pühapäev, 30. november 2014

taimekooslused 2014, august ja edasi

Ilmast: lõunaosariikide lumekiht on endiselt sisuliselt kirmeke. Vähemasti minu aias. Järgmiseks nädalaks lubatakse soojenemist, ilmselt sulab siis seegi.

Taimekoosluste teema lõpetuseks. 

Kusagil eelmise postituse keskel jäin mõtlema selle üle, mida tegelikult silmas peetakse, kui räägitakse taimekooslustest. Siinkohal tuleb appi andmebaas Bio.edu.ee.  Kokkuvõtvalt nii: taimekooslused kujunevad  vastavalt kasvukoha mullale. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel elutingimusi kõige otsatarbekamalt jagada. Igas taimekoosluses kujuneb sellele iseloomulik rindeline ehitus. nt puurinne, põõsarinne, rohurinne, puhmarinne, sambalarinne. Erinevaid kooslusi ilmestavad erinevad rinded.

Elementaarne, Watson :)
Tegelikult oleksin pidanud esimeses postituses kirjutama, et need on aedniku poolt loodud taimekooslused, mille sekka on sattunud ka looduslikke kooslusi. Selles võtmes on kõige selgem näide lohuaia nõlvake, kus on segunenud tiarellid, epimeediumid, sõnajalad, metspiprad, kurerehad, kõrrelised ja samblikud. Põõsarindesse kuulub üks looklev forsüütia ja puurindesse lepp ja toomingas. See kooslus näeb välja nagu tihe taimevaip, vaba ruumi siin pole. Vastupidine näide on turbapeenar, kus kasvavad üksikud taimed ja siin ei ole sulandumist, sest puuduvad pinnakattetaimed. (no ei ole veel sobivaid istutanud).

Augustis hakkavad sügisel õitsevad kõrrelised end juba näitama. Pildil on Eragrostis airoides, lembehein. Külvasin ja siis ei osanud teda kuhugile panna, sest kostis hoiatusi, et tegemist on tubli isekülvajaga ja pärast olen hädas. Valisingi talle sellise kasvukoha, kus muu elu on kiduravõitu, lisaks reipad rotid radu ajamas. Istutasin kokku sama tublid isekülvajad, faasseni naistenõgese liigi ja sordi `Senior`. Viimane on tagasihoidlikum kui liik, hoiab viisakalt puhma kuju.



november

Roheliselt edasi
On üks koht saunavälja lõpus, mis on omaette ja nagu meeldiks mulle, aga ei meeldi ka. Ma mõtlen veel. Kaunis kukehari on kahtlemata üks minu TOP 10st, sest ta on varakevadel salapärane, edasi ümar ja lõpuks kõrge ja kaunis. Kõige rohkem meeldib mulle veel siis, kui on roheline ja minupoolest võikski ta selliseks jääda. Pildil kaljukadaka ees. Tagaplaanil mägimännid.

augustis
septembris
Pilte valides panin tähele, et mulle meeldivad pigem õhulised õitsejad, kui suureõielised. Suurekasvuliste püsikute puhul eelistan võimalikult lopsaka lehega taimi, nt kobarpäid, laudlehte ja kilplehte. Võimalik, et sellepärast ei olegi ma eriti vaimustatud päevaliiliatest. Nad on küll tänuväärselt pikajalised ja kaunite õitega, aga üks punanupp viib mu märksa rohkem pöördesse, sest tema olemus on liikuv ja õhuline. Seda, et mulle meeldivad ümarad vormid, olen ma muidugi juba palju rõhutanud.


Perekond Thalictrum on üks näide õhulisusest. Metssalvei on tagaplaanil õitsemise lõpetanud, tema alusatab. Ängelheinad kasvavad mu aias päris hästi. Võib-olla vajaksid kõrgemad veidi lahjemat pinnast, et oleksid rohkem püstises asendis. See delavay ängelheina sort on paari aastane, olen netiavarustes suuremaid näinud. Sobib nii okaspuude taustale kui ka koos kõrrelistega. Hakkaks ta juba laienema :)

Delavay ängelhein kauni veigela `Aleksandra`toel. Nimetet põõsas õitses tänavu väga tagasihoidlikult, aga ma olin ka tema lehtede rohelusega väga rahul.

Kui aasta tagasi oli kõige suurem suvine värvimöll juunis-juulis, siis tänavu algas see pigem augustis. Siilkübarad teadagi. Ausalt öeldes ei osanud ma neid kuhugile paigutada ja lõpuks otsustasin, et buddleiad on mul nagunii valgest violetini välja, paneks siis juba siilkübarad ka sinna kokku, et nad poleks mööda aeda laiali. Mul on hea meel, et ma nõlvalt tumedad helmikpöörised ära kolisin, augustis oleks silmadel muidu valus hakanud. :)


Kujutlege nüüd villase nõianõgese kõrvale tumevioletset siilu, see oleks lihtsalt kurdistav :D sügisel  taimetittesid istutades ei pööranud ma tähelepanu, aga siilkübarate hulka oli sattunud ka päevakübaraid. Need kolisin paraadpeenrasse, aga mõnele pildile jäid enne peale. `Hot Lavaga`moodustavad särava paari, aga kõik see roosa ja lilla, mis vasakule jääb ...

Nüüd novembris neid pilte vaadates - see ju puhas rõõm ja mäng! Tagaplaanil tipmine puksrohi,  (olgu Muhedik selle eest tuhat korda tänatud) ja harilik müürilill.

Ma võiksingi neid imetlema jääda :)  nad moodustasid ikka uskumatult lahedaid kombinatsioone



Veel septembri teisel nädalal jätkus õisi. Pilt on tehtud küll hilja õhtul ja on veidi kehva kvaliteediga, aga põhiolemuse toob vast välja. Kui te küsite, mis buddleiade asemel kevadel on, siis ega polegi midagi, siis teevad ilma teised kohad. Suvik hurmeline tähtpea sai istutatud siilkübarate varvaste varjamiseks ja ta õitses kuni oktoobrini erinevates värvides.


Tiigikaldal alustas augustis Sanguisorba hakusanensis `Lilac Squirrel`pajude ja longus metsvitsa taustal. Toestada polnud teda vaja, kuigi mõne ilmaga oli üsna lookas. Ahh, mul oleks vaja valgete õitega kobarpead! siis ma paneksin nad punanupuga kokku. :)

Septembris koos vereva vesikanepiga



Üsna sasipea mulje on loonud. Tegelikult ümbritseb neid veel suur roheline ja tulevikus saab taust olema veel rahulikum ja rohelisem. Üks pajudest tuleb ilmselgelt ära kolida, sest siin läheb segaseks ja kitsaks.

Peenar, mida ma nimetan veidi irooniliselt paraadpeenraks. Siin oli sügisel tõeline värvimöll. Säralilled ehk heleeniumid kolmes kõrguses ja erinevates värvivariatsioonides pluss päevakübarad.
Särtsuks veel Agastache `Black Adder`. Selle koosluse nimi peaks olema särin :) Mis aga puudutab paraadpeenart ennast, siis minus on iga aastaga üha enam küpsemas plaan see moodustis siit ära kolida ja ühtlasi ka teine kuju anda. Uus koht on täiesti olemas.


Veel kombinatsioone.

Üks armas isetulija. Ma pole raatsinud võsa-raudrohtu hariliku kuuse külje alt ära tuua, kuigi aias võiks ta nii mõneski teises koosluses väga ilus olla. Ootan kannatlikult, millal laiutama hakkab, seni käin niisama imetlemas. Pildistatud septembris.


Olen kooslustes demonstreerinud peamiselt püsikuid ja peamiselt õitsvaid püsikuid. Värvikaid. Tegelikult sai sel hooajal aeda toodud palju poolvarju taimi ja kõrrelisi. Nemad alles hakkavad looma. Ka alustasin uut istutusala lõunalohu varjuküljel. Hostadele oli kohta vaja ja neid sai kombineeritud kurerehade ja kellukatega, eks järgmisel suvel ole näha. Kavatsen neil pikkadel talveõhtutel läbi pildibaasi jalutada ja kirjutamata on veel lehtpuud- ja põõsad ning uued okaspuud, kivila II osa lõpetamine ja oh, mis seal kõik kasvab :) . Sõnaga - tali on alles noor ja kui korrektne olla, siis pole alanudki.

pühapäev, 23. november 2014

taimekooslused 2014, juuli

Novembri III nädal. Jäide. Tsiil udus.
Pageb juulisse. Juulikuu esimesed päevad on mõistagi väga juuni nägu, sujuvalt metssalveiga edasi.


Esiplaanil vasakul ja ilmselt veel kosumas on delavay ängelhein `Album`ja paremal siberi iiris, tagapool verev kurereha `Alba`ja korea kitseenelas. Hilissuvel otsustasin siberi iirised tiigi kaldale kolida, sest neil hakkas kasvukoht ilmselgelt kitsaks jääma.

Siin pildil on pigem katsetus kui hea kooslus. Saunavälja peenra ots, mille tekitasin 2012 aasta hilisuvel. Tahtsin selle lahendada sinise ja valgega. Paremal nurgas kasvab sarvkannike, mille õite värv on nii karjuvalt violetne, et vajaks nihutamist. Esiplaanil ja järgmisel pildil duetina toodud kooslusse kuuluvad Salvia nemorosa ` Shneelhüügel`, mille kõrguseks on lubatud 50-60 cm, aga õnneks ta sellist kõrgust pole saavutanud ja Corydalis `Craighton Blue`. Lisaks kasvavad siin harilik kribulill ja suureõieline kellukas `Alba`. Ümberkolimisele läks virgiinia tonditupik `Summer Snow`.

Metssalvei selle sordi suhtes on mul kahetised tunded. Lõikasin tagasi pärast esimest õitsemist, kui õisikud hakkasid hõredaks muutuma. Tema võttis kätte ja kasvatas uued, mis kestsid oktoobri külmadeni! Miks kahetised - õite valge on teistmoodi valge, see oleks nagu veidi määrdunud, ei ole tavapärast säravust. Samas ei mingit probleemi lamandumisega, puhmik püsib vaatamata sellele kui palju seda ka sasida, puhuda, vetitada. Tasub proovida. `Craighton Blue`on must-have sort. Mõlemad taimed on väga pika õitsemisajaga ja tagasilõikusel pikeneb see veelgi.

Külgvaade. Järgmisel hooajal tahaksin tekitada koosluse `Craighton Blue`st ja harilikust kribulillest.
Viimasel on sellises koguses kasvamine ilmselgelt raske, tuleb harvemalt istutada.



Juunist tuttav kooslus kurereha ja moosesepõõsaga. Valisin just selle pildi, et oleks äratuntav. Põhiline õitsev jõud on peekerlill. Milline täpselt, selle üle veel vaidlus käib. Peekerlill on väga, väga pikaealine õitseja. Vasakul servas virgiinia männasmailane, kes kasvab tundmatu puishortensia toel. Sellel pildil nähtamatu :) Alumine pilt kaks nädalat hiljem. Kurereha ja virgiinia männasmailane.


Thunbergi kukerpuu seemikud, ikka need ärksad kollased sääl paremal, said sel suvel ära jagatud.
Kui nüüd pilk tagasi tiigikaldale pöörata, siis siin on muidugi minu lemmikud kõik koos, kobarpead ja kõrrelised. Ma olen neid sel hooajal nõrkemiseni näidanud.

Kui ma juba tiigikaldal jalutan, siis... Minu selle suve kilkamise objektid olid punanupud ja longus metsvits. Varakevadel punanupud isegi mitte ei vihja sellele, mis neist saab mai lõpuks, juuliks, augustiks, oktoobriks. Tiigikalda teepoolne ots tekkis eelmisel aastal ja ma istutasin sinna Salix `Hakuro Nishiki`(mis mul küll arus oli!) ja kolm punanuppu: Sanguisorba officianlis `Schocolate Tip`, S. hakusanensis `Lilac Squirrel`, S.tenuifolia `Alba` ja pundi longus metsvitsa ning vereva vesikanepi. Sa mu meie, tulemus oli uskumatu ja täiesti võimatu pildistada, sest paju, see paju ajas kaamera silma lihtsalt krilli. `Alba`jäi väga tagasihoidlikuks, ei mingeid metsikuid harunemisi või muud sarnast. Üksik ja ilus longus metsvitsa rohelise taustal.



`Scoholate Tip`erinevatel taustadel. Juuli lõpuks oli ta harunenud ja õisi täis. Tõenäoliselt oleks ta väga efektne koos kõrrelistega, paju sisse kipub ära kaduma :) ja väga kaugele ka ei paista, aga kui lähemale astud, siis on küll mõnus pilv. Seda mul pildistada lihtsalt ei õnnestunud.



Juuli lõpus. Muide, vaasi sobivad ka suurepäraselt. Püsivad kaua. Aedhortensiatega kombineerimiseks nt.



Teistpidi ka :), juuli alguses

ja lõpus

Juulikuusse jäi mõistagi palju muud, nõmmliivatee ja nelkide kokku kasvamise aeg. Lavendlid ja laugud jms


Ja lõpetuseks mõned trügijad ja segunejad :)



Kusagilt kaasa tulnud ja jäänud



või lihtsalt kokku kasvanud




neljapäev, 20. november 2014

taimekooslused 2014, mai-juuni

Pildimasin on nii nuhtluseks kui õnnistuseks. Kirjutan hooaja kokkuvõtet ja korrastan pildibaasi. Viimase puhul olen leidnud lõpuks mulle sobiva lahenduse. Esimestel aastatel tegin pildikaustu alade kaupa ja mingi osa jäi ka kronoloogiliselt kaustadesse. Raiskasin nii mõnegi tunni piltide sortimise ja ümbernimetamise jms peale. Tulemuseks oli paras pudru ja kapsad. Tänavu toimetasin lihtsamalt - kaustad on loodud nö nädalate kaupa nt aprill I (nädal), aprill II jne. Kõige kontrastsemad ongi kevadkuude nädalad.  Mõned taimegrupid või siis ka istutusalad on omaette kaustas, nt 2014 okaspuud või 2014 lehtpuud- ja põõsad või kivila. Sortimine jääb talvisele ajale, suurema koguse puhul on siingi kaust jagatud kuude kaupa, et oleks lihtsam leida kevad ja/või sügisvärve. Kaustapuus on iga kaust saanud oma järjekorra numbri, et tähestikulist järjekorda  üle kavaldada, muidu oleks aprill ja august kõrvuti ja see on tüütu.

Vaatamata pidulikele lubadustele ei ole ma kahjuks mistahes maamärke kasutanud, et ühest vaatepunktist läbi hooaja pilte teha. Miskipärast hälbib kaamera ikka kõrvale ja eriti varmas olen nö uuendusi üles pildistama. Kolepiltide tegemist pean endale meelde tuletama, sest ühel ilusal päeval on muudatusi tore jälgida. Õnneks olen ka mõne taime käekäiku pildistanud põhjalikumalt, et üles tähendada, mis mulle eriti meeldib.

Sedapuhku võtan ette oma püsikute lemmikkooslused 2014. Aastad on erinevad ja mõni hooaeg on mõne taime jaoks soodsam kui tavaliselt. Kooslused on esitet üsna kronoloogiliselt kevadest sügisesse.


Südajas tiarell ja mitmeõieline kuutõverohi `Variegatum` mai alguses ja mõni nädal hiljem. Südajas tiarell on usin pinnakatja, kuutõverohi laieneb ka jõudsalt, aga mitte invasiivselt. Sel suvel tegid miskid kahjurid osa kuutõverohu lehtedest ribadeks. Kellega tegu, sellele ma jälile ei saanudki. Hariliku kuutõverohuga on selline lugu, et koduskodus Pärnumaal kasvas seda taime jõekäärus ohtrasti ja pikka aega oli see taim minu meelest  lihtsalt mittemidagi ütlev umbrohi.  Vot siis sulle umbrohtu :)  Südajas tiarell katab kenasti kuutõverohu varbaid ja kokku moodustavad päris hea koosluse. Kasvukoht poolvari.


juuni II nädal
Floksid. Nende ümbernimetamine leeklilledeks on minu jaoks ikka veel harjumatu. No mis leek see sinine ikka on. :) Tänavu lisandus ka valgeõieline Phlox stolonifera ehk on järgmisel hooajal see vaade juba tooni võrra rikkam. Valge lööb teised toonid ka särama. Pildil on siis kevadfloks, roomav floks ja pööris-kipslill. Erinevalt sügisel õitsevatest muutuvad need kaks hiljem lihtsalt mõnusaks roheliseks puhmaks, palju õisi ja vähe soga. Kevadfloks laieneb õnneks mõõdukalt, roomav floks on suurepärane pinnakatja, kuigi umbrohukindel pole.



Mõned lihtsad ja laialtlevinud taimed nagu näiteks metspiprad kombineeritult epimeediumitega annavad väga ilusa tulemuse. Metspiprad katavad pinna ja epimeediumite lehestiku ilu tuleb ka paremini nähtavale. Poolvarjus mõistagi.Harilik metspipar kasvab krundil metsikult siin ja seal, vanas lepikus olid selleks head tingimused. Tagapool paistab veidi sieboldi metspiprast.


Kadakaeradest ei ole ma ka veel ära tüdinud. Sügiseks muutuvad küll veidi räsituks, aga muidu püsivad kaua kaunid. Neid tuleb muidugi ohjeldada, muidu trügivad põõsastesse ja kuhu juhtub. Oivaline taustataim. Armastab päikselist ja lahjat kasvukohta.




Musta männiga. Alumisel pildil sarapuu, kaljukadakas, kaunis kukehari, must leeder. Tuustid ja kerad.


Keerame seieri põhja, pange aga silmad kissi :) helmikpööris `Marmalade` ja `Palace Purple`. Need kaks sorti meeldivad mulle endiselt. `Marmalade`oma sooja värvigamma pärast ja `Palace Purple`lehe kuju ja puhmiku vormi pärast. Püsivad hästi vormis ja ei vaju laiali. Olen nõus kevadise jändamise välja kannatama, vähemalt esialgu. Kas nad just sinna jäävad, kus praegu, see on küsitav.


`Lime Marmalade` üks visa sort, hoiab end väikesena.

Helmikpööriste osa vähendasin tublisti ja osa neist sai ära jagatud, osa rändas peenrasse ootele. Sellele taimeperekonnale näikse kasvukoht sobivat, igatahes vohavad nad nagu salat köögiviljapeenras. Algajale aednikule sobiv taimegrupp, kui kevadine kerkimine välja arvata. Lihtne paljundada ja värvivalik on suur.

Ühest kooslusest, mida enam ei ole. Lohuaia nõlvaku katmiseks kasutasin massistutust kahe liigiga villane nõianõges ja helmikpööris `Purple Mountain Majesty`. Mind hakkas häirima, et millal iganes ma ka lohuaia poole vaatasin, tõmbas helmikpööriste violett kogu tähelepanu endale, nii asendasin nad tiarellidega. Tulemust saab näha järgmise aasta mais. Üks salaplaan on veel, aga sellest kunagi hiljem.
Linnahaljastuses võiks sellise kooslusega päris hästi toimetada, mõlemad taimed on üsna vastupidavad ja poolvarjus kasvab villane nõianõges hoopis priskemaks ja kaunimaks kui täispäikeses.


Tagasi taustataimede juurde. Murulauk ja har. kadakkaer, tuliliilia ja perekond nelgi esindaja, sort tundmatu, Armastan nende lõhna.




Sel aastal hakkas ometi piiskenelas kasvama. Kobarpea kaisus. Nüüd on ehk kohanemise aeg läbi saanud ja võib kosuma hakata. Mitu aastat vaatasin neid nirakaid ja mõtlesin, et ei saa olla see piiskenelas :) Taimekestel polnud ei tegu ega nägu. Nüüd siis juba hakkab looma. Kasvukoht poolvari, aga üsna päikseline. Keskpäeva päikese eest kaitseb tamm.


Juunis ilmusid keldrimäe nõlvale looduslikud kooslused. Sinna sekka peaks mõne kurekatla ka sokutama. Tõrvalill, madarad ja muidugi tulikad.


Kurerehadel oli tänavu hea aasta. Maakirbud ei jõudnud neid nii kiiresti ära perforeerida kui nemad kasvasid. `Rosemoor`õitses rikkalikult ja oli väga kaunis ka pärast õitsemist. Koosluses moosesepõõsaga. Tagaplaanil peekerlillede rohelus. `Rosemoor`on hea sort sellepoolest, et on tugevate vartega ja naljalt laiali ei vaju. Tihedam kui `Hokus Pocus` ja õite värv on kaunis.


Alpi astritest ei oska veel midagi arvata, aias teist aastat, aga valge pluss sinine on hää. Pärast õitsemist lõikan tagasi, siis on nad tagasihoidliku madala mättana mõnusalt rohelised. Kasvukoht päikseline ja soovitavalt lahja.



Sarvkannike ja metssalvei. Siin peenras on tiheasustus ja salvei sinine harmoneerus veel mitme teise taimega. Vastupandamatu sabadik, pika õitsemisajaga eriti kui poolvarju istutada. Minu TOP 10 ne taim.
Kingitud taimekooslus. Päris esimesel kevadel luristasime koos Muhedikega aias kohvi ja toona oli lohuaia piiriks lepavõsa, tume ja varjuline. Sinna oli vaja midagi, mis tooks valgust ja heledust ja kannataks välja nigela kasvukoha. Siis saingi kingituseks hulgaliselt täpilist metsvitsa (Lysimachia punctata) ja sinna sekka neli bourgatii ogaputke (Eryngium bourgatii). Viimaste ümberistutamine oli veidi riskantne, sest sammasjuur võis pihta saada, aga läks õnneks. Nüüdseks on see kooslus muutunud aina kaunimaks ja neile, kellele kollane värv aias närvidele ei käi - soovitan soojalt. Särab mistahes päikeses.
 
    
Kooslusse on trüginud ka südajas makleia ja tuulekülvist harilik põdrakanep. Nii täpiline metsvits kui ka ogaputk püsivad ka pärast õitsemist üsna kenad. Täpilise metsvitsa puhul peab jälgima, et väga laiutama ei hakka.
 Siberi iirised, kes eelmisel aastal tegid ilma mistahes koosluse hulgas, jäid tänavu hilisemaks ja õitsesid tagasihoidlikult.

Juuni ots.

... jätkub