teisipäev, 28. oktoober 2014

õhtune nokitsemine. pildibaas

Tuul akna taga on valju. Päeval lennutas kergemat kraami ja jultunud jäneseid lepiku suunas. Ilm oli soe vaatamata tugevale tuulele. Nädalavahetusega võrreldes kuldne. Homme hakkan veetünne ümber lükkama.


Pildibaasi korrastades meeldib mulle üha enam taimede käekäiku jälgida. Sel moel pildistamist peaks järgmisel hooajal ka harrastama. Kivilas on nii palju uusasukaid, kes saabusid alles suvel, et siin jääb rida veidi poolikuks, aga huvitav ikka. Minu jaoks.
Täna kaardistasin nimetusi, sestap jätkuvalt paksulehelistest.

Mägisibulate uusi sorte, peamiselt hübriide lisandus kivilasse tänavu 50 ringis. Enamus neist kahe-kolme kaupa ja nad on veel üsna väikesed. 2012-2013 aastal ostetud/rohevahetatud  mägisibulaid on mõnevõrra vähem. Kõrvalisele pilgule võivad mägisibulad kõik ühte nägu olla ja eks nad pääsevadki mõjule kui neid on rohkem ja kui kasvukoht on päikeselisem - siis on värvumine intensiivsem.
Muide, küsimus ei ole niivõrd päikese soojuses kui valguses. Liikide koha pealt ma alles täiendan ennast, väga huvitav lugemine on.

Üks vahvamaid mägisibulaid kuulub katusmägisibulate hulka, sordi nimeks  `Oddity`. Seda sorti oli mul kaks-kolm sibulat teiste hulka ära kadunud. Eelmisel sügisel tundus nende talvitumine kahtlane, esmapilgul on see sort teistest "vesisema" olekuga,  aga juunis olid nad rõõmsalt sagrised ja septembriks olid tekitanud tiheda  ent tunduvalt madalama mati. Nagu talveks valmistudes hoidsid sibulad rohkem maadligi.

Sempervivum tectorum `Oddity` juunis


juunis, kui kõik kokku korjatud ja maha istutet

juulis 


septembris ja oktoobri alguses

Kui veel üllatajatest rääkida, siis sellist suurust ma ühelt mägisibulalt ei oleks osanud küll oodata. Tegemist peaks olema Sempervivum tectorumiga, aga päris kindel ma pole. Alguse sai ta  esimesest ojast. Kivilat rajades tõstsin ta teiste hulgast välja. Selge see, et hakkas õitsema.


juunis


juulis


augusti alguseks hakkas juba kuhtuma



teisipäev, 21. oktoober 2014

mägitähk

 Aedniku lemmikud. Kivila.
Paksulehelised. Tänavune suvi sobis neile o i v a l i s e l t. Palju õitsejaid ja sestap ka lahkujaid. Jälgisin neid suure huviga.
Tartu Botaanikaaia püsikupäevalt tulin koju mägitähikuga.
 Orostachys japonica , kuulub paksuleheliste (Crassulaceae) perekonda. Kasvab erinevate allikate andmetel  Põhja Hiina, Jaapani, Korea mägisel pinnal. Kasvukoht poolvari või täispäike. Kasvupinnasena eelistab kergeid vettläbilaskvaid liivaseid või liivsavi muldasid. Õitseaeg septembrist oktoobrini. Kõrguseks märgitud 10 cm. Minu kivilas saavutas õisiku kõrguse 36 cm. (kas sukulentidel on õisik?)
Cotyledon japonica (basionym), Sedum erubescens var. japonicum - See more at: http://www.worldofsucculents.com/orostachys-japonica-rock-pine/#sthash.uJ7MpGpu.dpuf
Cotyledon japonica (basionym), Sedum erubescens var. japonicum - See more at: http://www.worldofsucculents.com/orostachys-japonica-rock-pine/#sthash.uJ7MpGpu.dpuf
Cotyledon japonica (basionym), Sedum erubescens var. japonicum - See more at: http://www.worldofsucculents.com/orostachys-japonica-rock-pine/#sthash.uJ7MpGpu.dpufinglise keeles tuntud ka kui Rock pine (kivimänd?). Kuulub paksuleheliste C
Crassulace
Päris alguses peaks Orostachys japonica välja nägema nii nagu ma teda botaanikaaias septembris nägin



 juuni
juuni 
juuli
august

september
 september
Mind hakkas huvitama lähivaade


September. Õied veel nupus. Tipuosa


Oktoober. Õitsemine jaotus mitme nädala vahel ja ikka järgemööda alt üles. 


Oktoobris pööras mägitähk end hoopis paremale, just pärast esimesi miinusöid. Nagu varasemates postitustes ka kirjutet, kivilasse jõuavad miinused hiljem.

Siin pildil on pöördumine selgemalt näha. Väga huvitav :)

Targemate soovitusel võtsin selle mägitähiku üles, et seemneid koguda. (püsivad miinuskraadid tundusid väga tõenäolised). Tegin ka ühe väikese eksperimendi. Kuidas see edeneb, sellest edaspidi. Igatahes pakkus selle taime sirgumine õitsemiseni mulle palju toredaid hetki ja üllatusi.

Lähivõtted


Talvitumine seisab ees veel mõnel mägitähikul. Sel sügisel liikus kaubandusvõrgus liik Orostachys iwarenge. Mul oli seda liiki üks väike näpuotsa täis juba kivide vahele istutatud. Ei suutnud aga poes vastu panna. Väiksematel on ilmselt rohkem väljavaateid.



Orostachys iwarenge
Mägitähke on kivilas lisaks neile kahele veel kolm, aga need on nii väikesed, et pildistamine kipub uduseks minema
Orostachys spinosa
Orostachys spinosa `Green Form`, Orostachys spinosa `Minuta`

Lõpetuseks mõned fotod Tartu Botaanikaaiast, teemaks ikka seesama mägitähk





pühapäev, 19. oktoober 2014

no nüüd on paljas :)

Nädalavahetuse ilmaprognoos ei tõotanud midagi head, aga otsustasin, et eks ma õues vaatan, kuidas on, kas laseb toimetada. Mis siin ikka pirtsutada, nädala sees pole ju enam aega. Hommiku veetsin sahvris, sinna oli üht-teist kogunenud, kraamisin ja sortisin kuni varase lõunatunnini. Siis läksin aiatiirule, et mis alles, mis läinud.

Kased paljad, vahtrad paljad, lehed maas. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad ...

Tiigikallas jäi sedapuhku veel koristamata.



Ilmselt tuleb kevadel mõned püsikud siit ära kolida, sest pajud kasvavad mühinal. Nt üks mu lemmikutest - longus metsvits. Vereva vesikanepi jätan paika. Pajude all on veel igasuguseid tegelasi.

Ronisin natuke kõrgemale. Lohuaed on nüüd oktoobris juba kevadise moega, s t et külm on püsikud ära pruunistanud. Erandiks on pajulehine amsoonia, kelle õisi pole mina veel oma ihusilmaga näinud. Ei tea, kas talle oleks rohkem päikest vaja? Igatahes on ta ainuke, kes pole külmavõetud. Huvitav.


Lähemalt vaadates. Teise nurga alt



Toolide taga on müürijupp, mille kõrvalt kaevamine on paras pingutus, sest pinnas on tellistega pikeeritud. Tellisepuru läheb sissesõidu tee äärde, aga selle transportimine jääb novembrisse, kui just muidugi lume alla ei jää. Oktoobri alguses sai veel meetrike ära puhastatud. Siia tulevad madalamad kõrrelised ja mõned okaspuu vormid. Kuldsõstra puhul mõtlen veel, tema kasvukoht on eelmise sügise juhuslik hädaistustus. Kuuserida oli 2012 aastal tihedam ja nirakam. Kolm kuuske istutasin ümber ja koristasin lepavõsa. Sel aastal hakkasid kuused juba oma ilu näitama.



Mõned on nagu surematud


Tamme poole



Poole päeva peal tuli päike välja ja siis oli juba istutamisest ja mulla vedamisest soe. Kuused said paika ja istutusaeg on tänavuseks hooajaks ehk äragi lõpetatud. Pühapäev oli vihmane ja kraadiklaas näitas vaid ühte soojakraadi. Osa vahtralehti sai kokku kraabitud ja kiht lõkkeaseme pinnast ümber paigutet.



Saju tihendes kolisin kasvuhoonesse ja tegin seal platsi puhtaks. Õhtu lõpetasin tavakohase puudeveoga. Mulle meeldib kui argipäeval ei pea kuuri puude järele minema. ;)


esmaspäev, 13. oktoober 2014

sügis on

Sügisel on aed eriline. Kuidas ma ka ei kirjeldaks või üles ei pildistaks, värvilisemaks enam minna ei saa. Ükskõik, kuhu ka ei vaata, kõik särab ja hõõgub. Taevaluud pole veel pühkimas käinud. Naudin aiaaega. Nädalavahetusel võtsin lahti eelmise aasta lehekotid ja sobrasin  kompostis ja turbas. Kotikomposti meetodil pole vigagi, eriti kui tegemist on kaselehtedega. Töötab. Mõte uuenevast mullast on rõõm.

Mõned lehed puus ja maas pole  veel kotti aetud. Siin nad on:


Virgiinia nõiapuu Hamamelis virgiana
Väike alles. Selliseid värve ma sellelt puult ei oodanudki. Õisi veel pole. Puuke on väike ka.

Mägi-võlupõõsa suhtes olid ootused suuremad. Võimalik, et need värvid on mul veel nägemata


 mägi-võlupõõsas. Fothergilla major


Mägimänd, must leeder, harilik sarapuu `Fuscorubra`. Leedrimarjad võiks nüüd ära korjata, viimane aeg, kobarad hakkavad hõrenema. Esimene saagiaasta sellel põõsal.



Päikeselemb (?!) villane nõianõges sai ka omaeti liivasel pinnasel põdemisest üle ja muutus ilusaks.
võnk-pärgenelas `Crispa`

Siia olen otsustanud lisada mõne okaspuu vormi, et oleks rahulikum ja rohelisem. Mida täpselt, see selgub talvel. Kollane paremal on looklev forsüütia, tema sügavrohelisest on nüüd kollane saanud ja seda nädalaga. Lohuaias laiutab musani abeelia, fantastilise paletiga põõsas.

Nädal tagasi oli veel rohelist lehte ka
Lehtedest rääkides ei saa ma üle ega ümber kobarpeadest. Nad on ilusad kevadel ja on ilusad suvel ja sügisel - ohh ja ahh :)



Kilplehest võiks välja panna galerii. Täielik tammdidamm :) Pilvise ilmaga
ja päikeses. Nad alles kasvavad (aastate mõistes) ja alles hakkavad oma suurust näitama. Kilpleht on üks esimesi taimi mu aias. Kingituseks toodud. Muhedikud muidugi :)


On ka väiksemaid lehti. Tõmmu kurereha näiteks. Eelmise aasta sügis oli ka väga värviline, aga siis ma teda ei märganud.
 Siberi iirised

Heitlehised rodod, äranäritud küll, aga värvilised ikkagi

suurelehine kalmia
Turbapeenraga olen leppinud, annan sellele alale veel ühe hooaja, vaatamata hiirtele siin all mõned taimed on kodunenud ka.



jaapani enelas (Paula, sul on poisipea ) on juba saunavälja kooslusest.

Kohalikud vahtrad ja hiina siidpööris.

Põldmarja sügisvärv tähistab selle ala algust, mis on veel hukas, mis hukas.


Amuuri toomingas oli laupäevaks lehed lahti lasknud, kuldsõstral pole veel kiiret


Roomav kirsipuu.

Tundmatud pajud, sügisvärvi veel ei näita. (Hollandi päritolu, lilleseadest maa sisse torgatud, talvituvad nii ja naa). Vihmaga olid imeilusa võraga, kahele poole kaunilt kaardus. Kui kuivemaks läks, ajasid end sirgu tagasi.


Veel on siin-seal valget ja siin seal roosat, mõned hilised õitsejad.





Põõsasmaranad on sügiseks ilusaks muutunud, kevadel olid rohkem pulstunud luudade moega, sain neid lõigatud ja suvel juba tundus, et nirakaks jäävadki. Nüüd ei kurda.



Homne ilmateade lubab vihma ja nädalavahetuseks miinuseid. Mis seal ikka, eks siis algab okaspuude aeg. Ma olen rahul iga soojema ilmaga, mis oktoobris osaks saanud. Ehk jagub seda aega veel. Ei tahaks veel lõhnadel minna lasta ja sellel sumedal sügisel. Saared krundi otstes lubavad ka erinevalt - üks on lehed langetanud, teine veel poolrõivis. Vihmaussid olid veel pinna lähedal, kärnkonnad enamasti  kaevunud. Vaikus on kui mõned parved ja karjad välja arvata. Nokitsen kivilas, naksan lepavõsa, katan ja matan neid kohti, kus järgmistel hooaegadel on vaja puhastustööd teha, jätkuks vaid, millega katta.

Õhtutunnid veedan ninapidi alpitaimede raamatus ja mõtlen tänuga esiteks inimesele, kes seda mulle soovitas, teiseks neile, kes selle mulle laenasid ja kolmandaks mehele, kes selle kirjutas. Harva leiab raamatu, kus on taimedest nii põhjalikult kirjutatud. Olen vaimustet.