Põhja-Alpidesse ja tagasi I

See on muidugi tavaline asi, et puhkust planeerides pead hiromant olema. Selles valdkonnas on mul on veel tublisti arenguruumi. Mulle meeldib talvest kevadesse pageda ja seda niimoodi, et kõigepealt sõidad läbi kevade talve ja siis laskud jälle kevadesse ja siis tõused... ja kui koju jõuad on jälle kevad käes ja lumi sulanud ja linnud kohal.

Tänavu läks natuke teisiti. Kui ma täna, pühapäeval koju jõudsin oli selline tunne, et ilm on külmem kui ärasõidupäeva hommikul. Lõikavalt külm tuul. Esimene asi oli minna vaatama, kui palju soojalaine ja hilisemad öised miinuskraadid korda saatnud olid. Üht koma teist.

Tänavu viis KSJ mu Põhja-Alpidesse (mägi)suusatama ja et asi oleks kindel, siis kahe lennureisiga. Ma olen muide see, kes tahab alati akna all istuda ja välja vahtida nii palju kui võimalik. Mulle meeldib õhkutõusmine ja maandumine meeldib mulle ka. Need olid minu "teised" mäed ja sihtkohta sõites ootasin seda hetke kui need silmapiirile ilmuvad. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, ütlen, et see on väge täis hetk. Elurõõmus sisemine lapsuke tõuseb kikivarvule ja plaksutab vaimustusest käsi. :) Kevad oli siinkandis umbes kolme-nelja nädala võrra ees. Tagasisõidul nägin juba üksikuid kirsse õitsemas.

Reis oli vast ka selle poolest erilisem, et olen sel talvel palju alpitaimede raamatuid uurinud ja suusatamise asemel oleksin hea meelega rohkem taimestikule pühendunud. Kõrgused, milleni jõudsin ulatusid üle 3000 m merepinnast. Prantsusekeelne keskkond oli kohati veidi heidutav :) ja mis mõte on teeviidal - minna võib kõikides suundades?! :)

Nüüd aga kõigest läbi-segi :) Linnapuud Genfis. Need fotod on tehtud bussiaknast.

Liiklusummikud olid minu jaoks valedes kohtades, oleks tahtnud läbi väikeste linnade aegluubis sõita, sest just väiksemates kohtades olid majad ja aiad huvitavad. Varretu priimula õitses kus aga sai ja mägedesse tõustes oli palju lumeroose näha. Siin oli ka juba teised temperatuurid, aga sarapuu urvad lehvisid nagu kevade kardinad okaspuude vahel.
La Plagne võttis meid vastu veidi uduse olekuga, mis järgnevatel päevadel muutus nii päikseliseks, et juba esimesel mäepäeval vaatamata kaitsekreemile sain prillid näole pävitet.

Vaade aknast ei mahu muidugi kaadrisse ära, aga aimu ehk annab

Tegelikult pildistasime vähe. Üleval mägedes oli tegemist piisavalt. Igal tõusul vahtisin okaspuid ja mägesid ja haigutasin, et kõrguse muutudes kõrvad lukust lahti läheks :) Laskumisel ... ma parem ei kirjeldaks :) Minu stiili võiks lühidalt kokku võtta - heegeldamine. Eriti keeruline muster moodustus esimesel laskumisel hotelli juurest, siin oli hommikuti jää. brrrrrrrrr. KSJ aga on endiselt maailma parim reisikaaslane.

Huvitav oli ka see, et alati tundus teisel pool mägesid ilusam olevat ;) sinisem taevas ja päikselisem ilm.

Kes pole kursis - laskumise rajad on jaotatud kolmeks - sinised, punased, mustad. Sinised on siis minusugustele algajatele. Ma ristisin mõned rajad juba esimesel päeval prantsuse siniseks, sest minu ettekujutus sellest värvist oli veidi erinev :) Kirjanduslik liialdus muidugi.  Siniseid radu oli palju ja sestap sain ma seekord kõrgemale vaateid nautima minna.

Pildid jäävad ikka kiduraks, korrutage need mitmekordseks ja kujutlege end sääl laskumas :) või kohvikus kakaod lürpimas, nina päikese poole või siis rajal heegeldamas. Ma olen nüüd juba kaks ööd unes laskunud, rõõmsalt ja vabalt :D

... järgneb