juulitades. juuli I nädal

Juuli algab mannavahuga. Astilbed. Valged, varased on mul tänavu veidi hädised, punased aga ... tulevärk. Üldiselt ei osta ma taimi nende õite järgi, mõned erandid ehk välja arvata. (Ma mõtlen seda olukorda, kus puukoolis põnevad taimed kõrvale jäävad, sest nad ei õitse parasjagu.) Vaadates astilbede pilte netipoodidest, hakkavad nad mingil hetkel kõik väga ühesuguseks muutuma. Nii ma polegi neid endale juurde ostnud/vahetanud, sest kõik nagu juba oleks olemas juba. Vanad ja head. Sel suvel sattusin Decora taimehoovi ja tegin impulsiiv ostu :) Ega ei kahetse ka. Astilbe arendsii `Rock and Roll`, (jabur nimi), on lahedalt punakate vartega ja valge õisikuga. Minu unistuste astilbe oleks taevasinine, aga selle peab vist ise aretama :D Huvitav kuidas?

pealtvaade ikka ka :)

 Üks õrnem ja armsam samast liigist

KSJ nimetab neid rebasesabadeks. Sabadikud siis :) Mannavahtu tuleb veel rohkesti ja ma naudin nende õitsemist, see on külluslik. Mõned sabadikud ei olegi tänavu veel pikali kukkunud, sest nad ei saa, kurereha ei lase. Tavaliselt lõikan ma need rehad tagasi, aga tänavu on neil isegi seemnekuprad ilusad. Taustal laiutab Penstemon serrula (sai nüüd lõpuks pärast mitmeid versioone määratud). Vaatad peale - nagu laulupidu - pole ruumi kukkumiseks, ainult laulmiseks :)

fantastilised värvid

Penstemoni tuleb hakata jagama, sest varsti on ta kõik enda alla haaranud. Kimalaste rõõm. Igasuguseid sumistajaid on aias palju. Harilik nõmmeliivatee ruutmeeter on sisuliselt ruutmeeter mesilasi. Lugesin, et rapsipõldude kollane on mesilastele värvi pärast nagu magnet. Kui see paika peab, siis on minu kollasest aiast abi ka, siin on kuhu maanduda. Pärnad mul tänavu kahjuks ei õitse. 

Heinategu. Vahepealsed sajud tekitasid petliku mulje, et rohi ei kasva. Kasvab küll. Igal pool. Peenras ja kuhu silm ka ulatuks. Sai siis niidetud. KSJ on võsatrimmeriga juba osav ja niitis maha need kohad, kus minu vikat ei välgu ja millest muruniiduki (loe - minu) jõud üle ei käi. Kuidagi naljakalt paljas oli õhtuks. Mis kõik heina seest välja ei tulnud, puuriit ja elumaja ja keldriuks jne jne :) Kuldnoka suvekorter, vana õunapuu, millel on kolm sissepääsu. Miskeid sireli-  ja õunapuu võsusid. Mustsõstrapõõsaid, millel on kribalad, aga väga magusad marjad. Eelmisel aastal tegin neile pisut hoolduslõikust, aga see ei paista oluliselt välja. Marjapõõsaid peab aias olema, et oleks mida nosida, aga mitte nii palju, et see orjuseks muutuks. (oo, kuidas mulle ei meeldinud lapsepõlves punaseid sõstraid korjata ja tikreid puhastada nagu ka kurke rohida ja .... ime küll, et nüüd olen seda valmis tegema, v a punased sõstrad)

Laupäeval käisid külalised ja oh, mulle toodi nasvärki, mida saab kasvama panna ja sain jälle  aeda ette näidata ja plaane arutada ja juttu ajada. Nii tore oli. Külaliste auks tegin reede õhtul väikese muru värvimise ka, pügasin enelased ümaraks. Suur Alba (kõlab juba nagu indiaaninimi:D) oli oma ümara kuhila allapoole lasknud, ei pidanud ikka sajule vastu, aga kera kuju oli alles. Teda ma veel ei püga, õitseb alles. Korea kitseenelas on neile kõigile eeskujuks :) Puhata ja mängida. Selleks suvi ongi.

Pühapäeval toimetasin taimedega.  Panin mõned lubadused potti ja sortisin taimede rivi. Proovisin läpakaga õues tööd teha, et otsin välja uustulnukate nimed ja kasvutingimused jms. Ei saanud sellest asja. Siis tegin nimekirja ja käisin ikka toas kontrollimas. Vahepeal istutasin. Avastasin oma ülisuureks meelehärmiks, et miski rott oli kihutanud kivilasse ja upitanud üles marmorlehe ja sukeldunud leviisia alla. Oi, ma olin kuri. Lõksud üles. Ega siin polegi muud teha, kui kive täis toppida. Läbi halli kivi nad vast ikka ei lähe. Aru ma ei saa, vihmausse seal pole, muid mutukaid peale sipelgate ka mitte. Sõge loom. Kahju, et kaktuste juured pealsetega ühtemoodi pole. Nagu neil ruumi vähe oleks. Kodustatud kakku oleks vaja, nopiks neid hiiri sealt naks ja naks.

Häid uudiseid on ka. Siberlased hakkavad õitsema ja üks sort kuulub nende hulka, kelle ma olen Muhedikult saanud Tartu aeda, aga õisi pole veel näinudki, elasid mitu aastat potis.

Need ei ole veel need pildid. Õied alles puhkevad. Põnev, põnev.

 Hilisõhtul kastsin kasvuhoonet. Kurki tuleb juba poolmühinal. Naistepuna on hakanud keldriküljel kasvama ja põdrakanep, va suve ennustaja ka. Kõik soojad kivid on täis väikesi sisalikke.

Juuli esimesel nädalal olen õhtuti aias tasapisi siblinud, nii nagu ikka. Teinud seal, kus parasjagu vaja. Natuke tüütumaid töid ja siis preemiaks midagi huvitavamat. Paraadpeenra muld on raske, mõned niitsakamad taimed nagu nt mesiohaka, võtab hingetuks, eriti kui iga päev vett peale antakse. Tuleb teise peenrasse viia, see pinnas on ilmselgelt liiga vägev, tal pole aega õitseda, ajab vart paksuks. Pojengid said suures sajus pihta, õied väsisid. Erandiks on `Virgilius` ta õite värv on küll veidi heledamaks muutunud, aga vars on tugev, pole vaja toetada. Uhke.

Eile vaatasin, et nii ikka ei lähe, varjutaimedele oleks kohta vaja ja alustasin lõunalohus ühe nõlva puhastamisega. Loodusaia loomine ei käi paraku nii, et kaevad dzunglisse augu ja voila. Rajamisega on janti vaat et rohkemgi. Teen platsi puhtaks ja siis pean aru, kes kuhu. Midagi on juba kujunemas. Saame näha. Suurelt ei tee. :)

Aiapäevikuga on ikka jama, no ei jõua kohe kuidagi sinna kõike kirja panna. Hakkaks diktofoni kasutama ve? :D

Laenasin turbapeenrast männijuurika kurekatlale toeks.