neljapäev, 12. juuni 2014

unekaru suvejutt ehk pätsiprojekti jätk

Kolmapäev. Plätsisin täna turvast ja mõtlesin, et küll on ikka mõnus, et on suvi, saab veega mängida ja puha. Ei pea end vatijopesse ajama ega midagist. Lasen õues paljajalu, milline mõnu. Jalad on mustad. Väga mustad. Eriti kui paljaste varvastega niidumassinat lükata. Siis on varbad rohelised ja hiljem väga mustad. Kui vihma on sadanud, siis saab jalad korraks puhtaks. Hiljem on nad mustad. Väga mustad.

Olen veidi väsinud ja ajan  juba unekaru juttu. Aga kui ma täna ei blogi, siis lõpeb igasugune blogimine siin talus, sest kogu aeg kõik kasvab ja õitseb ja maasikad ja lumepuu ja ma jõuan vaevalt pildistada, sest kas sajab või on palju päikest. Koledaid pilte nii ilusast ajast ka teha ei tahaks.

Puudest ja põõsastest kirjutan hiljem. Nagu paljust muustki ehk. Postitus päevas?

Lõpetasin ja ei lõpetanud pätsiprojekti. Lõpetasin selles mõttes, et kasutades unelmate tiimi töövõtet, viimistlesin pätsirea ära. Ei lõpetanud selles mõttes, et "ohtliku kurvi" teostus mulle ikka ei meeldi. Häda selles, et pätse ei jätkunud, kasutasin siis suuri puuronte.  Moodustus kurv, mis iseenesest poleks ka paha, aga kontrast on suur. Ühest otsast vaadates. Nii et ma pean laskma sel seista ja veel hauduma, mis saab.
Alustan vaatest, mis mulle meeldib. Rada lõpeb suure astmekiviga rodgersia varjus. Nulu ümber on minu varjuruutmeeter :) Tegelikult on naaberlepik kasvamas ja seda ülikiirusega, järgmisel hooajal on mu lohuaed visuaalselt juba hoopis väiksem.


Mis mind veel häirib on palkrontide vahed, mulle meeldiks, kui nad oleksid ühtlaselt seotud. Loodetud sammalt ka vahedes pole. Üks võimalus on panna mõni taim üle ääre voolama.

Töövõte neile, kes turbapätsidega tegelevad - kui tahad rida ühtlaseks, siis võta turvas, leota ja asu siluma. Mul olid väga tükilised pätsid ja nii sain nad kokku siduda. Nipp, mille õppisin oma kursakaaslaselt Kairilt. Notte nii siduda ei saa, :) väga kontrastne on. Võiks ju proovida ja siis sinna mõni samblik sokutada?

Nüüd teisele poole. Siitpoolt pole kurvi veel näha. Nii väga.

Kui lepiku vari suuremaks muutub, siis saab ka suurelehelised varjutaimed mängu tuua, praegu on valdavalt pitsilised. Kuna ma ühele rotile siin kuidagi pihta ei saa ja ta kihutas jälle epimeediumi alt läbi, tõin `Nanumi`ka allapoole. Harilik kaptenilill tuleb ka ümber panna, tema jäi liivase otsa peale ja talle seal silmnähtavalt ei meeldi. Varvasadiantumi üks puhmas sai jagatud mitmeks, kaks lapsukest soovijatele, kaks laienema. Fantastiline sõnajalg.

Nüüd siis ohtlik kurv :) Esimene ront on vana õunapuu ja nagu vahel juhtub, jääd mõne asja külge kinni. Algselt oli ta turbapeenra otsas, aga sinna said elupuud ja ei sobinud enam, sest oli väga eraldi. Selle rondi kuju aga on minu silmale ilus ja kui ma alguses lõpeatsin rivi Maacki kuslapuu juures ära, siis jäi tunne, et seda joont on vaja jätkata ehk lõpetada. Kui ma olin selle paika saanud, siis oli vaja kogu seda kribulehelist kraami vaja tasakaalustada. Hosta tuleb hilja ja on nii selge lehegraafikaga, et ta poleks sinna suures koguses sobinud. Pealegi hakkavad kurvi otsas või küljel kasvama buddleiad ja siis kaotab kurv oma senise äkilisuse. Taim, mille sinna sobitasin, oli suureõieline tõnnike. Ma pole küll tema õite fänn, aga lehed meeldivad mulle väga. Tuleb ka üsna vara ja pärast õite tagasilõikust on piisavalt priske ja kaunis. Ümber istutamine müjus talle veidi närtsitavalt, aga vihma antakse tänavu heldelt.

Pildilt on näha, kuidas heuchera laik muudab raskuskeset, seda enam, et kolisin nende kõrvalt roosa-hallid heucherad ära. Mida ma siin muudan, otsustan augustiks.

Mida on raske pildile saada, on vaated kõrgemalt. Ma olen tulemusega rahul, astmelisus aias meeldib mulle nagu ka selged rajad. Siin on mul üks paras pähkel lahendada. Teed oleks vaja ära katta, sest pinnas on savine ja kogu umbrohi, mis end välja ajab nt vesihein, hoiab küünte ja hammastega maast kinni ja seda on tüütu kaabitseda. Muruhaket mul pole, massin viskab selle laiali ja mõte nii suure pinna rehitsemisest ajab higipullid otsa ette. Kruusas hakkab kasvama, isegi kui ajalehed alla panna. Liiv? Saepuru? Männiokkad? See viimane meeldiks mulle kõige rohkem. Näis.

See siin pole minu lemmikvaade. Toolide tagant algab müüripealne, mis peaks olema niidetud, aga pole jõudnud. Lohuaed ei ole veel see, mida ma tahaksin ja all kändude juures on miski koht, kus ma kahtlustan, et pinnas on reostatud, sest muld kaob seal nagu mutiauku ja mistahes taimedel seal eriti ei meeldi. See suur orashein, nagu KSJ ütleb, on Miscanthus ja tema ees on igasugust kribu-krabu. Ajaloo mõttes olgu siis see pilt ikka ka. Ääremärkusena peab ütlema, et kurerehadel on tänavu hea aasta, aga sellest mõnes teises postituses.

 Üks minu lemmikutest läbi aja on harilik kitseenelas. Ta on lihtsalt lollikindel ja kui lased tal kasvada, siis vau, millised mõõtmed. Tema annab mu ruutmeetrile iseloomu ja varju. Siia kolisin eelmisel suvel laudlehed, ometi kord said tuultest eemale.


Tegelikult peaks lisama enne ja pärast pildid, aga selleks pole praegu aega.  Mõned õhtused pildid.


Punane epimeedium üllitas imekaunid uued lehed. Kas ta pole imeline :)
Suve algus on helde ja lopsakas. Ma olen palju jõudnud teha nii põhjas kui lõunas kui läänes. :)

... järgneb
... kivila?

11 kommentaari:

  1. kahju, et ei suutnud Sind oma eilsesse ajakavva ära mahutada aga ma tahan selle vea väga kiiresti parandada :D

    VastaKustuta
  2. Oh need Sinu aia mastaabid on ikka vägevad, uhke asi tuleb! kas seal palgivahedes mingid väikesed sõnajalad ei kasvaks, mõnele neist ju väga meeldib kusagile prakku pugeda...

    VastaKustuta
  3. Ole rahulik, nende palgivahedega harjub silm lihtsalt ära. Mind ka algul häirisid, nüüd ma neid enam lihtsalt ei näe :D
    Aga vaatepilt läheb järjest ilusamaks. Kattematerjaliga olen ka mina hädas. Killustik kasvab igasugust jura imekiiresti täis, männikoor hallitab ja seenetab ja kergkruusa igale poole ei taha, oleks teda vähemalt mingis teises värvis olemas kui pruun...

    VastaKustuta
  4. Osssinajeerum, mis vägeva asjaga Sa valmis oled saanud. Kogu vaade on muutunud ja ikka täiuslikkuse poole. Sellel kurvil pole muud häda, kui et, Sa näed seda värvikontrasti pruuni turba ja noti värvi vahel, aga see kaob peagi. Roigaste sidumiseks plätsi kokku turvast, saepuru ja veidi liiva ning suru see segu koos mingi sobiva taimega pragudesse, selleks võib ka sammal olla. Ma olen Rahmeldajaga üht meelt, päris kiiresti tuleb Sind sundida maha istuma ja meile kohvi pakkuma :)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne12 juuni, 2014

    teede katmisel välistaks ma nii kruusa,killustiku kui ka kindlasti kergkruusa. Sul on nii ilus ja mis peamine, looduslik, aed, et ainult midagi "puiset" sobiks minu meelest ja julgeksin soovitada seda haket, mis tuleb oksapurustist. Äkki kellelgi on, küll materjali ikka leiaks, mida purustada. Ja Muhediku soovitus roigaste sidumisel on täiesti töötav variant - mina panin nt. metsast toodud pohlataimi koos samblaga pragudesse ja on hea. Maurus

    VastaKustuta
  6. Loomulikult väga väga ilus ja küllap see värvikontrast nurganoti ja "palja" serva vahel ajaga väheneb. Jälgisin su nõlvaplaneerimist algusest peale ning mõtlesin selle peale, mismoodi mina oleks lähenenud nõlva astmejoonte kujundamisele. Põhimõtteliselt tekib kujutlus nõlva mööda alla valguvast ütleme, jahtuvast laavast, mille vaba valgumist takistavad astmepiirded või kivid või mõni põõsas. Silm tunneb head tasakaalu, kui joonte lainetus ja koha kõrgus on nii valitud, nagu see toimukski laava allavalgumisel. Näiteks, kui samal kõrgusel olevale servale tekitada mingi eelmisele astmele tunduvalt lähemal olev äärejõnks, siis silm hakkab otsima seda tõket, mis sundis laavat peatuma. Tahaks sellisesse kohta kohe mingi kivi, põõsa või muu takistuse tekitada, et usutavam tunduks. Eks sa ka mitu korda tõstsid oma piirjooni ümber, ikka mingi "sisemise silma" sunnil. Võib-olla kellelegi võiks sobida ka minu lähenemisviis, kui mõne nõlva kõrval kukalt sügama hakkab.

    VastaKustuta
  7. Ohh, see on nii ilus! Ja küllap see häiriv kontrast peagi kaob, kui taimed kasvavad ja silm harjub. Mul oli ka juba samal õhtul hämaras oma uut treppi palju parem vaadata ja iga hetkega muutub loomulikumaks. Ja kui saad need vahed täis (mis head ideed siin eespool olid!), siis on asi juba täiuslik. Arvan ka, et kas männiokkad või puiduhake sobiks radadele imehästi.
    See õhtuvarjudes vaade samale rajale mind aga lausa lummas. Ohh, ma kohe ei tea, tulen läbi vist nii homme õhtul kui ülehomme päeval, et ikka piisavalt näha. :P

    VastaKustuta
  8. Tahtsin veel lisada, et mind need palginottide vahed üleüldse ei häiri, ei saanud eesimese hooga pihtagi, et mis pragudest ja nende täitmisest jutt käib :)

    VastaKustuta
  9. Väga ilus, taas suur töö tehtud ja keskendu oma aias ka üldisele, mitte üksikule ehk ära pôrnitse mingite nottide olematuid vahesid, need on niikuinii ajutised:) ja täituvad ise loodusliku materjaliga

    VastaKustuta
  10. Tänud:) Muhedik, ma proovin selle segu kindlasti ära, hetkel pole saepuru :( Oksapurustaja on KSJ-l täitsa olemas, see pole ka paha mõte. Männiokkad tundub hetkel lihtsam ja vähem töömahukam. See häiriv kurv aga ... mul on ennegi olnud selline kogemus, et kui mind miski ikka häirib, siis ega see enne üle ei lähe, kui mingi lisaarendus või lahendus juurde tuleb. Reaalis on see ikka üsna röögatu :D Mis mulle endale aga kõige õpetlikum tundub - vaade on sellepärast hea, et uuel astangul on ühtne raam ja see muudabki ilusaks. Sellest tulenevalt need praod häirivadki, katkendlik joon on. Muidu aga poleks arvanudki, et vanadest pätsijääkidest midagi nii kobedat saab teha.

    VastaKustuta
  11. Äkki saab parem kui männiokkad segada oksahakkega, ma kardan, et männiokas üksi võib olla liige libe, oksahake hoiaks tee karedama ja väldiks ka vihmaga okaste kallakult allauhtmist.

    VastaKustuta