esmaspäev, 11. august 2014

põhjaosariikides. kokkutulek 2014

Kord aastas viskavad kõik aalujate (sala)ühingu liikmed labida ja reha ja mida- iganes nurka ja sõidavad üle Eesti kokku saama.  Reede pärastlõunal pakkis KSJ  mu taimekastid, (ainult 2), auto peale ja aidaa. Esimene sihtkoht oli Kristiine Aiandi puukool, kus kolasime ja kükitasime kastide vahel. Taimevalik oli nii miniatuursetes mõõtudes potikestesse pandud. Valik oli huvitav ja ma tõin sealt kivila tarbeks üht teist. Mägisibulaid ka, neid värvi ja vormi järgi, hübriidid.
Siis läksime ja vaatasime lapse uue kodu üle. Väga armas pesa.
Järgmine koht oli Futu kodu. Mulle meeldis seal kohe kõik, härra Tibu ja proua Muri, aed ja maja, (kangastelgede tuba, see mõnus puiduviimistlus igal pool), terrass ja seal uitavad naabri kassilapsed. Kodu kui tervik, selles mõttes, et väga pererahva nägu, mõnus nagu maihommik. Mesilased tagaaias olid väga rahumeelsed ja õhtu viimased tunnid kulutasime aia uurimise peale. Futu jagas mulle taimenutsakuid, siit nurgake ja sealt otsake. Õhtul läks ilm ka lahedamaks ja kiusasin perenaist, kulutades hinnalist õhtuaega ja istusin trepi peal, kuni peremees ka koju saabus. Mett mekkisime, huvitavad maitsed, mõni kauge maa mesi ei sobinud kohe kuidagi. Leppisime kokku, et hommikul asume teele mõõdukal ajal, noh, et ei torma. Öösel külastas meid hr Tibu. Tunnistan üles, et saatsin ta minema :)

Hommik oli kohvine ja pilvine, terrassil mõnus oleskleda. Sain veel mõne taimenutsukese.  Eks ma hakkan nüüd nimesid küsima. Futu tegi ettevalmistusi (ma ju õhtul ei lasknud tegutseda) ja Pillimees mängis mõne toreda loo. Hakkas hinge, teistmoodi lood olid ja armsad pealkirjad. KSJ proovis kätt, vot need pakud ... vahtisin neid ja suu jooksis vett, mõni oli täitsa aialaua nägu. Kogus aga hirmuäratav ja sellest jagub nii töödeks kui öödeks :)

Kuna KSJ pidi võimalikult mõistlikul ajal tagasi Tartusse sõitma, hargnesime kaheks ja meie võtsime suuna Päikesetõusu talule. Nii lihtsat kaardilugemist, piltidega ja puha, polegi ette tulnud. Meid on kokku päris kenake hulk, eriti veel kui pered kaasas. Meie jõudsime müüriladumise esimeseks vahetuseks. Nagu suurema hulga puhul ikka, eristusid osavamad ja tugevamad ja esimeses otsas töötasid need hapramad ja haldjamad, kuni mehisem osa võttis suurte lahmakate paigaldamise enda peale. Sain ka käe valgeks, sebisin seal keskel, tore kogemus igal juhul. Köögitoimkonnast viilisin.


Imetlusväärsed ettevalmistused. nn minu kokkutulekust on mul uduselt meeles, et kõik olid korraga igal pool ja osa tegeles rohevahetusega ja osa oli kadunud ja kaoses :) Kadakatel sujus kõik nagu lepse reega. Kirgline rohevahetus jagunes ka kuidagi rahulikult osadeks ja asja käigus sai kõigiga (enam-vähem) lobiseda. Pakkimisi oli tore jälgida. Vahepeal irdusin vaateid pildistama, väheks jäi ikka. Kooslused olid väga head ja isegi nii kuuma suvega heas vormis. Mis siin maikuus toimub võib arvata, siis on see aed kõrvulukustavalt lopsakas.





Seda kuiva jõge pildistasid vist küll kõik. :)
Päeva teises pooles saime savitööd teha, keraamika õpituba. Ootan huviga tulemust, mis sealt ahjust kord tuleb. Väga mõnus mätsimine oli. Seni, kuni meie keraamitasime, saabus veel rahvast, väga armas, et Aidi ja Ott kohale jõudsid. Hommikupoolsed üllatajad olid Muhedikud. :)
Natuke sai lobisetud, siis pakkis Tagatalu pererahvas taimed ja aednikud peale ja võtsime suuna Kundale.

Kunda ja Taivi aed. Taiviga saime juhtumisi kokku Räpina aianduskooli aegu, meil kattusid sessiajad ja veel mõned huvid :) Olin tema aiast pilte vaadanud, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. Väga huvitavad, rikkalikud ja hästi kokku pandud kooslused. Ega ma ei imesta, Taivi kuulub kullakülvatajate hulka :) Selles mõttes, et on suurema osa oma aia taimedest ise külvanud ja siin on palju huvitavat.

 Põneva võraga pihlakas, kujundatud. Väga äge.
Suurem osa pilte läks untsu, unustasin päevased sätted peale :( Sai prenaise sabas sörgitud ja kõik nagu salvestatud, aga hetkel on teada vaid perekonna nimed, hüatsint, (hiidhüatsint?), monarda (jah, see on monarada), kopsurohi. Salvestuseadmed kahe kõrva vahel ei töötanud enam.



 Ja kusagil seal Põltsamaal oli meil väike, öine aiatuur. Jaana aed meeldis mulle väga, okaspuude valik ja kogu see paigutus ja taimerühmad ja koht, kus saab ka unistada. Ehk saab seda aeda mõnikord ka päevavalges näha, see on seda väärt.


Koduteel, kuuvalgel ja udu sees, (no see oli ikka väga tihe udu, mida lähemale Tartumaale, seda tihedam), mõtlesin, et küll on meil tore kamp, kõik on erinevad, vanuseliselt oleme ka seinast seina, aga vahet pole. Ühed paadunud rohenäpud kõik. Olge siis tervitatud ja tänatud selle toreda päeva eest!

Koju jõudes avastasin, et ... sellest ma ei taha rääkida...
ja et VIHMA OLI SADANUD MÕNUSALT PALJU,

No mida veel tahta, et sel ajal kui sina teiste taimesegastega suhtled ja sumistad, kastab vihm aia ära, juureotsteni. Teeme järgmisel suvel ka nii :)

7 kommentaari:

  1. Futu aed on olude sunnil (tuleb väga külm talv:) vähe vaateid võimaldav, kuid Puuraidurite AÜ on asja tõsiselt kätte võtnud ja pakuvirnad kahanevad iga nädalavahetusega.:)

    VastaKustuta
  2. jajah, kust indiaanlane teab, et külm talv tuleb - Futu teeb palju puid :D aga see vihm oli tõesti kingitus, mõtlesin samamoodi, et mis nii viga, ise lustid ja vihm kastab :D

    VastaKustuta
  3. Vedas teil lõunamaalastel, meid küll ei kastetud, aga võib-olla polekski liiga palju head korraga peale läinud :). See-eest hakati nüüd kastma, tuhat tänu taevastele.

    VastaKustuta
  4. Nii toredalt kirjutatud! Tore oli jälle näha. Meil ka nüüd kastis, loodan täna istutama hakata. Peatse jällenägemiseni :)

    VastaKustuta
  5. Mul on tunne, et kõigi Aalujate aiad on imelised, mõnusad ja põnevaid leide täis. Eks need tsunfti liikmed ole ju ka kõik superinimesed, aiad peegaldavad hinge olemust. Ja me kõik saame sest olemisest-tegemisest kribakese rikkamaks.

    VastaKustuta
  6. Muidugi oled siia tagasi oodatud. Siis selguks ka tõsiasi, kui palju kottpimedas loodud ettekujutus erineb reaalsusest (kuu oli küll taevas kuid orienteerumine käis siiski pigem käsikobamisi ja telefoni valgel, samas pime asjad on nüüd ju moes, näit pimeõhtusöögid). Ja linnaekskursiooni saaksid soovi korral ka, mu isiklik lemmik on tohutult suur mandžuuria pähklipuu. Aed muutub pidevalt ja alati on mida vaadata ja näidata, aga märgin ka ära, et aed ise on mul kõige õie ja liigirohkem mai lõpp juuni algus. NB! Maja ees potis oli tuttliilia.

    VastaKustuta
  7. Ja ma mõtlesin siin, et kuidas ma küll Aidit ei kohanud. Aga ma olin ju läinud selleks ajaks. Kurb! Aga küllap kohtume ikka (tulen näiteks tööasjus sinna mereäärde võinii, aga hiljemalt aasta pärast umbes kindlasti);

    seni on mul siis kolmas salaühingu aed klastatud ja no on imelised küll! Te oletegi mu eeskujud ja...
    me oleme küll kõik nii erinevad , vanuseliselt ka, nagu kirjutaja ütles, aga samas eatud ja erilised :D

    VastaKustuta