inizia Primavera!

Kui ma reede õhtul koju jõudsin, oli õues vihma lõhn. Linnas oli tuul veel külm ja tundus vali, aga koduõues valitses ometi kord "soe" rahu. Ilmateade lubas laupäevaks vihma ja nädalavahetuseks tuult.
Laupäeva alustasin aias suhteliselt vara, kaheksa paiku. Veel ei sadanud ja lootsin veidi toimetada enne kui hakkab. Oo, kuidas ma naudin seda kevadist hommikut, kui õhk on linnulaulust paks, aga küla magab veel. Puhastasin kivilat.

 Kivila üle olen õnnelik ja kuigi selle puhtana hoidmine on lisatöö, olen üdini rahul. Kui mujal aias on veel tavaline kolepiltide aeg, siis kivilas on kevad. Mägisibulad on hakanud värvi muutma ja talvekestadest välja kasvama. Harilik karukell kasvab iga soojaga veidi karvasemaks ja suuremaks.

Maa on siin ammu sulanud, aga olen oodanud, et saaks hakata kive ja killustikku ja taimi lisama. Põnev on ka see, millised alpitaimed on selle talve üle elanud. Paksu lumekihti ju polnud, aga jääkihte oli vähemalt neli - viis.
Mägitähk oli eelmisel aastal kivila staar ja sestap uurisin teisi hoolega ja kõik uued Orostachyse liigid elus ja terved. Mul seostub nende väljanägemine küünistega raamatuga Harry Potteri filmist. Alguses on nad nii endasse sulgunud, aga milline vorm!

Talve on üle elanud Mertensia, Campanula auscherii, Hellelt saadud Thalictrum on tärganud, valgeõieline Draba (vaja nime täpsustada), lihtsam on üles tähendada, mis ei ole talve üle elanud. Paistab, et istutatud kolmest leviisiast on elus üks. See mind väga ei üllatagi, hollandlased ikkagi.

Campanula pulla

Campanula aucherii

Mägisibulad, ohh. Mõelge ise - mägedes ellu jäämiseks on nad ülihästi kohanenud, sellest samast talvekestast saab kivide vahel uus kasvusubstraat.

Värvide vaheldumine on fantastiline vaatepilt, kogu aeg midagi muutub. Kivilas tunduvad hetkel domineerivat punased toonid, aga paari nädala pärast on juba midagi sootuks uut.

Laupäeval põletasin oksarisu, lammutasin ühte küngast, korraga seda teha ei jõua. Õhtul surisesin ja magasin pärast õuepäeva nagu nott. Pühapäeval oli ilm mõnevõrra viletsam ja nii valisin töö, mis sooja annab - alustasin kompostihunniku eemaldamisega vana kännu pealt. Leidsin selle alt müürijupi. Mõned kivid sain omal jõul välja, mõnede puhul on KSJ-i abi vaja, mina neid ei liiguta. Ma tean, kus kohast vana vundament jookseb, aga see koht oli üllatav, seal ei oleks pidanud seda olema. Kivide üle aga on ainult hea meel. Neid läheb vaja kõrreliste kasvukoha tarvis ja kivila tahab ju ka jätkamist. Vihm oli õnneks nii hõre, et riideid polnud vaja vahetada, pidasid piisavalt.
Kellakeeramine, mis toob mõnevõrra segadust, lisab tööinimese õhtusse valget aega, nii et Inizia primavera! mulle on mõtet helistada alles siis, kui väljas pimedaks läheb :)