Põhja-Alpidesse ja tagasi III

Ilmast. Meie ärasõidu viimasel päeval, ah miks küll alles siis!, nägin jalutajaid rada pidi mäkke suundumas ja kuna bussi saabumiseni oli pool tunnikest aega, läksin uitama üht nõlva pidi, mis oli meie saabudes veel lume all.

Vahemaad mägedes on omaette teema. Meie aknast paistis eemalasuv põneva arhitektuuriga hotellikompleks. Mulle tundus, et seda võiks vaatama jalutada. Tegelikult asus see hotell meist kaheksa kilomeetri kaugusel. Alla asulasse oli ainult üks kilomeeter allamäge mööda käänulist sõiduteed, aga tagasitulek ülesmäge oli omaette elamus. Võttis võhmale. Ma ei ole ka just nii kehvas vormis, aga kui üks noormees üles sörkis, siis teda jäin küll lummatult vaatama, et mis valemiga ta liigub - õhk hõre ja ülesmäge ...


Siit see rada kulgebki ;) See on elamus kohata looduses neid taimi, mis koduaeda puukoolidest jõuavad. Küllap on sama sooja maa taimedega, aga see tundub enesestmõistetavam ja selliseid vorme ei saavuta meie siin kunagi. Aga rodod on omaette lugu, nad kasvavad ju meil ka, kui neile hea keskkond luua ent mägedes oma loomulikus kasvukohas on see ilusam ja paigas. Ei mingit turbapeenart. Liiv ja kaljud ja rodod ja ohkiv lauskmaa turist nende kohal :)

Nagu kusagil eespool ka öeldud, ma püüdisn iga tõusu ajal ära määrata, mis allpool paistab. Põhiliselt kuused, kadakad, männid, mis mingi imenipiga kaljude vahel kasvasid.

Kaljusid oli igasuguseid. See konkreetne mürakas jäi ühe suusaraja äärde. Pildistas KSJ. Mina uurisin kuivanud olemisega kõrrelisi no ja lõõtsutasin, sest palav oli ja seljataga üks vaevaline laskumine.

Tagasi jalutuskäigu juurde. Üks seik, mis tundus veider. Eestis metsas jalutades vastutulijaid just väga teretama ei kuku või on asi minu kehvas lastetoas :) Prantsusmaal tuli valmis olla selleks, et iga käänaku taga ootab sind inimene, kes viisakalt bonžuuritab ja mina tardun hetkeks, kerge keeleline lühis ja taimedelt pilgu ära kiskumine - oi kui vaevaline :) ja siis saan oma tere ka öeldud.


KSJ näitas mulle lehist :)
Veidi sammaldunud. Need hallikasrohelised varjundid ühe seedermänni ? küljes.



Saate ise ka aru, et mida sa siin pildistad, vaja uurida, kõik alles nii lume alt tulnud, et esimese hooga ei saa aru ei ööd ega mütsi. Kõik on niiii huvitav!





Kohtasin ühte Gentianat ka, aga minust küll määrajat polnud vaatamata sellele, et olin detsembris nende kohta ohtralt lugenud.
Siis aga sai aeg otsa ja vaja oli tagasi minna. Bussi peale ja Genfi poole. Sõitsime vahepeal läbi väikeste linnakeste ja siis tagasi kiirtee ummikutesse. Et mägesid näha, peab pea kuklasse ajama, et tipud paistaks ja siis näed  üleval kotkapaari tiirutamas. Ma oleksin tahtnud sealsamas haarata joonistusbloki ja teha pimejoonistusi kuni käsi nõrkeb, et kõik need kivimustrid, jooned, puude kaared ja katked ja värvid ja pääsukesed väljendet saavad, aga ma muudkui vaatasin ja vaatasin ja ümberringi kõik magasid ja magasid.




Ja vihma hakkas sadama ...


ja sadas ka Genfis ...

Meie lend Frankfurdist Tallinnasse hilines ja koju jõudsime alles hommikuhakul...
Nüüd näen unes mägesid.

Kevad tulgu, sest talv on läbi ja mina olen kodus. Päris kodus.

Kommentaarid

  1. See bonžuuritamine on prantslastel vist emapiimaga kaasas.Sept.reisi ajal oli meil sama lugu,Bonžuu ja ka Merci ees ja taga,paari päeva pärast olime juba sellega harjunud.Ise kasutasime seda ka igal võimalikul hetkel,eriti vahva oli ,kui 4 aastane suure entusiasmiga bonžuuritas ja mercitas vastavalt olukorrale.,sellega oli nii hotellis kui kohvikutes restoranides paljude teenindajate lemmik,anti kommi lausa.
    Ikka ei jõua alpide ilu kiita-olen ka nendesse kõrvuni armunud.Kui kodused olud ikka lubavad siis saab ka sel aastal neid imetleda.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Mulle tundub, et see vastutulijate teretamine on kõikjal mägedes kombeks, põhjamaades täpselt samamoodi. Rootslased ütlevad hej ja norrakad vahel ka hei aga vahel hoopis hai või hoi :D Kui populaarsemal turismirajal käia, siis vahel muud ei saagi kui vahetpidamata "hei-tada". Ma kusagilt kuulsin mingit tõlgendust, et see on juba vanast ajast jäänud, et kindlaks teha, kas mägedes vastutulija on ikka sõbralike kavatsustega :)

    VastaKustuta
  4. Ma hakkasin ka mõtlema, et ehk see kuidagi mägede elanike vana komme, ilus komme muidugi ja eks siis kunagi oli ka kasulik. Ja hea, et Sul taimedesse süüvimisse liialt aega ei antud, oleksid terve mäe kaasa vedanud :P

    VastaKustuta
  5. ah, ma oleks püherdanud :) Selgus, et Alpidest taimi korjata ei või :(
    loogiline muidugi.

    VastaKustuta
  6. Sul oleks vaja teha 2 reisi erinevatel aegadel, ühel suusatad, teisel õpid mäestikutaimi tundma.
    Aga see tervitamise komme oli vanasti meil maal ka kombeks. Kui ma linnast esimest korda maale sattusin, oli see tervitamine lausa ehmatav

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maal tervitatakse siiani, ainult metsas ma seda kogenud pole. Korilased keeravad kanna peal ringi ja mühistavad kaugemale :)
      Taimeretkele lähen kindlasti. Selle tahaks ära proovida, see on nii põnev.

      Kustuta
  7. Ma eeldan, et mõni mägisibul läks ikka taskusse kah?!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused