neljapäev, 3. juuli 2014

vikerkaarega võib

Juuli algas laussajuga. Ikka tõsiselt ujutas seekord. Eesõues olid kõik mutikäigudki auku uhutud. Õkva tiigini välja. Korraks surus kõrgemad püsikud maadligi ka. Kummutasin suvelillede õuepotist vee välja, petuuniad olid ikka juba veerekese peal. Arbuusitaimed uppunud ja neist vist ikka elulooma ei saa. Koht ka vale. Eelmisel aastal samal ajal olid juba nunnud rusikasuurused. Suvikõrvits elas uputuse üle.

Täna oli poolest päevast päikseline ja tuuline. Tuul oli asja ette, kuivatas eilset sadu. Jõudsin kolmandiku geomeetriast ära niita ja pärnaalused ka viksilt heinast puhtaks teha kui ajas pilve üles. Suure ja tumesinise.
Müristas. Suurem vesi tuli kaugemal maha, mulle jäi väiksem sahmakas koos päikesega ja vikerkaarega.

Ma ei tea kuidas teistega, aga sellised loodusnähtused teevad mu jälle lapseks. See lihtsalt on nii ilus ja iga kord ootamatu, kuigi ma tean, kuidas ja miks. Kaardus üle aia ja tundus nagu võiksin ma seda puudutada.

Kui vihm tuleb koos vikerkaarega, siis võib :)
Ilus õhtu oli.





3 kommentaari: