esmaspäev, 30. märts 2015

inizia Primavera!

Kui ma reede õhtul koju jõudsin, oli õues vihma lõhn. Linnas oli tuul veel külm ja tundus vali, aga koduõues valitses ometi kord "soe" rahu. Ilmateade lubas laupäevaks vihma ja nädalavahetuseks tuult.
Laupäeva alustasin aias suhteliselt vara, kaheksa paiku. Veel ei sadanud ja lootsin veidi toimetada enne kui hakkab. Oo, kuidas ma naudin seda kevadist hommikut, kui õhk on linnulaulust paks, aga küla magab veel. Puhastasin kivilat.
 Kivila üle olen õnnelik ja kuigi selle puhtana hoidmine on lisatöö, olen üdini rahul. Kui mujal aias on veel tavaline kolepiltide aeg, siis kivilas on kevad. Mägisibulad on hakanud värvi muutma ja talvekestadest välja kasvama. Harilik karukell kasvab iga soojaga veidi karvasemaks ja suuremaks.


Maa on siin ammu sulanud, aga olen oodanud, et saaks hakata kive ja killustikku ja taimi lisama. Põnev on ka see, millised alpitaimed on selle talve üle elanud. Paksu lumekihti ju polnud, aga jääkihte oli vähemalt neli - viis.
Mägitähk oli eelmisel aastal kivila staar ja sestap uurisin teisi hoolega ja kõik uued Orostachyse liigid elus ja terved. Mul seostub nende väljanägemine küünistega raamatuga Harry Potteri filmist. Alguses on nad nii endasse sulgunud, aga milline vorm!

Talve on üle elanud Mertensia, Campanula auscherii, Hellelt saadud Thalictrum on tärganud, valgeõieline Draba (vaja nime täpsustada), lihtsam on üles tähendada, mis ei ole talve üle elanud. Paistab, et istutatud kolmest leviisiast on elus üks. See mind väga ei üllatagi, hollandlased ikkagi.

Campanula pulla
Campanula aucherii



Mägisibulad, ohh. Mõelge ise - mägedes ellu jäämiseks on nad ülihästi kohanenud, sellest samast talvekestast saab kivide vahel uus kasvusubstraat.

Värvide vaheldumine on fantastiline vaatepilt, kogu aeg midagi muutub. Kivilas tunduvad hetkel domineerivat punased toonid, aga paari nädala pärast on juba midagi sootuks uut.


Laupäeval põletasin oksarisu, lammutasin ühte küngast, korraga seda teha ei jõua. Õhtul surisesin ja magasin pärast õuepäeva nagu nott. Pühapäeval oli ilm mõnevõrra viletsam ja nii valisin töö, mis sooja annab - alustasin kompostihunniku eemaldamisega vana kännu pealt. Leidsin selle alt müürijupi. Mõned kivid sain omal jõul välja, mõnede puhul on KSJ-i abi vaja, mina neid ei liiguta. Ma tean, kus kohast vana vundament jookseb, aga see koht oli üllatav, seal ei oleks pidanud seda olema. Kivide üle aga on ainult hea meel. Neid läheb vaja kõrreliste kasvukoha tarvis ja kivila tahab ju ka jätkamist. Vihm oli õnneks nii hõre, et riideid polnud vaja vahetada, pidasid piisavalt.
Kellakeeramine, mis toob mõnevõrra segadust, lisab tööinimese õhtusse valget aega, nii et Inizia primavera! mulle on mõtet helistada alles siis, kui väljas pimedaks läheb :)

laupäev, 28. märts 2015

"mönus", ütles Kiskjasiil

Kaheksa tundi õues, mönus, mönus
soe, soe :)

reede, 27. märts 2015

kevadjudin

Minu aiapostitus venib seekord nagu märts.  Varsti saab nädal kodus oldud ja kõik see õnnis aeg on nii külmad tuuled puhunud, et hinge ajab täis. Paar viimast õhtut olen ilma trotsinud, temperatuur on veidi leebem ka, sõrmed ei lähe külmast kangeks, aga igal juhul oleks aiavarustusse windstopperit vaja.

Pelgasin seda vahepealset soojalainet, et äratab aia üles ja siis tuleb külm ning teeb puhta töö. Õnneks väga suuri muudatusi nädal ei toonud. Maacki kuslapuu pungad olid küll suuremaks muutunud ja söödav kuslapuu rohetas Linnukas* juba hoolega.




Villase lodjapuu lehtede suhtes pole ma kindel, kas need jäävad või peab ta tagavarapungad käiku laskma. Nõiapuu aga muudkui õitseb.




Okaspuudel on ikka veel talvevärvid, lehtpuid on põnev jälgida. Võrkiiristel on otsad väljas, aga nagu kogenud aednik mulle ütles, esimesel aastal õitsevad nad hiljem. Mina olen selle üle rõõmus, et neljajalgsed neid laiali vedanud pole. `Dundanga`juurest sirgub otste mets.

Ühepäevane lumi oli sademete mõttes vajalik. Kõrgemad liivased kohad olid läbilõhki kuivad.
 Kivilas on päikese ja sooja mõjusid kõige rohkem näha. Mägisibulad on teinud esimesed muudatused - juba hakkab värve tulema. Umbrohtu ka, vaja killustiku kihti I osas paksemaks teha - lihtsam "rohida".
 Lumeroosid ja lumikellukesed vajusid külmahommikul lonti, aga tänaseks  on kõik juba nii nagu polekski midagi olnud. Koonuslaukudel 7 cm pikkust.Tagantjärele mõeldes ongi hea, et mind soojalaine ajal kodus polnud, ma oleksin kindlasti kõik paljaks kakkunud ja riisunud. Nüüd on märts nagu märts ikka - tuuline ja päikseline ja sekka vastikult rõske.
Lumeroosi õisi tuleb juurde. Kolm liiki on õitsemas ja lähemal vaatlusel selgub, et kõik on erinevad.

Kevadadoonis trügib ja puispojengi pungadest paistavad punakad otsad.

Ega õied polegi kevadel need kõikse tähtsamad, kuigi rõõmu teevad ikka. Mõned udusulis tärkajad näevad välja nii nagu mina hommikuti tavaliselt :) - sagrine ja sassis.

Minu poolest võiks muu aed veel edasi magada, kivilas tahaks nakitseda. See on mõnus töö.

Need mõned tunnid olengi kivilat prahist puhastanud, paar saart, mis lähikonnas kasvavad on ka lõpuks seemned lendu lasknud. Tammelehed, umbrohuhakatised, sammal. Võtsin Linnukast maha mõned vitsad, sel suvel peaks siin päikselisem olema, näis, kas samblale mõjub ka. Üks suur vaher tuleb ka maha võtta, see mis sauna seina pidi üles läheb.

Lohuaia esimene tärkaja on tõmmu kurereha, lehed juba paistavad. Igihaljastel taimedel on tänavu seis  parem, põletusi pole, turbapeenras on eerikad paremas seisus kui eelmisel kevadel. harilikud sinililled on ka õienuppudes, transilvaania sinilled ei kõssagi.

Taimede talvituskohas puhkes talvine lumekupp. Säras seal teiste keskel. Selle üle olin küll väga rõõmus, kartsin, et olin sügisel koristustuhinas "tühje" potte tühjendanud. Õnneks mitte.


Nädala alguses oli maapind külmunud, kivila välja arvata. Eile sai juba mutikäike sisse astuda. Kaevasin kasvuhoones ja tasandasin ära, et mutikäigud näha oleks. Panen lõksud üles, enne ei saa redist ka külvata, nad lükkavad kõik pahupidi ju. Talikülv on õues, tuppa ja kasvuhoonesse ma neid ei pane, kes see jõuab pärast mängida - tuppa-õue-varju-tuppa jne jne. Huvitav on küll, aga eks ma ootan.

Viisin koju Riholt tellitud alpikannid ja botaiast ostetud mägisibulad. Panin kasvuhoonesse. Toas oleks neil ikka väga nadi elu, aknalaudu eriti pole. Epimeediumid vohavad KSJ akendel, neid niipea õue viia ei saa.  Nii et rohkem judin kui kevad, aga ega ma märtsilt seda lootnudki. Ikkagi aasta kõige pikem kuu.






teisipäev, 24. märts 2015

Põhja-Alpidesse ja tagasi III

Ilmast. Meie ärasõidu viimasel päeval, ah miks küll alles siis!, nägin jalutajaid rada pidi mäkke suundumas ja kuna bussi saabumiseni oli pool tunnikest aega, läksin uitama üht nõlva pidi, mis oli meie saabudes veel lume all.

Vahemaad mägedes on omaette teema. Meie aknast paistis eemalasuv põneva arhitektuuriga hotellikompleks. Mulle tundus, et seda võiks vaatama jalutada. Tegelikult asus see hotell meist kaheksa kilomeetri kaugusel. Alla asulasse oli ainult üks kilomeeter allamäge mööda käänulist sõiduteed, aga tagasitulek ülesmäge oli omaette elamus. Võttis võhmale. Ma ei ole ka just nii kehvas vormis, aga kui üks noormees üles sörkis, siis teda jäin küll lummatult vaatama, et mis valemiga ta liigub - õhk hõre ja ülesmäge ...


Siit see rada kulgebki ;) See on elamus kohata looduses neid taimi, mis koduaeda puukoolidest jõuavad. Küllap on sama sooja maa taimedega, aga see tundub enesestmõistetavam ja selliseid vorme ei saavuta meie siin kunagi. Aga rodod on omaette lugu, nad kasvavad ju meil ka, kui neile hea keskkond luua ent mägedes oma loomulikus kasvukohas on see ilusam ja paigas. Ei mingit turbapeenart. Liiv ja kaljud ja rodod ja ohkiv lauskmaa turist nende kohal :)

Nagu kusagil eespool ka öeldud, ma püüdisn iga tõusu ajal ära määrata, mis allpool paistab. Põhiliselt kuused, kadakad, männid, mis mingi imenipiga kaljude vahel kasvasid.

Kaljusid oli igasuguseid. See konkreetne mürakas jäi ühe suusaraja äärde. Pildistas KSJ. Mina uurisin kuivanud olemisega kõrrelisi no ja lõõtsutasin, sest palav oli ja seljataga üks vaevaline laskumine.

Tagasi jalutuskäigu juurde. Üks seik, mis tundus veider. Eestis metsas jalutades vastutulijaid just väga teretama ei kuku või on asi minu kehvas lastetoas :) Prantsusmaal tuli valmis olla selleks, et iga käänaku taga ootab sind inimene, kes viisakalt bonžuuritab ja mina tardun hetkeks, kerge keeleline lühis ja taimedelt pilgu ära kiskumine - oi kui vaevaline :) ja siis saan oma tere ka öeldud.


KSJ näitas mulle lehist :)
Veidi sammaldunud. Need hallikasrohelised varjundid ühe seedermänni ? küljes.



Saate ise ka aru, et mida sa siin pildistad, vaja uurida, kõik alles nii lume alt tulnud, et esimese hooga ei saa aru ei ööd ega mütsi. Kõik on niiii huvitav!





Kohtasin ühte Gentianat ka, aga minust küll määrajat polnud vaatamata sellele, et olin detsembris nende kohta ohtralt lugenud.
Siis aga sai aeg otsa ja vaja oli tagasi minna. Bussi peale ja Genfi poole. Sõitsime vahepeal läbi väikeste linnakeste ja siis tagasi kiirtee ummikutesse. Et mägesid näha, peab pea kuklasse ajama, et tipud paistaks ja siis näed  üleval kotkapaari tiirutamas. Ma oleksin tahtnud sealsamas haarata joonistusbloki ja teha pimejoonistusi kuni käsi nõrkeb, et kõik need kivimustrid, jooned, puude kaared ja katked ja värvid ja pääsukesed väljendet saavad, aga ma muudkui vaatasin ja vaatasin ja ümberringi kõik magasid ja magasid.




Ja vihma hakkas sadama ...


ja sadas ka Genfis ...

Meie lend Frankfurdist Tallinnasse hilines ja koju jõudsime alles hommikuhakul...
Nüüd näen unes mägesid.

Kevad tulgu, sest talv on läbi ja mina olen kodus. Päris kodus.

Põhja-Alpidesse ja tagasi II

Te saate ju aru miks ma need pildid siia panin :) Koer lumel ehk õnnis püherdus.
Ei, see pole tänane lumi :)







Mönus.




esmaspäev, 23. märts 2015

Põhja-Alpidesse ja tagasi I



See on muidugi tavaline asi, et puhkust planeerides pead hiromant olema. Selles valdkonnas on mul on veel tublisti arenguruumi. Mulle meeldib talvest kevadesse pageda ja seda niimoodi, et kõigepealt sõidad läbi kevade talve ja siis laskud jälle kevadesse ja siis tõused... ja kui koju jõuad on jälle kevad käes ja lumi sulanud ja linnud kohal.

Tänavu läks natuke teisiti. Kui ma täna, pühapäeval koju jõudsin oli selline tunne, et ilm on külmem kui ärasõidupäeva hommikul. Lõikavalt külm tuul. Esimene asi oli minna vaatama, kui palju soojalaine ja hilisemad öised miinuskraadid korda saatnud olid. Üht koma teist.

Tänavu viis KSJ mu Põhja-Alpidesse (mägi)suusatama ja et asi oleks kindel, siis kahe lennureisiga. Ma olen muide see, kes tahab alati akna all istuda ja välja vahtida nii palju kui võimalik. Mulle meeldib õhkutõusmine ja maandumine meeldib mulle ka. Need olid minu "teised" mäed ja sihtkohta sõites ootasin seda hetke kui need silmapiirile ilmuvad. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, ütlen, et see on väge täis hetk. Elurõõmus sisemine lapsuke tõuseb kikivarvule ja plaksutab vaimustusest käsi. :) Kevad oli siinkandis umbes kolme-nelja nädala võrra ees. Tagasisõidul nägin juba üksikuid kirsse õitsemas.

Reis oli vast ka selle poolest erilisem, et olen sel talvel palju alpitaimede raamatuid uurinud ja suusatamise asemel oleksin hea meelega rohkem taimestikule pühendunud. Kõrgused, milleni jõudsin ulatusid üle 3000 m merepinnast. Prantsusekeelne keskkond oli kohati veidi heidutav :) ja mis mõte on teeviidal - minna võib kõikides suundades?! :)

Nüüd aga kõigest läbi-segi :) Linnapuud Genfis. Need fotod on tehtud bussiaknast.



Liiklusummikud olid minu jaoks valedes kohtades, oleks tahtnud läbi väikeste linnade aegluubis sõita, sest just väiksemates kohtades olid majad ja aiad huvitavad. Varretu priimula õitses kus aga sai ja mägedesse tõustes oli palju lumeroose näha. Siin oli ka juba teised temperatuurid, aga sarapuu urvad lehvisid nagu kevade kardinad okaspuude vahel.
La Plagne võttis meid vastu veidi uduse olekuga, mis järgnevatel päevadel muutus nii päikseliseks, et juba esimesel mäepäeval vaatamata kaitsekreemile sain prillid näole pävitet.



Vaade aknast ei mahu muidugi kaadrisse ära, aga aimu ehk annab
Tegelikult pildistasime vähe. Üleval mägedes oli tegemist piisavalt. Igal tõusul vahtisin okaspuid ja mägesid ja haigutasin, et kõrguse muutudes kõrvad lukust lahti läheks :) Laskumisel ... ma parem ei kirjeldaks :) Minu stiili võiks lühidalt kokku võtta - heegeldamine. Eriti keeruline muster moodustus esimesel laskumisel hotelli juurest, siin oli hommikuti jää. brrrrrrrrr. KSJ aga on endiselt maailma parim reisikaaslane.



Huvitav oli ka see, et alati tundus teisel pool mägesid ilusam olevat ;) sinisem taevas ja päikselisem ilm.
Kes pole kursis - laskumise rajad on jaotatud kolmeks - sinised, punased, mustad. Sinised on siis minusugustele algajatele. Ma ristisin mõned rajad juba esimesel päeval prantsuse siniseks, sest minu ettekujutus sellest värvist oli veidi erinev :) Kirjanduslik liialdus muidugi.  Siniseid radu oli palju ja sestap sain ma seekord kõrgemale vaateid nautima minna.





Pildid jäävad ikka kiduraks, korrutage need mitmekordseks ja kujutlege end sääl laskumas :) või kohvikus kakaod lürpimas, nina päikese poole või siis rajal heegeldamas. Ma olen nüüd juba kaks ööd unes laskunud, rõõmsalt ja vabalt :D






... järgneb