast, sest et mulle meeldib. Natuke tahaks teisi karukellasid ka, aga nood on veel kasvuhoones. Pulsatilla montana ja Pulsatilla turczaninowii ja Pulsatilla grandis. (Kui ma endale kunagi kassi või kitse võtan, siis panen nimeks pulsatilla. Kui kass on tubli, siis on Pulsatilla, kui pahandust teeb, siis Vulgaris ). Teiste karukelladega läheb veel aega, sest neid peab veel õueeluga harjutama hakkama ja vaevalt et ma nende õisi sel kevadel näen. Järgmisel aga kindlasti.

Võrkiirised said nüüd otsad lahti ja õitsevad juba grupiviisiliselt. `Clairette`on tegelikult sinisem kui sellelt pildilt paistab.


Udaa paju õitseb. Tema hakkab mõne aasta pärast rohkem vaatesse paistma. Tundmatud lokilised pajud, mis said alguse ühest lilleseadest, on tänavu ilusad, sest tal oli soe ja otsad jäid näpistamata. Pildile aga nad väga ei jäänud nagu ka Salix alba `Gold`, puhas kuld :) ja Padus avium `Colorata` ja seda rodu võiks jätkata.

Kivilas on oodata uut pintsetitundi, sest küllap see soe ja vihm lööb elu käima.
Kaevasin välja mõned astilbed, sest sinna oli naat sisse trüginud ja nad kasvavad peenra servas ja kui ma neid tänavu puhtaks ei tee, siis on varsti terve lohuaed naati täis. Ühtlasi saab neid ka jagada ja mõned soovijatele ära potistada. Buddleia ajas ka lehed välja, talvekülma polnud ja ilmselt kasvab tänavu rekordiliselt kõrgeks. Suurema osa buddleiadest lõikasin varakevadel liigse agarusega tagasi. Ja mis siis.

Laupäeval vaatasin potistatud taimed üle, külmemal ajal ma seda ei viitsinud. Vaja veel istutada ja ümberistutada. Ühe halli männi peab saunamäelt ära tooma ja esialgu potistama, sest tal on ilmselgelt midagi viga ja tundub, et see on kasvukoht.

Võtsime maha kõige jämedama vahtra, sest seda oli vaja teha, ta oli sauna katusel ja tamme seljas. Kahju oli küll. KSJ saagis ja mina pidin köiega langemist juhtima. Puu oli sauna peale kaldu ja lõpuks saime ikkagi kahekesi õigesse suunda langema, kõik jäid terveks ja nii kiiresti pole enam ammu jooksnud. (et puu alla ei jääks).

Muidu on jätkuvalt mõnus. Varsti saab uustulnukaid istutama hakata ja kõik mu epimeediumid moodustavad õienuppe. Talviseid kadusid peaaegu pole, isegi emajuured on üllatavalt talve üle elanud, need mõned pirtsumad liigid. Kõrreliste kohta ei oska veel öelda, mõned veel tukuvad. Põõsastest virgiinia lumepuu ja karoliina haleesia ja harilik nutipõõsas... neil on veel aega laialt käes.

Täna tõin aeda võsaülased ja mõtlesin, et lõpuks ometi hakkab mu kalender lapsepõlve moodi käima, kui kevad algas sinililledega, sealt edasi ülaste ja sealt edasi nurmenukkude ja pääsusilmade ja piibelehtede ja kullerkuppudega. Pääsusilmi nägin küll viimati eelmisel suvel Hiiumaal, minu kodukandis on nad kadunud koos mereäärsete heinamaadega, aias pole neid ammugi. Lohutagu siis meid priimulad.


reede, 24. aprill 2015

kohaloleku jõud

Iris reticulata J.S.Dijt
Vaatasin eelmise aasta aprillikuu sissekandeid. Kevad oli ehk nädalakese ees. Tänavu on ilmselt maas soojem kui õhus. Eile leidsin, et turbapeenra kolmiklilled on kõik juba väljas, kivilas avab õisi karukell, tõmmud kurerehad on juba arvestatava suurusega ja toomingas lehtib tänavu ilmselt nii, et keegi ei näe. Pojengid on ammu väljas, epimeediumid nähtaval. "Muru" kasvab. Ootamine on läbi, nüüd on ainult olemine. Kohaloleku jõud.

Esimesed võrkiirised hakkasid õitsema. Neil on siis esimene kevad minu juures. Ma peaaegu ei märganudki neid. Alles siis kui saunaväljale oli tekkinud sinine täpike :)  taipasin ka vundamendi poole vaadata. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud sibulad rohkem kokku tippima. Kõik muud tingimused aga on täidetud ja nüüd ma ootan huviga teisi tulijaid. Hm, veidi vastuoluline jutt ootamise lõpu kohta :) aga see on teadagi teistmoodi.

Iris reticulata `Clairette`
Eile õhtul oli tuulekiirus u 15 või rohkem m/s. Kõik, mis lahti, see lendas. Tammelehed tuhisesid  võsa suunas, sinna nad võiksidki pidama jääda, sest nende kõdunemine on väga pikajaline protsess. Kui palju ma neid ka kokku ei korjaks, ikka  ilmuvad kusagilt salapilvena ja matavad sieboldi metspipra maha ja nii mitu korda järjest. Ei tea, kas neil on mingi omavaheline kokkulepe või midagi?
Temperatuuri poolest oli soe. Valisin töölõiku, kus kannataks midagi teha, sest kui tuule eest peitu minna, siis võid terve kevade toas istuda. Sanguinaria canadensis, mille sain eelmisel suvel K käest oli juba eelmisel nädalal otsapidi väljas. Lähemal uurimisel selgus, et mitte ainult otsapidi. Tammdidammdiidaa. Kusagil allpool lohuaias on ka see üksik jupike, mis tuli Muhedike juurest koos Thalictrumiga.

Hylomecon japonica on veidi laialipaisatud olekus ja üks pesakond kerkis otse tarnade vahelt.


Mõnest lillest tüdined ära, aga jaapani metsmagun väärib rohkemat. Mulle meeldib, kuidas ta kevadel tuleb ja õitseb pikalt ja siis kaob ilma suurema prügi ja kära ja nurinata jälle maa sisse tagasi.


Kirju püvilill on veel pikali, maa peal on soojem? Kannikesi on nüüd vaja, kannikesi. Õunapuude all ja linnukas mõned juba violetitavad.
Üks lumeroos sai ära määratud, tegemist on kaukaasia lumeroosi seemikuga. Tuli koos minuga praktikapäeva kompostikandidaadina :) Ilusalt roheline. Lumeroosidest mõni teine kord pikemalt.


Lohuaias on üks mõnus mügarik, Rheum palmatum var tanguticum, istutasin eelmisel aastal ümber, tema üle olen väga uhke, ise külvasin ja puha. Kõik taimelapsed jagasin ära endale jätsin kaks, millest ellu jäi üks. Ka huvitav kogemus.
Udupilt Trillium flexipes x erectumitest

Ahh, see kevad on nii põnev, sest eelmisel aastal sai igasuguseid huvitavaid taimi aeda toodud ja kui veel okaspuud alustavad, see kõik on alles alguses ja mina selle keskel.  Oluline on kohal olla ja tajuda kevade väge, puhub siis või ei puhu.

reede, 17. aprill 2015

aprilli keskpaik

Eile pärastlõunal müristas ja kui ma koju jõudsin oli rahet/lund sadanud. Linnas vaheldus päike pilvisusega ja küllap koduski, sest suurem osa sademetest oli juba ära sulanud. Tuuline nagu juba teist nädalat järjest ühepäevase pausiga. Mõnel õhtul jõuab see puhumine vaibuda, kolmapäeva õhtul oli nii raske tuppa minna, sest loojangu ajaks jäi tuul vagusi ning õues oli mõnus. Kuldnokad lasid laurujoru ja mul tööd pooleli. Lõpetasin kell üheksa.
Taevas aga pakub võimsaid vaateid nagu sügisel.



Jahe kevad. Kui tuuled kõrvale jätta, siis polegi nii paha, niiduhooaeg algab tavapärasel ajal no ja sääski ka pole veel :)


Alpi kuslapuu on endiselt pisike, tal võtab kasvamine tublisti aega.

pärnvaher, Acer tegmentosum Eelmisel kevadel ma ei pannud tähelegi kui lahe tema lehtede tulek on, päris hästi petab ära - oleks nagu pajuurvad.



Söödavad kuslapuud on juba ammu lehes, eile vaatasin, et kas tõepoolest kavatsevad õitsema hakata?! Mis seal imestada muidugi, jaanipäevaks peavad marjad ju valmis olema. Neid on kahte sorti, ma pole nendega veel põhjalikumalt tegelenud, et las kohanevad. Marju olen küll saanud, mulle meeldivad.


südjas aktiniidia
Karulaugud on otsad maa seest välja ajanud. Eelmisel hooajal poetasin neid eri kohtadesse nulgude alla, et jaguks salatisse ja sõpradele. Naati võib ju kiita kui varast söögikraami, ma proovisin, no ei maitse mulle see kraam :)

Minu tundmatu võhk, kes sai ostetud kui ameerika kevadvõhk,  on ka juba nädalajagu maa seest väljas.

Mai lõpuks peaks ta õitsema nii

augustis lõpetama nii


Ameerika kevadvõhk on kollasemate õitega ja mingeid täppe ka lehel pole. Ma peaksin ühe jupi istutama tiigi kaldale, seal on ehk päikest rohkem, äkki värvub?! Sellest taimegrupist ei tea ma suurt midagi ja need kõrgemad võhad mind pole veel ära tinistanud, aga see väike hakkab mulle üha rohkem meeldima. Ei mingit kisa-kära peenra peal, vaikselt tuleb ja värviliselt läheb. 

Turbapeenras on üks kolmiklill end välja ajanud, nagu vara oleks ja turbapeenras peaks ometigi külmem olema kui mujal aias.


Elle toodud talvised lumekupud said `Dundanga`alla istutatud. Tegid kolmanda õienupu veel ja saagu neid palju :)

Nupurida võiks jätkata :) Tuvastasin ka mõne krookuse. Ema tõi peoga sibulaid 2 aastat tagasi. Polnudki rottide nahka läinud.
Nädalavahetus võiks vahelduseks tuuletu olla.

teisipäev, 14. aprill 2015

kui õige ... teeks ühe plaani

Mõnikord ajastub uitmõte tervikuks. Teadupoolest olen ma Tartu Botaanikaaia suur austaja. See aed inspireerib. Sel kevadel pole ma sinna pildistama jõudnud, aga lihtsalt jalutama küll.

Vaatasin täna oma aia mulluseid pilte, et meelde tuletada, kus midagi maa seest välja tuleb, sest aprillis on aias ruumi lahedalt, maikuust alates läheb juba kitsamaks. Kui sa aias "palju" muudad, siis tekib tunne nagu oleksid sa seda teinud aastaid tagasi. Noore aia puhul on see kõigiti loomulik. Nii mõnigi vaade üllatas, lisandunud okaspuud annavad aiale parema ilme kui ma lootsin. Silm harjub ju kohe ja unustad, mis oli enne. Mõni känd vähemaks ja mõni koht ümaramaks (taimestamise mõttes) ja saad mingi hoopis teise tulemuse. See pole taimejooks, see on hoopis teise mõõtmega lähenemine.

Kivila juures on endiselt mingi näriv punkt, mis mind häirib, see õhus olemine ja muidugi ka väikesed kivid. Viimased ei häirikski nii väga kui suuremad annaksid tooni. Taimestus ju ka alles kosub. Ma rajasin selle ju alles eelmisel suvel! :) Midagi veel, aga see on minus kuju võtmas, oh, see on küll lahe tunne!

Botaanikaaia sügisesest retkest on terve kausta täis pilte mägiaiast ja kui siia lisada seik, et homme saabub koorem kive, mida ma küll pole veel näinud, siis ... ma saan kivilat jätkata allapoole kui ma tahan ja kui need kivid sobivad, siis sulandub kogu see kupatus kohaga paremini ja ei ripu nõlva peal.
Mastaabid on teised, aga lähenemine on kohandatav.
Haa! See on huvitav mõte!


esmaspäev, 13. aprill 2015

soe tuli ja läks, tuuline kevad

Kevaded ongi tuulised. Reedel koduõues seistes olin laupäevaks lubatud soojuse suhtes üsna skeptiline, sest seitse päeva puhunud tuuled olid mu surmani ära tüüdanud. Üks seik ehk välja arvata - kaevamisel tekkinud juured ja juurikad kuivavad maapinnal lõkkekõlbulikuks. Mitte et sellise ilmaga lõket teha saaks,  kunagi hiljem ehk ikka saab. Oli vaja üks känd veel kätte saada, sest see rikkus vaadet :) männiga. Maa seest sain kätte kaks kärutäit ja õhtul läksin sügava rahulolutundega magama.

Laupäeva hommikul alustasin kasvuhoonest, tuulutasin tube no ja häirisin oma koduloomi. Ma kujutan ette kui mõnus tal seal katteloori all olla võis, šoe, šoe, šoe. :) Õues oli ka soe ja oo imet, tuul vaibunud. Kuna edaspidiseks lubati aga jälle sademeid, siis oli istutuspäev. Mängud Papoosega. Mina see olingi, kelle kasuks Muhedik selle toredusest loobus. Picea sitchensis `Papoose`. Ma lihtsalt pidin selle saama ja nüüd oli vaja talle koht leida nagu ka uutele mändidele Pinus densiflora `Golden Ghost`, Pinus densiflora `Vibrant`ja vahetusena saabunud P densiflora `Jane Kluis`. Vahel ma mõtlen, et mul ei ole peas kõik korras, mis häda on mul kogu aeg neid õrnakesi välja valida.

`Papoose`sai  kivilasse, aga see koht on ju veel pooleli ja nii ma toppisin siia-sinna, et oleks soe ja oleks valgust ja ruumi ja et sobiks. Kõik kokku paras katsetamine ja jooksmine, et lähed kaugemale ja vaatad sealt ja siis teise koha pealt.

Sai paika ja siis tundus, et kogu kivila II poole raskuspunkt läks nihkesse, mis on ka loomulik silmamoondus, sest suured kivid pole veel paigas ja `Rositech`peaks sellel aastal juba ennast näitama hakkama ja tal on tulevikus vaja vähemalt 1,5 m. Olgu kuidas on, männid said peaaegu kõik paika ja järgmised okaskerad saavad olema rohkem meie kandi liigid. Ja kui ma seda kohta kaugemalt vaatan, siis saan kogu värki allapoole tuua ja esimest poolt suurte kividega tasakaalustada. Aega on.


Üks soe päev lõi pungad roheliseks ja oranziks ja punakaks, sõltub sellest, milliseid puid põõsaid vaadata. Jaapani enelased näiteks. Kevadadoonis üllitas esimese suurema õie, teised passisid nupus edasi. Lohuaias on näha kevadmaguna otsakesi, transilvaania sinilill õitseb ja oo imet, sügisel impulssostuna kaubandustvõrgust haaratud gentiana on elus. Epimeediumite otsakesed paistavad ja korea forsüütia `Kumson` on kenasti talvitunud ja pungad prisked. Euroopa lehised õitsevad ja jaapani lehis on kivilas ka pungasid värvinud. Thunbergi kukerpuud. Paras möll ühe päeva kohta. Liblikad, konnad, sisalikud. Tiigist vett ammutades peab ettevaatlik olema, et vesilikke sisse ei lipsa, mis neid ikka solgutada. Naabri kassi pidin ka tellisehunniku juurest minema peletama, mis ta neid sisalikke passib, mingu põllule hiiri püüdma.

`Golden Ghostile`leidsin keldrinõlval sooja koha. Tuntud laulusõnad saab siinkohal ümber teha: sääl on traati, palju traati. Täpsustan - okastraati. Paari kindaid tegin ribadeks. No mida kõike siia maetud pole, koha loomine võttis aega. Siis tegin mullaparandamise tiiru ja veel midagi. Ei tea küll miks tekib esimesel soojal kevadpäeval hull mõte kõik kevadised tööd ära teha, see pole ju ilmselgelt ei võimalik ega ka vajalik.
Pühapäeval istutasin KSJ vaarikaid ja mõlgutasin ogoorodina mõtteid, midagi hakkab sõpradelt ka külge jääma. Vihm toodi kohale räige tuulega ja ma mina nahistasin kasvuhoones KSJ-i pelargoonidega ja istutasin toataimi ümber.  Mõtlesin juba, et peaks minema hekki hirmutama, et see kiiremini kasvaks, sest see tuulte peal elamine läheb pika peale tüütuks. Tegin vihmade vahel veel mõned istutused ja õhtuks olin nii otsas, et jäin kauaoodatud "Troonide mängu" avamuusika ajal magama.

Loodetavasti ilmaolud paranevad, sest varsti on mul vaja istutada ligi kolmkümmend epimeediumi, üks huvitavam kui teine. Eeltööna on vaja pinnast parandada, koht on olemas. Dammdidamm.

kolmapäev, 8. aprill 2015

vahemärkus

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riietus :) Minu plaan saada pruuuuniks, teiseks juuuuuniks on üsna kindlapiiriline. Esimesel kevadnädalal on igal asjal suur kaal ja seda otseses tähenduses. Kui iga päev vähemalt kaks tundi pärast tööd aias - õues toimetada, on kahe nädala pärast tekkinud esimene lihastoonus ja kärukoormad ei pane enam nii puhkima. Tunne selline, et liigud mõnuga ja ei pane tähelegi kui oled ühes krundi äärest teise jõudnud. Selle tundeni on jäänud veel üks nädal :) Tegelen nende töödega, milleks mul pärast soojalainet enam aega pole.

Ilm aga saaks nagu aru. Kui õue jõudsin, siis vihm lakkas ja poole tunni pärast vaibus tuul ka, õhtune aeg ikkagi. Sisalikud olid kändude juurest vehkat teinud, küllap see minu esimene susimine nad minema peletaski, äratasin nad üles :(
See "hunnik", mis osutus tegelikult u 3 m laiuseks vundamendijupiks on nüüd maapealse osani puhas. Nüüd peab päike ja vihm edasi tegutsema, siis on selgemalt näha, millega tegu. Mind hämmastas, kuidas puud suudavad sellise koha peal kasvada, aga eks nad ajasid oma juured kuhu said, toominga puhul see muidugi üllatav pole, aga saare puhul küll.
Edasi on vaja tegeleda selle lubjaseguse mulla ja liivsaviga, mis kaevamisel pinnale tuli. Ma juba tean, kus ma seda kasutada saan. Mis ma selle kohaga edasi teen ... eks me näe. Küll see koht kõnelema hakkab. Vaja veel mõned ümbritsevad pehkinud kännud kätte saada, need, mis ette jäävad, siis pääseb ka niidukiga ligi.

Pikemad ilmaprognoosid on kevadel küll mõttetud, need nihkuvad alati päevakese siia või sinna, nende järgi pole küll mõtet oma plaane teha. Igal aial oma mikrokliima nagunii.


pühapäev, 5. aprill 2015

aprilli esimene nädal on vana tellise nägu

Aprill nagu iga teinegi, ainult tiigis on veetase üle aastate kõrgeim. Aed oleks nagu kass, kes hüppeks valmistub. Vähesed sibullilled on otsad välja ajanud, hispaania ebahüatsint, liiliad, kirju püvilill ja mõned karulaugu otsad. Kivilas mihhailovski püvilill.
Käisime Järvseljal, hooaega avamas ja meistrilt õppimas. Okaspuude pookimist.



Täna tegin kodus esimese o-pookimise. Nüüd hoian pöialt, et kasvama läheks, aga kuidas iganes ka läheb, viimaseks korraks see ei jää, sest see on üks lõpmata põnev maailm.
Pildil on isevärki oksaga harilik kuusk. Kas on lihtsalt mingi häda või on mulle tõepoolest erimoks kasvatatud, näitab aeg.


Okaspuude pungad on ka juba kuidas kusagil, sirmokas on küll alles unine. Euroopa lehised pungitavad, esimene soe päästab ilmselt toomingalehed lahti, need on juba üsna viimase peal. Kuldnokad on kohal. Eelmisel kevadel vilistasid nad meie linnumajad välja ja kolisid vana õunapuu tüvesse, sealsel korteril oli mitu väljapääsu. Näis, kuis tänavu.
Kivila tarbeks on mõned meetrid puhtaks tehtud. Töö on mõistagi pooleli, aga mõned okkalised vajavad kohta ja selle nimel tasub end liigutada.


Mõned kivid paigas, mõned ootel. Jõudumööda, nii nagu maa seest kätte saan. Põhiline aur läheb muidugi tellise- ja lubjapuru koristamisele, mis kivide kaevandamisega kaasneb. Kui see kõik on ükskord tehtud, siis läheb mõnda aega enne, kui ma vanu telliseid sooja pilguga vaatama hakkan. Uuendasime käruparki.  Vanale kärule uus ratas, mis on üks igavene sahmerdamine. Mõnikord tundub, et lihtsam on uus käru osta, kui õige ratas leida. Ilma selleta ei kujuta seda elu siin ettegi. No traktor oleks ka tore, järekäruga :)



Kevadpühade ilm oli tavakohaselt jõle. Ilmateade pidas paika. Täna pärastlõunal tuli päike välja ja riivas soojalt mu nägu ja siis tuli sahmak vihma ja siis jälle päike.