teisipäev, 30. september 2014

puhates ja mängides. septembri kirjavahemärgid

Põõsalaboris on ootel seitse ja + potti ja kuna ma ei tea, KUHU täpselt tuleb punane kaasik, mis tegelikult on kirjanduslik liialdus, siis ma puhkan ja mängin. See tähendab, et teen järjest seda, mida tahan. Näiteks käisime Järvseljal uut kasvuhoonet uudistamas ja see sõit lõppes muidugi uute taimedega. Olgu öeldud, et need istutasin ma pühapäeval ära, et põõsalabori seis ikka seitse ja + oleks.

korea vaher Järvselja taimeaias

Masinatest. Minu nimetu* niidumasina käivitustross katkes ilma igasuguse hoiatuseta ja seisin seal keset rohetavat/mustendavat mutivälja mõnevõrra nõutu olemisega. KSJ arvas küll, et sügis käes ja mis siin ikka nii väga niita, aga mõeldes kevadele tuleb ikka seda tööd veel teha. Sügisel tuleks üldse võimalikult palju ära teha neid töid, mida saab, sest kevadel on targematki teha ja siis tuleb kõik ju korraga maa seest välja, eriti umbrohi.
KSJ tõi linnast oma niidumasina, nimeka ja tööka. Kogumiskotiga. Kõigepealt ma lustisin seda, et sõidad üle platsi ja mitte midagi ei jää vedelema, ei lehti ega silo. Tegin kohe mitu jutti ja siis juba sikk-sakke ka. Iga kord kui ma niidan nii nagu mulle meeldib, vähem rutiini :) , meenub see, kuidas ma koolis noomida sain, et sirged jutid peavad olema, siis on ilusam vaadata. Ei pea :) Kogumiskoti tühjendamine oli esialgu  puhas rõõm - kõik hekseldatud, muruhake ja puulehed kenasti segamini, kalla komposti ja kogu lugu. Pärast viiendat kotitäit hakkasin ringi vaatama, et kuhu see siis kallata? Minu aias pole mõistlik sügisel taimi sellise hakkega multsida, sest siis kogunevad kohe kõik teod ja närilised ja mutid jms tegelased ja seavad end talveks sisse. Leidsingi koha ja ühtlasi leidsin oma kuuskede alt kuuseriisikaid! Nii vanad ja puha ussipuru! ja mina käisin kaugel seenemetsas.
Kompostimajandust tuleb igal juhul laiendada.  Kogemust kokku võttes võiks majapidamises olla nii üht kui teist, kogumisega ja ilma. Kuuseriisikatega või ilma.

Aiale olen nüüdseks peaaegu tiiru peale saanud, sügisene rohimine peaaegu tehtud. Mõned helmikpöörised said veel inkubaatorisse suunatud. Mitte, et nad seda vajanuks, pigem vastupidi, aga tahtsin veidi värvi maha võtta, sügis on oma panuse juba andnud. Ma ei tea, kas ma pean just igal sügisel korea kitseenelast kiitma, aga ega ei pääse. Selle taime sügisvärviga võiksid võistelda ainult porgandipealsed. Kui need põllule jätta.

Vereva kurereha lõikasin tänavu maani tagasi ja kui juba pügamiseks läks, siis pidin muidugi jaapani enelased ka vormi lõikama, et oleks punktid ja komad ja hüüumärgid. Kui see pole puhkamine ja mängimine, mis see siis on :)

Hüüumärgid.

ja hiina siidpööris esindab komasid :) See meenutab mulle üht blogi, mille omanik oli paremasse veergu paigutanud ohtralt kirjavahemärke, et kõik, kellele tundub, et neid on liiga vähe ja jumal-teab-mis-kohtades, saaks vabalt võtta ja oma äranägemise järgi kasutada. See oli tore pakkumine.



Olgem nüüd siis tõsised. Tegelikult püüan ära kasutada iga valget õhtutundi, mis pärast tööpäeva minu kasutuses on, et sügistöödega graafikus püsida. Kui ma poleks hakanud kivilat rajama, siis ehk püsiksingi. Tekitasin ruumi kaskede tarvis ja häirisin sisalikke, kes olid end vanas mädanenud lauahunnikus sisse seadnud. Pigem nüüd kui hilja novembris.

Puudealused on rohust puhtad, aga võrgutamine ikka veel tegemata.  Ühel tuulisel õhtul, kui ma küttepuid kuuri kärutasin, tabasin kitse teisel pool maja õunapuu all õunu nosimast. Kits pani muidugi  võsa poole punuma, mina seisin seal, rõõmustades nagu laps, sest küll ta oli ikka ilus. Selline loom minu õunapuude all! Ja talvel tuleb see "ilu" ja närib puud ribadeks. Võib olla isegi varem, aga ikkagi oli ilus. Sestap peab KSJ-i appi paluma ja puud ja põõsad ära võrgutama.

Aga kivila sai täna õhtul killustiku kihi ...





reede, 26. september 2014

lõunal Tartu Botaanikaaias. september

Lõunapostitusi Tartu Ülikooli Botaanikaaiast olen teinud varemgi, lihtsalt minu huvi süveneb ja teadmised täienevad.  Postitus on pühendet kõigile, kellel pole  võimalust botaanikaaias lõunal käia :)
Eile oli just selline mõnus pilvealune ilm. Kuna hobuselõunaks aega polnud, siis keskendusin selle hooaja huviobjektile - kivile, aga kaamera ette jäi muudki. 






Bouteloua curtipendula. harilik preeriarohi

kõreliilia




Kui püsikute aeg saab ümber, siis on okaspuude ja kivide aeg. Suvel on nad lihtsalt taustaks, sügisel hakkavad soleerima.

 
Helmikpööris `Palace Purple`kasvukoht oli minu jaoks veidi üllatav, et kivide vahel. Samas üsna loogiline. Siin on poolvari ja päikselisel ajal annab kivi jahutust ja vesi, mis alla voolab jahutab ka.  

See koht on üks mu lemmik, selles on jõudu ja vägevust. 


Thunbergi kukerpuu annab alati särtsaka värvilaigu. Kui just külm ei püga, saab seda vajadusel ise ka teha.
Kivi! Kivi! Kivi! :)
Kooslused
Muidugi pildistasin mägisibulaid . nt Sempervivum x hybridum `Rubin`

ja mägitähke, sest need on minu kivilas esimest hooaega. 

Moldaeda, mis on üks päris tore võimalus rõduaednikele või neile, kelle aiapind on piiratud.
Veel üks mägitähk
Mõned valmistuvad talveks

Üks taim, mida kohtasin mitme erineva liigi või liikidevahelise hübriidina, oli muidugi emajuur. Eelmise jalutuskäigu ajal näitas Katrin mulle võrdhammast. Sügise sinine. Kimalastele meeldis.
Siit liikusingi edasi juba suuremõõduliste juurde. Kahju muidugi, et teisele poole ei jõudnud, samblaaiast rääkimata.
 
Amuuri siidpöörise sügisvärv
Hiina siidpööris `Variegatus`
Ja saigi paus läbi.
Lõunaid tuleb ehk veel või mis ? :)

esmaspäev, 22. september 2014

septembri kolmas nädal. pool poolvarjust

Kätte on jõudnud see aeg, kus iga uus päev toob muudatusi. Vastupidiselt kevadele. Kes värvub, kes kuivab, kes külvab, kes õitseb ...

Septembri kolmandal nädalal jälgisin ilmateadet, et kas kingib või ei kingi? Kolm päeva? Oli heldemgi. Pühapäeva õhtuks olin ma täiesti ära istutatud, üleniidetud ja ülerohitud ja vihmaks valmis.

Väga töine nädal oli. Nädalavahetusel testisin KSJ-i murukääre.  Kolmveerand tundi tööd, kolm tundi aku laadimist, aga muidu tõhusam kui tavaliste kääridega puid välja puhastada. Täiesti villivaba, pöidla võtab veidi kangeks.
Töö käiski nii, et niidumassinaga niitsin seni, kuni mootor kuumaks läks ja sülitamise asemel urisema hakkas. Sügisene hein on nagu silo ja kleepub põhja külge nagu kitt. Siis jätsin massina jahtuma ja lõksutasin puude ja põõsaste ümbert puhtaks. Niidumassin on eriti tundlikuks muutunud, suri välja ühe väga priske kärnkonna kohal. Kuna konn kippus kangekaelselt suure heina sisse, pidin ta ümber tõstma. Ei saa ju massinat hulluks ajada. :)
Pühapäeva õhtu oli hoopis teist nägu,  pilvisema loojanguga. Lühiajaliseks prognoosiks sobib loojangu jälgimine päris kenasti. Nii nagu loojub, nii ka tõuseb. Kui tuleb äkilisem rõhkkondade vahetus, siis annavad põlved teada.

Õhtuhämaruses pesu nöörilt korjates avastasin üllatusega, et kastet polegi. Nüüd see siis tuleb. Vihm ja tuul ja sügis.

Põõsalaboris hakkas pottide rivi juba kahanema, kui tekitasin mõned juurde. Huvitav ongi see, et olen nüüd juba kolm talve taimi pottides  talvitanud ja kadusid pole esinenud,  aga ikkagi tahaks hooaja istutustööd lõpetada nii, et mis maas, see maas. Maa peale jäävad need taimed, kellele ma pole õiget kohta veel leidnud. Inkubaator (kosumise peenar õunapuu all) on silmini täis tutsakaid ja titekaid. nt piisonipõõsas ja teised peened poisid.


Vahtrad värvuvad iga päevaga rohkem. Sinine habeõis sätib õitsema. On teine veidi hilinenud, aga ma vahetasin ta asukohta alles juunis, nii pole midagi imestada ka. Tema õitsemisaeg ongi septembri alguses.


Paraadpeenar on paras paabel, aga kuna siin kõik õitsevad, kes vähegi saavad, siis sellest edaspidi. Käsi sügeleb kivilast kirjutama, aga ikka veel ei saa, no pole valmis ja päris valmis tänavu ei saagi.

Poolvarjutaimed on augustivihmade läbi lõpuks ometi kosunud ja kuigi mõned neist on juba perforeeritud, siis pildile pääsevad ikka. Tagatalu taimetõstmise talgutelt naasesin koju kahe pisiputke taimekesega. Üks neist kosus kiiremini ja hakkas õitsema.


Väike alles. Päriskodus, varjulises aiasopis oli ta päris kõrge ja äärmiselt kaunis. Epimeediumid on alles suvevärvides. Varvasadiantum ka.



Siin nad kõik kasvavadki. Üsna tihedalt asustatud. Tühjemas otsas on osad taimed mulla sees peidus.




Sel suvel olen kokku aeda toonud hulgaliselt õrnukesi. Otsinud neile soojemat ja varjulisemat kohta. Tarnasid. Nii ja naasuguseid, õnneks vastupidavamaid ka. Kõrrelisi võiks rohkem olla. Lepik kasvab ja tänavu peaks ida- ja põhjatuuled juba pihustatud olema. Läänetuuled siia ei ulatu.


Carex brunnea `Variegata` on istutatud kahte kohta, poolvarju ja kivilasse. Seitsmenda tsooni kõrreline, põhiolemuselt igihaljas. Ketserlik katsetus. Pisut niiskemasse kohta istutasin jaapani tarnad. Järvseljal on nad vastu pidanud ehk talvituvad minul ka. Kasvukoht on niiskem. Tiigi kaldale ma neid ei pannud, seal on kõik nii suuremõõduline, et nad näeksid ikka üsna veidrad välja. Pealegi paistaks märtsipäike nad seal rootsuks ära.




Veel mõned kõrrelised peitsin tirellidesse ära. Imperata cylindrica `Red Baron` on kahe istutuskoha vahel jagatud. Liigvett siia ei teki, võiks ju sobida?



Täna sadas hoovihma ja mitte palju. Korraks oli ka väike selginemine. Sain kivilas ilma vihmariieteta tunnikese askeldada. Märja kivila rohimine nõuab teps suuremat kannatlikkust, aga mõjub hästi. Ilusam saab ka. Mõnusat sügise algust!