kolmapäev, 27. august 2014

kuhu on kadunud kõik kummikud

Mul on sahvris kogutud teosed. Sari kummikuid. Võta üks ja viska teist. Punased on peen kraam linnatänavatel kõpsutamiseks. ( Ostetud Räpina magaziinist). Peavad vett, aga piinavad jalgu. Ilusad. Kui sa oled need jalga saanud, siis jalast ära enam ei saa. Mitte kohe.

Poja kummikud, nr 43. Valged. Minu mõõdus naishing saab neid kasutada kalamehe saabastena. Mina kasutan neid  siis, kui on vaja läheneda "ohtlikule tihnikule"  ja kui ma  ei soovi ootamatuid kohtumisi igasuguste liibujate, sibajate ja jm vereimejatega. Nendega kõndimine läheb trenni ette, aga tunne on turvaline. Tiigikaldal mitte nii väga, savi tõmbab su sisse nagu naksti ja siis on tegu, et välja saada. Muidu on nad head.

Mingid uue-moe-kummikud. Paar aastat tagasi ostsin. Suurest ketipoest või marketist. Rõõmsa mustriga ja värvilised. Proovisin jalga - mahtusid ja tulid ära ka. Kerged.
Nagu hiljem selgus, umbsed. Kohe nii umbsed, et kõnnin mina seenemetsas ja mõtlen, et mis asi see niimoodi haiseb? Mõni korjus või ? Oh ei, need olid minu kummikud.
Jõudsin koju,  pesin  ära ja panin aia otsa kuivama nagu mu vanaemal kombeks oli. Tervelt ühe päeva sain läbi ilma haisuta :)
Nüüd on nad sahvris. Peaks ikka kuhugile taaskasutusse viima, mis nad seisavad. Pestud ja puha.

Kalossid. Ka mingist veidrast kummilaadsest materjalist. Koridoris. Et kui on vaja sipsti õues ära käia, et poleks suurt vaeva. Nt mutilõksude ülevaatamine. Mutt lõksust välja, kiired matused, lõksud uude kohta üles, sipsti tuppa tagasi. Või siis herilaste tagant õunte sisse vehkimine, kalossid sipsti jalga, niuhti õunad tasku, sipsti tuppa, kalossid nurka. Toimivad, aga pole nii mugavad.

Aedniku jalavarjud on väga olulised. Mida suurem aed, seda enam. Vahemaad on päris pikad, isegi siis kui su aed on umbes peaaegu hektar. No ei kisu ikka küll kolmandat korda kuuri riistade järele kõmpima, kui ees on istutamine ja vee lisamine käib käsitsi. Või kui oled istutamas ja paned taimed paika, siis on vaja ju kaugemalt vaadata, kuidas välja kukub ja kohe mitmest küljest. Kui sammulugeja puusale siduda, saaks päevase skooriga iga kepikõnni harrastajale üks null ära teha. See on minu jaoks uus kogemus ehk unustatud vana.


Kummikuid oleks vaja. Selliseid nagu lapsepõlves, lahedaid ja mitte plastist. Kuhu jalg läks sisse kärmelt ja vaevata. Vahel vesi ka, kui lomp oli sügavam kui paistis. Kummikuid, mis ei tekitaks ville ja oleksid kasvõi tumesinised. Vooder uuest peast pehme nagu udusuleline ... ja liist põhjamaiselt avar, noh, et vajadusel saaks villased sokid ka sisse panna.
Kuhu need kummikud kõik saanud on?


Vihma sajab ju.
Seenele tahaks minna ja pihlakale.
 

7 kommentaari:

  1. Minu kummikud on halli karva ja söövad sokke. Kui peale ei passi, siis on soki kand läinud. Aga panen nad jalga vaid seenele (paar korda aastas) minnes. Aias on plätud. Korralik aiaplätu peab ninast kinni olema (ei mingeid õhuauke) ja mugava tallaga. Plätud sellepärast, et kui toast miskit vaja tuua või viia, siis saab plätudest kergesti ukse juures vabaneda. Aedniku käed on ju teatavasti enamiku ajast mullased või teabmillega koos. On suveplätud ja kevad-sügis-talveplätud. Kivitamise ja metsatööde jaoks on ninatugevdusega saapad, aga nende tald on natuke jäik. Kannan ainult varbalekukkumise ohu korral.

    VastaKustuta
  2. Jah aedniku jalanõu on tähtis, metsajalanõu ka. Mina, kes ma muidu peale taimede midagi osta ei raatsi, ostsin kolm või neli aastat tagasi väga korralikud kummikud, sellised kombineeritud. Tartus on pood nimega Parem Käsi, seal on huvitavat ja töötavat valikut. Kummikute alumine osa on kummist, mugav ja siiani normaalse voodriga, ülemine osa nahast ja lai, kui vaja kitsamaks siis kaks krõpsuga liistakat käivad üle. On vastu pidanud ja täidavad kõiki tingimusi, elanud üle labidaid ja eriti aiaharke, peavad vett ja jalgu higistama ei aja :D sokid mahuvad ka vajadusel sisse

    VastaKustuta
  3. Minu kummikud tõi isa Leningradist aastal 1974, ei ole nad katki ega väikesed mulle, pisut kulunud ainult, sellised helehallid, kaunistusega. Veel kasutan sooja voodriga kalosse, Prismast soetatud. Täitsa mugavad, seisavad jalas ja puha, aga kipuvad haisema. Minul on see viga, et kui kummik pisut suur on, kerivad sokid jalast ära. Prismas olen Soomest pärit kummikuid müügil näinud, olid suht kallid aga väga kvaliteetsed. Ega meil enam lihtsaid asju ei müüdagi, kõik on kuidagi lõunamaine liru ja tšikkidele.

    VastaKustuta
  4. Minul oli ükskord kiiruga kummikuid vaja ja ostsin Rakverest suvalisest poest mingid suvalised kummikud. Väga roosad. Jürgen ütlesi, et ma ei tohi neid metsa jalga panna sest keegi ei võta mind siis enam tõsiselt (Kui ma just kontoris ei tööta siis ma töötan metsas :) ) Ma olen julge tüdruk ja panin ikka. Ma ei tea kuidas selle tõsiseltvõetavusega on aga need odavad roosad kummikud on nüüdseks mind ausalt juba kümme aastat teeninud. Praegu käin nendega aiatööl siis kui suuremad mullatööd või kaevamised plaanis. Muidu käin kalossidega. Kalossid olid mul enda maalitud. Nüüdseks on maalingutest jäänud vaid mälestus mõne üksiku värvitäpina aga kalossid ise on ausad.

    VastaKustuta
  5. :)
    Kõige paremad kummikud saad ilmselt Soomest, põhjamaalased teavad, mis meil vaja on. Meil müüakse mingi asfaldijama, millega midagi tõsist peale hakata pole

    VastaKustuta
  6. Kummikud on terve teadus. Minu omad on ka kõik tükkideks kantud. Peab minema Balti Jaama turgu külastama, enne kui see ära likvideeritakse, seal ma midagi nägin. Koduaias kasutan põhiliselt karvase voodriga kalosse, hea lihtne ära võtta, kui vahepeal vaja toas käia

    VastaKustuta
  7. Väga südantsoojendav on teie kummiku kogemusi lugeda :)

    VastaKustuta