pühapäev, 30. november 2014

taimekooslused 2014, august ja edasi

Ilmast: lõunaosariikide lumekiht on endiselt sisuliselt kirmeke. Vähemasti minu aias. Järgmiseks nädalaks lubatakse soojenemist, ilmselt sulab siis seegi.

Taimekoosluste teema lõpetuseks. 

Kusagil eelmise postituse keskel jäin mõtlema selle üle, mida tegelikult silmas peetakse, kui räägitakse taimekooslustest. Siinkohal tuleb appi andmebaas Bio.edu.ee.  Kokkuvõtvalt nii: taimekooslused kujunevad  vastavalt kasvukoha mullale. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel elutingimusi kõige otsatarbekamalt jagada. Igas taimekoosluses kujuneb sellele iseloomulik rindeline ehitus. nt puurinne, põõsarinne, rohurinne, puhmarinne, sambalarinne. Erinevaid kooslusi ilmestavad erinevad rinded.

Elementaarne, Watson :)
Tegelikult oleksin pidanud esimeses postituses kirjutama, et need on aedniku poolt loodud taimekooslused, mille sekka on sattunud ka looduslikke kooslusi. Selles võtmes on kõige selgem näide lohuaia nõlvake, kus on segunenud tiarellid, epimeediumid, sõnajalad, metspiprad, kurerehad, kõrrelised ja samblikud. Põõsarindesse kuulub üks looklev forsüütia ja puurindesse lepp ja toomingas. See kooslus näeb välja nagu tihe taimevaip, vaba ruumi siin pole. Vastupidine näide on turbapeenar, kus kasvavad üksikud taimed ja siin ei ole sulandumist, sest puuduvad pinnakattetaimed. (no ei ole veel sobivaid istutanud).

Augustis hakkavad sügisel õitsevad kõrrelised end juba näitama. Pildil on Eragrostis airoides, lembehein. Külvasin ja siis ei osanud teda kuhugile panna, sest kostis hoiatusi, et tegemist on tubli isekülvajaga ja pärast olen hädas. Valisingi talle sellise kasvukoha, kus muu elu on kiduravõitu, lisaks reipad rotid radu ajamas. Istutasin kokku sama tublid isekülvajad, faasseni naistenõgese liigi ja sordi `Senior`. Viimane on tagasihoidlikum kui liik, hoiab viisakalt puhma kuju.



november

Roheliselt edasi
On üks koht saunavälja lõpus, mis on omaette ja nagu meeldiks mulle, aga ei meeldi ka. Ma mõtlen veel. Kaunis kukehari on kahtlemata üks minu TOP 10st, sest ta on varakevadel salapärane, edasi ümar ja lõpuks kõrge ja kaunis. Kõige rohkem meeldib mulle veel siis, kui on roheline ja minupoolest võikski ta selliseks jääda. Pildil kaljukadaka ees. Tagaplaanil mägimännid.

augustis
septembris
Pilte valides panin tähele, et mulle meeldivad pigem õhulised õitsejad, kui suureõielised. Suurekasvuliste püsikute puhul eelistan võimalikult lopsaka lehega taimi, nt kobarpäid, laudlehte ja kilplehte. Võimalik, et sellepärast ei olegi ma eriti vaimustatud päevaliiliatest. Nad on küll tänuväärselt pikajalised ja kaunite õitega, aga üks punanupp viib mu märksa rohkem pöördesse, sest tema olemus on liikuv ja õhuline. Seda, et mulle meeldivad ümarad vormid, olen ma muidugi juba palju rõhutanud.


Perekond Thalictrum on üks näide õhulisusest. Metssalvei on tagaplaanil õitsemise lõpetanud, tema alusatab. Ängelheinad kasvavad mu aias päris hästi. Võib-olla vajaksid kõrgemad veidi lahjemat pinnast, et oleksid rohkem püstises asendis. See delavay ängelheina sort on paari aastane, olen netiavarustes suuremaid näinud. Sobib nii okaspuude taustale kui ka koos kõrrelistega. Hakkaks ta juba laienema :)

Delavay ängelhein kauni veigela `Aleksandra`toel. Nimetet põõsas õitses tänavu väga tagasihoidlikult, aga ma olin ka tema lehtede rohelusega väga rahul.

Kui aasta tagasi oli kõige suurem suvine värvimöll juunis-juulis, siis tänavu algas see pigem augustis. Siilkübarad teadagi. Ausalt öeldes ei osanud ma neid kuhugile paigutada ja lõpuks otsustasin, et buddleiad on mul nagunii valgest violetini välja, paneks siis juba siilkübarad ka sinna kokku, et nad poleks mööda aeda laiali. Mul on hea meel, et ma nõlvalt tumedad helmikpöörised ära kolisin, augustis oleks silmadel muidu valus hakanud. :)


Kujutlege nüüd villase nõianõgese kõrvale tumevioletset siilu, see oleks lihtsalt kurdistav :D sügisel  taimetittesid istutades ei pööranud ma tähelepanu, aga siilkübarate hulka oli sattunud ka päevakübaraid. Need kolisin paraadpeenrasse, aga mõnele pildile jäid enne peale. `Hot Lavaga`moodustavad särava paari, aga kõik see roosa ja lilla, mis vasakule jääb ...

Nüüd novembris neid pilte vaadates - see ju puhas rõõm ja mäng! Tagaplaanil tipmine puksrohi,  (olgu Muhedik selle eest tuhat korda tänatud) ja harilik müürilill.

Ma võiksingi neid imetlema jääda :)  nad moodustasid ikka uskumatult lahedaid kombinatsioone



Veel septembri teisel nädalal jätkus õisi. Pilt on tehtud küll hilja õhtul ja on veidi kehva kvaliteediga, aga põhiolemuse toob vast välja. Kui te küsite, mis buddleiade asemel kevadel on, siis ega polegi midagi, siis teevad ilma teised kohad. Suvik hurmeline tähtpea sai istutatud siilkübarate varvaste varjamiseks ja ta õitses kuni oktoobrini erinevates värvides.


Tiigikaldal alustas augustis Sanguisorba hakusanensis `Lilac Squirrel`pajude ja longus metsvitsa taustal. Toestada polnud teda vaja, kuigi mõne ilmaga oli üsna lookas. Ahh, mul oleks vaja valgete õitega kobarpead! siis ma paneksin nad punanupuga kokku. :)

Septembris koos vereva vesikanepiga



Üsna sasipea mulje on loonud. Tegelikult ümbritseb neid veel suur roheline ja tulevikus saab taust olema veel rahulikum ja rohelisem. Üks pajudest tuleb ilmselgelt ära kolida, sest siin läheb segaseks ja kitsaks.

Peenar, mida ma nimetan veidi irooniliselt paraadpeenraks. Siin oli sügisel tõeline värvimöll. Säralilled ehk heleeniumid kolmes kõrguses ja erinevates värvivariatsioonides pluss päevakübarad.
Särtsuks veel Agastache `Black Adder`. Selle koosluse nimi peaks olema särin :) Mis aga puudutab paraadpeenart ennast, siis minus on iga aastaga üha enam küpsemas plaan see moodustis siit ära kolida ja ühtlasi ka teine kuju anda. Uus koht on täiesti olemas.


Veel kombinatsioone.

Üks armas isetulija. Ma pole raatsinud võsa-raudrohtu hariliku kuuse külje alt ära tuua, kuigi aias võiks ta nii mõneski teises koosluses väga ilus olla. Ootan kannatlikult, millal laiutama hakkab, seni käin niisama imetlemas. Pildistatud septembris.


Olen kooslustes demonstreerinud peamiselt püsikuid ja peamiselt õitsvaid püsikuid. Värvikaid. Tegelikult sai sel hooajal aeda toodud palju poolvarju taimi ja kõrrelisi. Nemad alles hakkavad looma. Ka alustasin uut istutusala lõunalohu varjuküljel. Hostadele oli kohta vaja ja neid sai kombineeritud kurerehade ja kellukatega, eks järgmisel suvel ole näha. Kavatsen neil pikkadel talveõhtutel läbi pildibaasi jalutada ja kirjutamata on veel lehtpuud- ja põõsad ning uued okaspuud, kivila II osa lõpetamine ja oh, mis seal kõik kasvab :) . Sõnaga - tali on alles noor ja kui korrektne olla, siis pole alanudki.

10 kommentaari:

  1. Nii ongi, kui arvestada taimede soovidega ja koos kasvavad samade nõudmistega isendid, on nad alati talve-ja haiguskindlamad ilmad inimese sekkumiseta.
    Ka see on õige võte, et suur õitsemine on arukas hajutada aeda laiali, nii, et see kanduks ühest kohast teise, siis jääb silmal ruumi ka puhkuseks.
    Hea, et Sa oma paraadpeenart ümber tahad teha, praegune krõnks on seal üsna arusaamatu moodustis. Palun väga vabandust!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. krõnks :D

      sellega läheb ilmselt siiski aega. Sõltub sellest, kuhu saame paigutada septiku ja siis saab hakata ka ümber korraldama.

      Kustuta
  2. vahel tekivad isegi minul mingid kooskõlad, ju vist jah see, et kui samade nõudmistega taimed ja kui natuke ka kõrgust arvestada...aga ma ei tee midagi teadlikult ja imetlen teie teiste oskust seda teha, kirjeldada ja põhjendada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõned paigutused on tahtlikud, s.t. ongi planeeritud, aga teised on "juhuslikud" nii nagu ilmselt neil aednikel, kes ütlevad, et teadlikult kokku ei pane. See see ongi, nad teevad seda lihtsalt ebateadlikult hästi :)

      Kustuta
  3. Ma nõustun rahmeldajaga. Kooslustega on mul samamoodi, et kui kogemata hästi välja kukub, siis kukub, teadliku sobitamisega on raskusi. Aga ma lohutan ennast, et alguse asi. Praegu ongi rohkem selline taimede katsetamise aeg eks hiljem jõuab neid omavahel sobitama hakata - nagunii üks pidev tõstmine käib :)

    VastaKustuta
  4. Eks need loodusilmelised kooslused mõjuvadki kõige loomulikemana. Vaatan, et mulle endale saavad aiana südamelähedasemaks sellised preeriailmelised - põhja-ameerika püsikud ja kõrrelised. Seetõttu mulle väga meeldivad ka Su siilkübara-heleeniumi-hiidiisopi kooslused!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma õpin neid ka rohkem hindama, selles on midagi metsikut ja vaba ja rõõmsat

      Kustuta
  5. Iga aednik on natuke ka kunstnik - pintsliga natuke sinist siia ja sinna ruugeid toone ning kevadel peab mõtlema kuidas saavutada sinna just neid toone ja millega...Aga nüüd üks natuke intrigeeriv küsimus: Kas on mõni värv, mida sa aias väldid? Mis põhjusel?

    VastaKustuta
  6. Kui nüüd järgi mõelda, siis sellist värvi kohe ei meenu. Küll aga ei meeldi mulle roosa ja kollase kooslus. Samas vältida pole seda ka õnnestunud.nt jaapani enelas Golden Princess - lehestik kipub rohkem kollakas roheline olema ja õied on ju roosad. Kiiskav roosa või neoonroosa, mis tänavu avaldus suurelehelise kalmia õide puhkemise ajal oli ka veidi ehmatav,
    Punane värv aias tahab ka koha valimist ja siinsetes kooslustes olen nimetanud ka lillat tooni. Nii et vaata, kuidas tahad, sõltub kooslusest.

    VastaKustuta