kevadjudin

Minu aiapostitus venib seekord nagu märts.  Varsti saab nädal kodus oldud ja kõik see õnnis aeg on nii külmad tuuled puhunud, et hinge ajab täis. Paar viimast õhtut olen ilma trotsinud, temperatuur on veidi leebem ka, sõrmed ei lähe külmast kangeks, aga igal juhul oleks aiavarustusse windstopperit vaja.

Pelgasin seda vahepealset soojalainet, et äratab aia üles ja siis tuleb külm ning teeb puhta töö. Õnneks väga suuri muudatusi nädal ei toonud. Maacki kuslapuu pungad olid küll suuremaks muutunud ja söödav kuslapuu rohetas Linnukas* juba hoolega.

Villase lodjapuu lehtede suhtes pole ma kindel, kas need jäävad või peab ta tagavarapungad käiku laskma. Nõiapuu aga muudkui õitseb.

Okaspuudel on ikka veel talvevärvid, lehtpuid on põnev jälgida. Võrkiiristel on otsad väljas, aga nagu kogenud aednik mulle ütles, esimesel aastal õitsevad nad hiljem. Mina olen selle üle rõõmus, et neljajalgsed neid laiali vedanud pole. `Dundanga`juurest sirgub otste mets.

Ühepäevane lumi oli sademete mõttes vajalik. Kõrgemad liivased kohad olid läbilõhki kuivad.
 Kivilas on päikese ja sooja mõjusid kõige rohkem näha. Mägisibulad on teinud esimesed muudatused - juba hakkab värve tulema. Umbrohtu ka, vaja killustiku kihti I osas paksemaks teha - lihtsam "rohida".
 Lumeroosid ja lumikellukesed vajusid külmahommikul lonti, aga tänaseks  on kõik juba nii nagu polekski midagi olnud. Koonuslaukudel 7 cm pikkust.Tagantjärele mõeldes ongi hea, et mind soojalaine ajal kodus polnud, ma oleksin kindlasti kõik paljaks kakkunud ja riisunud. Nüüd on märts nagu märts ikka - tuuline ja päikseline ja sekka vastikult rõske.
Lumeroosi õisi tuleb juurde. Kolm liiki on õitsemas ja lähemal vaatlusel selgub, et kõik on erinevad.

Kevadadoonis trügib ja puispojengi pungadest paistavad punakad otsad.

Ega õied polegi kevadel need kõikse tähtsamad, kuigi rõõmu teevad ikka. Mõned udusulis tärkajad näevad välja nii nagu mina hommikuti tavaliselt :) - sagrine ja sassis.

Minu poolest võiks muu aed veel edasi magada, kivilas tahaks nakitseda. See on mõnus töö.

Need mõned tunnid olengi kivilat prahist puhastanud, paar saart, mis lähikonnas kasvavad on ka lõpuks seemned lendu lasknud. Tammelehed, umbrohuhakatised, sammal. Võtsin Linnukast maha mõned vitsad, sel suvel peaks siin päikselisem olema, näis, kas samblale mõjub ka. Üks suur vaher tuleb ka maha võtta, see mis sauna seina pidi üles läheb.

Lohuaia esimene tärkaja on tõmmu kurereha, lehed juba paistavad. Igihaljastel taimedel on tänavu seis  parem, põletusi pole, turbapeenras on eerikad paremas seisus kui eelmisel kevadel. harilikud sinililled on ka õienuppudes, transilvaania sinilled ei kõssagi.

Taimede talvituskohas puhkes talvine lumekupp. Säras seal teiste keskel. Selle üle olin küll väga rõõmus, kartsin, et olin sügisel koristustuhinas "tühje" potte tühjendanud. Õnneks mitte.

Nädala alguses oli maapind külmunud, kivila välja arvata. Eile sai juba mutikäike sisse astuda. Kaevasin kasvuhoones ja tasandasin ära, et mutikäigud näha oleks. Panen lõksud üles, enne ei saa redist ka külvata, nad lükkavad kõik pahupidi ju. Talikülv on õues, tuppa ja kasvuhoonesse ma neid ei pane, kes see jõuab pärast mängida - tuppa-õue-varju-tuppa jne jne. Huvitav on küll, aga eks ma ootan.

Viisin koju Riholt tellitud alpikannid ja botaiast ostetud mägisibulad. Panin kasvuhoonesse. Toas oleks neil ikka väga nadi elu, aknalaudu eriti pole. Epimeediumid vohavad KSJ akendel, neid niipea õue viia ei saa.  Nii et rohkem judin kui kevad, aga ega ma märtsilt seda lootnudki. Ikkagi aasta kõige pikem kuu.