kolmapäev, 27. august 2014

kuhu on kadunud kõik kummikud

Mul on sahvris kogutud teosed. Sari kummikuid. Võta üks ja viska teist. Punased on peen kraam linnatänavatel kõpsutamiseks. ( Ostetud Räpina magaziinist). Peavad vett, aga piinavad jalgu. Ilusad. Kui sa oled need jalga saanud, siis jalast ära enam ei saa. Mitte kohe.

Poja kummikud, nr 43. Valged. Minu mõõdus naishing saab neid kasutada kalamehe saabastena. Mina kasutan neid  siis, kui on vaja läheneda "ohtlikule tihnikule"  ja kui ma  ei soovi ootamatuid kohtumisi igasuguste liibujate, sibajate ja jm vereimejatega. Nendega kõndimine läheb trenni ette, aga tunne on turvaline. Tiigikaldal mitte nii väga, savi tõmbab su sisse nagu naksti ja siis on tegu, et välja saada. Muidu on nad head.

Mingid uue-moe-kummikud. Paar aastat tagasi ostsin. Suurest ketipoest või marketist. Rõõmsa mustriga ja värvilised. Proovisin jalga - mahtusid ja tulid ära ka. Kerged.
Nagu hiljem selgus, umbsed. Kohe nii umbsed, et kõnnin mina seenemetsas ja mõtlen, et mis asi see niimoodi haiseb? Mõni korjus või ? Oh ei, need olid minu kummikud.
Jõudsin koju,  pesin  ära ja panin aia otsa kuivama nagu mu vanaemal kombeks oli. Tervelt ühe päeva sain läbi ilma haisuta :)
Nüüd on nad sahvris. Peaks ikka kuhugile taaskasutusse viima, mis nad seisavad. Pestud ja puha.

Kalossid. Ka mingist veidrast kummilaadsest materjalist. Koridoris. Et kui on vaja sipsti õues ära käia, et poleks suurt vaeva. Nt mutilõksude ülevaatamine. Mutt lõksust välja, kiired matused, lõksud uude kohta üles, sipsti tuppa tagasi. Või siis herilaste tagant õunte sisse vehkimine, kalossid sipsti jalga, niuhti õunad tasku, sipsti tuppa, kalossid nurka. Toimivad, aga pole nii mugavad.

Aedniku jalavarjud on väga olulised. Mida suurem aed, seda enam. Vahemaad on päris pikad, isegi siis kui su aed on umbes peaaegu hektar. No ei kisu ikka küll kolmandat korda kuuri riistade järele kõmpima, kui ees on istutamine ja vee lisamine käib käsitsi. Või kui oled istutamas ja paned taimed paika, siis on vaja ju kaugemalt vaadata, kuidas välja kukub ja kohe mitmest küljest. Kui sammulugeja puusale siduda, saaks päevase skooriga iga kepikõnni harrastajale üks null ära teha. See on minu jaoks uus kogemus ehk unustatud vana.


Kummikuid oleks vaja. Selliseid nagu lapsepõlves, lahedaid ja mitte plastist. Kuhu jalg läks sisse kärmelt ja vaevata. Vahel vesi ka, kui lomp oli sügavam kui paistis. Kummikuid, mis ei tekitaks ville ja oleksid kasvõi tumesinised. Vooder uuest peast pehme nagu udusuleline ... ja liist põhjamaiselt avar, noh, et vajadusel saaks villased sokid ka sisse panna.
Kuhu need kummikud kõik saanud on?


Vihma sajab ju.
Seenele tahaks minna ja pihlakale.
 

laupäev, 23. august 2014

nohistab istutada ja on rahul

Ma olen lõpuks ometi ilmaga rahul. Vihmata pole küll ükski päev jäänud, aga kuidagi ikka nii, et hakkan niitmisega järje peale saama. (peaaegu). Kui kuumalaine otsa sai, lõppes ka minu puhkus ja nii tuleb tööd ja toimetamised tundidesse ära mahutada. Prioriteedid paika panna. Kõnnin puude hunnikust tuimalt mööda, sest hetkel pole selleks aega. Eks ma laon riitasid hiljem.

Augusti taevas pakub viimasel ajal nii kauneid vaateid, et tahaks oma eelmise aasta märkmeid vaadata, kas siis oli ka kõik nii ilus. Vikerkaared ja loojangud. Kahju ainult, et valge aeg kahaneb.

Aias on siis lisaks teine õitsemine ja oo, milline suviumbrohu külv. Mul on veel palju lagedat, kus saab rehaga toimetada ja kogu jama juba eos lämmatada. Teen ümberistutusi ja selleks on küll sobiv aeg.
Lohuaia soojem külg tahab hõrendamist, et mõned uued tulijad saaks sooja koha. Tõmmu kurereha ja astilbe ja penstemon peavad koomale võtma.

Istutasin tiigikünkale ümber siberi iirised, ma loodan, et järgmisel aastal on seal sinine voog. Nad olid saunaväljal juba sellised mõõtmed võtnud, et neile jäi kitsaks. Kõik ei ole veel kolitud. Esiplaanil on Salix udaensis `Sekka`. (Tagatalu mõjud).


See saab ilus olema. Kivila II osa on lõpetamisel, saunamäge ei tunne varsti ära. Oluline on see, kuidas okkalised tänavu talvituvad vüi siis pigem kuidas nad uue kevade üle elavad.

Saunaväljalt "viskan " veel mõned helmikpöörised välja ja see on ka esimene kord, kus nad end külvanud on. veel ühe isekülvi on andnud ka karukell, selle üle on mul eriti hea meel.

Lõpuks sain paika ka lohuaia nõlva otsa, kus on "igav liiv ja tühi väli". No ei sobinud sinna ei see ega teine, aga nüüd on seal kõrrelised ja mulle meeldib! Pinnas minu aias on  ikka väga huvitav, on savi ja on liiva ja on mullakiht, mida olen ise ka jõudumööda kasvatanud. Seda viletsat turvast saab ka tasapisi pinnasesse segada, töötab küll. Liiva sisse pole küll mõtet.
Miscanthus sinensis hakkab ka õitsema, see on juba teine õite aasta, olen väga rahul. Mühab seal lohuaias.
Uhke. Muhediku kingitus :) peabki mühama.


Vaatamata hullule mutile kasvab kõik uue pätsirea taga kenasti. Panin sinna lõksud üles, aga siiani pole õnnestunud ühtegi kinni püüda.  Kõreliilia õitseb. Varjutaimedest oleks vaja eraldi ülestähendusi teha.


Müüripealne on veidi kehvemas seisus, pean amuuri toominga tüve puhtaks tegema, aga kuna mul plaan võsud otsapidi maasse torgata, siis valin paremat aega, et oleksin seda tehes siin ja praegu, sest veidi väge lisada ei tee paha ju.

Kui täna sain põllu niidetud, oli hea tunne küll. Kõik muutub selgepiirilisemaks ja puude ilu tuleb välja.

See oli siis eile ...

Täna oli nii hea ilm, et oleks võinud teisik abiks olla. Istutasin ja korrastasin ja koristasin sauna tagant nodi ära, nt kolm ust. Uksed on ilusad, aga veidi räsitud. Suurtest laiadest laudadest. Need saavad kasutatud. Kus, ma veel ei tea, aga nad on seda väärt. Veidi rasked ka, jäid KSJ-i ootama, ei hakanud end katkestama. Paraadpeenrasse pole ikka veel jõudnud nagu ka mõnesse teise aia ossa, aga oleks vaja. Istutasin lohuaeda ,Rheum palmatumi ainuke taim, mis külvist järel on, teised taimetited jagasin kõik ära. :) Kasvas mul titepeenras, nüüd sai paika. Veidi kortsu tõmbus.
Madistasin niidumaasinaga müüripeal ja kohe sai vaade kabedam. Siin oleks vaja üks tellise-saare hunnik likvideerida, aga seda paregu ei jõua. Pole nii oluline.
Valikulisest nägemisest. Hommikul puhastasin tiiki vetikatest ja ei märganud sealjuures, et vesiroos õitseb! Uskumatu! Lõuna ajal kui kastmiseks vett võtsin, vaatan, et ohhoo, midagi valget paistab. Vesiroosiga oli ju selline lugu, et kõik see vihmase ja külma talve ulpis ja/või jäätus tiigis. Kevadel rõõmustasin, et tal hing sees, aga õitsemist küll ei lootnud. Taust on küll kole, (vetikat on liiga palju), aga õis on armas.

Jõudsin nii palju ära teha ja vahepeal jalgu ka kõlgutada. Märkasin kase otsas miskit kullilist, ma oletan, et hiireviu, lahkus üle lepiku paremale ära. Sellest on kahju, oleks võinud põllult mõne närilise noppida.
Suvelillede temaatiline postitus jääb talveks, aga ühte staari tahaks näidata küll, aga nime ei leia kohe üles. Talikülv :)
Alles hakkab õitsema. On see alles värvikombinatsioon. Esimest korda nägin teda Räpina aiakooli suvelillepeenras. Otsustasin, et kunagi õitseb minu aias ka. Nii ongi. Tasus mässamist :)

Päeva lõpetasin kivilas. Nüüd on tõesti jäänud vaid viimistlemine ja võib istutama hakata. Paar suurt mürakat ehk peaks lisama. Kui KSJ Hiiumaalt tagasi jõuab, siis vaatame üle.

Õhtuvalgus aias on imeline. Läänekülge täna ei jõudnuki. Homme ka päev. Pühapäev :)



neljapäev, 21. august 2014

õnnestunud koosseis

Mõne taimega läheb aega. Perekond Echinacea paigutamine valmistas mulle üksjagu peavalu. Eelmisel aastal olid seemikud ja sordid lootusetult sassi läinud.  Lisaks veel perekond Rudbeckia, kelle olin enda meelest kõik paraadpeenrasse kokku istutanud. Purpur siilkübar peab mu aias olema, sest ta on seal alati kasvanud :) Kimalaste pärast. Sortide suhtes aga olen üsna leige olnud, kuigi nende hulgas on imekauneid. Miskipärast meeldivad mulle lihtõielised, täidisõielisi imetlen teiste aedades.

Suuremate sabadike hulka kuulub mõistagi buddleia ja vaatamata sellele, et on igatepidi haraline tegelane, olen ta istutanud  nähtavasse kohta ja tänavu, kui põhiliik sai talvel veidi pihta ja alles jäid seemikud,  troonib üle teiste sort `Profusion White`. Üldse õitsevad buddleiad viisakamalt kui eelmisel suvel, ikka üksteise alla. Ma viitsin neid ikka veel tagasi lõigata. 

Purpur siilkübar sattus buddleiade ette ja vaatasin, et segasummasuvilana läheb kokku küll. Tänavune üllatus oli aga sort `Hot Lava`. Juba algus oli  huvitav. Nüüd läheb aiva tumedamaks.

Rudbeckia sai kõrvale toimetatud, ikka oma perekonna rüppe, paraadpeenrasse. Kollane, roosa, punane oli veidi üle võlli. 
 Juulis.

Augustis



esmaspäev, 18. august 2014

Ellamaa XI aianduspäevad


Teele asusime ehk ärkasin kolme paiku öösel. Tartust startisime nelja paiku. Pikk sõit. Korralik koorem. Järvselja kõrgem taimepakkimise pilotaaž :) Laupäev möödus imekähku ja esimest korda vaatasin kella kahe paiku. Ilm oli ka traditsiooniline. Vihmasahmakas tuli alles õhtupoole ja teisel päeval kastis hooti, muidu päikseline. Meil oli sedapuhku korralik vihmavarustus kaasas, Tartus oli neljapäeva õhtu jahe ja vihmane. No ja muidugi ikka sellepärast, et suurem sadu ära hoida.


Tänavu oli puukoolide koosseis veidi muutunud. Hommikul tegin platsile tiiru peale. Kindel plaan oli sedapuhku viinamarja istikute ost ja uuest okaspuude valikust lootsin kivilasse lisa saada. Tõin koju kaks mägimänni vormi: `Sunshine`ja `Misty`ning ühe valge männi `Ontario`. Kivila äärestamiseks valisin Katrini soovitatud roomava kadaka `Ice Blue`. Kõrrelisi. Üks neist on veidi piiripealne (z 6), aga näeme.
Pähikud olid kreemikasroosad. Väga kehv kirjeldus muide. Kui aega saan, siis pildistan. Kivilasse mitu põnevat taime.


Kui ma korraldaksin aianduspäevi, siis teeksingi seda kas mais või augustis. Mais oleks veidi keerulisem, sest see on aednike jaoks ülikiire aeg, augusti keskpaik sobibki rohkem.  Kui ma Nurga puukooli arboreetumis ringi jalutasin mõtlesin, et tahaksin siia tulla mais ja tulla koos KSJ-ga. Sellel paigal on tervendav vägi. Põlispuud. Kooslused. Liigirikkus. Kõik, mida inimkäsi on lisanud on tehtud nii nagu oleks see alati siin olnud. Istumise kohti ehk lisaksin teeraja äärde, et oleks aega maha istuda ja kõige selle keskel jalgu kõlgutada ning nautida.

Tänavu pildistasin vähem, aga vaatasin rohkem :)

 








Ma ei ole hostadesse veel "kukkunud", aga selle hosta õis oli puhasvalge ja kordades ilusam kui pildil. Kollektsiooniaiast. Hosta `Diana Remembered`

Meie valikus oli ka väga kauneid kõrrelisi, kes Ellamaalt ei saanud, võiks Võhma Juurika peale mõtlema hakata.

Kodus ootas pahkluuni heinmuru, pilgeni täis veetünn ja tuhat tegemata tööd. Kulutatud aeg oli seda väärt, kaks päeva aiarahva hulgas mõjus nii nagu oleks nädalasel reisil käinud. Taimereisil.

kolmapäev, 13. august 2014

juula ja augusta. korvid ja kübarad :)

Helenium autumnale



Echinacea

Helenium x hybridum `Moerheim Beauty`

Helenium x hybridum `Baudirector Linne`




esmaspäev, 11. august 2014

põhjaosariikides. kokkutulek 2014

Kord aastas viskavad kõik aalujate (sala)ühingu liikmed labida ja reha ja mida- iganes nurka ja sõidavad üle Eesti kokku saama.  Reede pärastlõunal pakkis KSJ  mu taimekastid, (ainult 2), auto peale ja aidaa. Esimene sihtkoht oli Kristiine Aiandi puukool, kus kolasime ja kükitasime kastide vahel. Taimevalik oli nii miniatuursetes mõõtudes potikestesse pandud. Valik oli huvitav ja ma tõin sealt kivila tarbeks üht teist. Mägisibulaid ka, neid värvi ja vormi järgi, hübriidid.
Siis läksime ja vaatasime lapse uue kodu üle. Väga armas pesa.
Järgmine koht oli Futu kodu. Mulle meeldis seal kohe kõik, härra Tibu ja proua Muri, aed ja maja, (kangastelgede tuba, see mõnus puiduviimistlus igal pool), terrass ja seal uitavad naabri kassilapsed. Kodu kui tervik, selles mõttes, et väga pererahva nägu, mõnus nagu maihommik. Mesilased tagaaias olid väga rahumeelsed ja õhtu viimased tunnid kulutasime aia uurimise peale. Futu jagas mulle taimenutsakuid, siit nurgake ja sealt otsake. Õhtul läks ilm ka lahedamaks ja kiusasin perenaist, kulutades hinnalist õhtuaega ja istusin trepi peal, kuni peremees ka koju saabus. Mett mekkisime, huvitavad maitsed, mõni kauge maa mesi ei sobinud kohe kuidagi. Leppisime kokku, et hommikul asume teele mõõdukal ajal, noh, et ei torma. Öösel külastas meid hr Tibu. Tunnistan üles, et saatsin ta minema :)

Hommik oli kohvine ja pilvine, terrassil mõnus oleskleda. Sain veel mõne taimenutsukese.  Eks ma hakkan nüüd nimesid küsima. Futu tegi ettevalmistusi (ma ju õhtul ei lasknud tegutseda) ja Pillimees mängis mõne toreda loo. Hakkas hinge, teistmoodi lood olid ja armsad pealkirjad. KSJ proovis kätt, vot need pakud ... vahtisin neid ja suu jooksis vett, mõni oli täitsa aialaua nägu. Kogus aga hirmuäratav ja sellest jagub nii töödeks kui öödeks :)

Kuna KSJ pidi võimalikult mõistlikul ajal tagasi Tartusse sõitma, hargnesime kaheks ja meie võtsime suuna Päikesetõusu talule. Nii lihtsat kaardilugemist, piltidega ja puha, polegi ette tulnud. Meid on kokku päris kenake hulk, eriti veel kui pered kaasas. Meie jõudsime müüriladumise esimeseks vahetuseks. Nagu suurema hulga puhul ikka, eristusid osavamad ja tugevamad ja esimeses otsas töötasid need hapramad ja haldjamad, kuni mehisem osa võttis suurte lahmakate paigaldamise enda peale. Sain ka käe valgeks, sebisin seal keskel, tore kogemus igal juhul. Köögitoimkonnast viilisin.


Imetlusväärsed ettevalmistused. nn minu kokkutulekust on mul uduselt meeles, et kõik olid korraga igal pool ja osa tegeles rohevahetusega ja osa oli kadunud ja kaoses :) Kadakatel sujus kõik nagu lepse reega. Kirgline rohevahetus jagunes ka kuidagi rahulikult osadeks ja asja käigus sai kõigiga (enam-vähem) lobiseda. Pakkimisi oli tore jälgida. Vahepeal irdusin vaateid pildistama, väheks jäi ikka. Kooslused olid väga head ja isegi nii kuuma suvega heas vormis. Mis siin maikuus toimub võib arvata, siis on see aed kõrvulukustavalt lopsakas.





Seda kuiva jõge pildistasid vist küll kõik. :)
Päeva teises pooles saime savitööd teha, keraamika õpituba. Ootan huviga tulemust, mis sealt ahjust kord tuleb. Väga mõnus mätsimine oli. Seni, kuni meie keraamitasime, saabus veel rahvast, väga armas, et Aidi ja Ott kohale jõudsid. Hommikupoolsed üllatajad olid Muhedikud. :)
Natuke sai lobisetud, siis pakkis Tagatalu pererahvas taimed ja aednikud peale ja võtsime suuna Kundale.

Kunda ja Taivi aed. Taiviga saime juhtumisi kokku Räpina aianduskooli aegu, meil kattusid sessiajad ja veel mõned huvid :) Olin tema aiast pilte vaadanud, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. Väga huvitavad, rikkalikud ja hästi kokku pandud kooslused. Ega ma ei imesta, Taivi kuulub kullakülvatajate hulka :) Selles mõttes, et on suurema osa oma aia taimedest ise külvanud ja siin on palju huvitavat.

 Põneva võraga pihlakas, kujundatud. Väga äge.
Suurem osa pilte läks untsu, unustasin päevased sätted peale :( Sai prenaise sabas sörgitud ja kõik nagu salvestatud, aga hetkel on teada vaid perekonna nimed, hüatsint, (hiidhüatsint?), monarda (jah, see on monarada), kopsurohi. Salvestuseadmed kahe kõrva vahel ei töötanud enam.



 Ja kusagil seal Põltsamaal oli meil väike, öine aiatuur. Jaana aed meeldis mulle väga, okaspuude valik ja kogu see paigutus ja taimerühmad ja koht, kus saab ka unistada. Ehk saab seda aeda mõnikord ka päevavalges näha, see on seda väärt.


Koduteel, kuuvalgel ja udu sees, (no see oli ikka väga tihe udu, mida lähemale Tartumaale, seda tihedam), mõtlesin, et küll on meil tore kamp, kõik on erinevad, vanuseliselt oleme ka seinast seina, aga vahet pole. Ühed paadunud rohenäpud kõik. Olge siis tervitatud ja tänatud selle toreda päeva eest!

Koju jõudes avastasin, et ... sellest ma ei taha rääkida...
ja et VIHMA OLI SADANUD MÕNUSALT PALJU,

No mida veel tahta, et sel ajal kui sina teiste taimesegastega suhtled ja sumistad, kastab vihm aia ära, juureotsteni. Teeme järgmisel suvel ka nii :)