kolmapäev, 18. juuni 2014

põõsaid loen


Puud ja põõsad. Oi, neist tahaks rääkida hommikust õhtuni :) Ei teagi kohe kellest alustada? Kolmest paksust? Nende istutamine oli kõige toredam. Nojah, Järvseljal on ju tänavu uus müügiplats valmis saanud ja see on täidetud hea ja parema kraamiga. Kuu aega tagasi küll oli :) Mina valisin elupuude hulgast välja kõige paksema ja kobedama, surusime, no ega väga ei surunudki, KSJ autosse ja tõime ära koju esimese priske `Smaragdi`. Turbapeenart turvama. Ma saan aru küll, et elupuu on tavaline ja enamusel aednikest on läbi kasvatatud jne jne. Aga mul oli just neid vaja. Samal õhtul istutasin esimese paksukese maha ja siis vaatasin siitpoolt ja sealtpoolt ja olin nii vaimustet. See tunne on mul ikka veel veres. Mõnus. Seda enam, et kõik käivad neist nii mööda nagu oleksid nad seal alati kasvanud. Neile on eelmisest sügisest seltsiks kaks aedhortensiat - `Bobo`ja `?`.
Väga hea, et ma blogis virrasin, Kivamehe nõuanne kulus marjaks ära.


Kolm tonti :) natuke metsikuma nurga alt. Keldrimägi läheb katmisele, sellega on aega. Pärast tamme lehteminekut on turbapeenra asukate elu tublisti paranenud, küüvitsad kasvatavad uusi lehti ja võrseid. Paar hakkavad õitsema ja imekombel on üks Erica ellu jäänud ja harilik kanarbik ka. Üllatav.


Lõunalohust sai ära kolitud aedhortensiad. Jäid paar suurelehelist, sest siin on soojem koht, eks edaspidi ole näha, kas jäävadki ainult lehti kasvatama.

Hortensiaid ma juurde ei kavatse enam osta. Esialgu. Sordivalik on suureks läinud ja paradoksaalsel kombel ei tundu see siis enam huvitav, hakkad otsima erilist või lihtsat. Pärast esimest roosat sügist, hakkasid mulle meeldima hoopis valged ja rohelised. Uus koht on veidi lagedam, aga sellest pole lugu, sest enamus õitseb samaaasta võrsetel ja maa on siin hea niiske ning priske. Saavad piisavalt valgust ning varju. See oli ka asukoht, millele mõtlesin aastal 2012. Lohuaeda jäi ka määramata puishortensia, kuulu järgi võiks tema olla himaalaja hortensia, aga pole kindel. Vägagi puukese moega, õisi pole näinud.

Kõik pärnad kasvavad, viimne kui üks. Harilik ja suureleheline, unustatud ja hõbepärn, ameerika pärn ja läikleheline pärn.  Pärn ja tamm peavad aias olema (kui mahub), lisaks punane tamm. (tammditamm). Puudel on hea suve algus, nemad on kastetud. Hästi kasvab ka harilik pöök ja tema punane vorm. Physocarphused tulid ka suisa maa seest, neil oli küll kehva talv, nüüd juba kobedad poisid, neid maha ei niida, nad on nagu tulevärk heinamaal või põllul või mis ta nüüd oligi.

Näide niidusistemist. Mõne koha peal vohab hein hullusti ja siin niidan tihedamalt, mõnest kohast peab juba harvemini üle käima, siis ongi mul triibud ja ruudud ja ristkülikud. Kui nüüd väga pikalt kallab on kogu geomeetria mokas.

Noored õunapuud on hea tervise juures, jänesenäritud puukene ka.  Karusmarjapõõsastel on marjad väikesed, aga eks ole vara ka. Maguskirsipuud püsivad veel kahjuritevabad. Ega väga keksida ei või, pärast läheb veel jamaks. Omajuursed ploomid on istutatud, aga tänavu tuleb veel teiste ploomisaagile loota. Vanadel õunapuudel on pausiaasta. Õunu on, aga mitte massiliselt.

Tänavu vahetasin kohta Cercisel , istutasin pärnvahtra ja alpi kuslapuu ja siis veel ühte koma teist. Kirsskontpuu on esimese maatalve üle elanud ja kasvab.  Söödavate kuslapuude marjad on valmis, veidi hapud küll, aga mõnusad suhu pista. Nad on seni kõrges rohus, kuni viljad söödud. Eelmisel suvel niitsin nad välja ja siis sõid linnud põõsad puhtaks.Lõunalohus, mõelge ise, see on neil praktiliselt ukse all. Siin lohus on lindude magala. Hommikul köhivad hääle puhtaks ja vaatavad, mis täna menüüs on.

Lumepuu. Virgiinia lumepuu. Eelmisel sügisel kui ma ta maha istutasin ja vaatasin, kuidas sügis ta kauneid lehti närib aina nirumaks ja nirumaks, olin veidi mures. Otsisin talle sooja koha küll ja otsustasin, et katma ei hakka. Muidu jäädki. Kevadel oli ta just sellise näoga, et oleks nagu elus ja pole ka. Kogemusi polnud ka kusagilt võtta, tüvekene paistis elusat värvi, aga ei kõssanudki. Pungad olid pisikesed, kõvad ja kinni. Harilik nutipõõsas muide oli veel kehvema koha peal ja nägi veel hullem välja. Ootasin, ootasin, käisin kaemas. Maikuu kuumalaine ja kastmise peale avastasin ühel hommikul, et voila

Õienupud ka! Kui keegi näeks tundeid energiapilvedena, siis võis see olla päris tore vaatepilt: aednik astub tiidsal sammul keldrimäest mööda ja siis paiskub õhku rõõmupilv. Selline soe, ümar ja kordub iga kord mitte küll enam nii võimsal kujul, aga sooja järelainetusena  kui aednik külalistele lumepuud näitab.

Õitsema hakkas ta 30.mai paiku ja õitseb siiani. Lehed muutuvad aina kaunimaks.Ta on alles väike, alla meetri mees.
Halesia carolina talvitus ka väga hästi, tema on nüüd juba üle meetri vitsake. Sassafras albidum ajab uusi võrsekesi, tema on peitunud astilbede varju ja ma ei julge teda ümber ka istutada ehk kohaneb. Ikkagi elus teine sellise talve peale. Annab lootust.

Musani abeelia juures imetlen ma kõige rohkem tema lehtede värvi, uued võrsed on sellised, et neid tahaks kohe haugata. Muhedikul on õigus, see põõsas on graatsiline ning kaunis.


Väga kauniks on muutunud peitõielised kuslapuud. Eelmisel aastal sain ma kahjuks viimased istikud ja nad olid üsna rääbakad, tänavu aga seda kaunist tumerohelist peaksite te nägema, aga hetkel pole piltigi käepärast. Kuslapuud on minu kiiks, neid on kogunenud juba üksjagu. Täna ma neid loetlema ei hakka.

Minu teine imetlusobjekt on must leeder `Aureus`. Ma ostsin ta esimeselt Sigulda sõidult ja ta oli kõigest mõnekümne sentimeetrine. Nüüd valmistub ta õitsema. Kui keegi otsib ilusat lehtpõõsast, siis seda sorti soovitaksin küll. Kolm aastat on ta olnud kahjuritevaba, teda võiks ju ka kujundada, aga ma pole raatsinud. Säiltab oma lehtede värvi sügiseni ja tänavu näen siis ehk ka viljad ära. Kasvukoht on tal pigem liivane ja poolvari, vanade leppade all. Teise musta leedri (punaseleheline sort), istutasin keldrimäe nõlvale, kuidas tal seal edenema hakkab, näitab järgmine kevad.


Esimese õisiku leidsin põõsa seest ja mul polnud õrna aimugi, et see nii kaunis võib olla.


Saunavälja otsas kasvavad kontpuud. Need vanakesed pärinevad minu sildivabast ajast.



Midagi valget. Ebajasmiin `Snowbelle` õhtuvalguses. Selle põõsa ostsin õpetaja Vaasa jutu peale. Olevat veidi külmaõrn ja üle 1,5 m naljalt ei kasva. Külmad pole teda seni näpistanud ja mina ei ole lõiganud ka, et las kohaneb. Tänavu on ta ladvast maani õisi täis ja alles hakkab õitsema. Vastupidav tundub olevat või on kasvukoht hea. Ebajasmiine olen istutanud teisigi.  Maria nõudmisel peab neid aias olema ja soovitavalt ka kaevu kõrval nagu vanaemal on. :)




 Forsythia ovata



Fothergilla major

Praegu domineerivad aiavaadetes veel püsikud. Kui puud kasvavad, siis küllap see muutub. Põõsarinne muutub siis üha olulisemaks.  Mul on hea meel, et nii paljud lehelised on hästi kohanenud ja mul on olnud valiku juures häid nõuandjaid.

Lõpetuseks ilmajuttu. Huvitav, kas ilm läheb siis soojemaks kui ma olen alla andnud ja miski jopelaadse asja selga ajanud? Rõivid lisandub iga päevaga. Veider mõelda, et kusagil Eestimaa teises nurgas pole ikka veel piisavalt sademeid antud nagu nt Haapsalus või Häädemeestel. Taevas teab, mis olud saartel on. Meil sajab. Eile õhtul kui ma kahe vihma vahel tiigikalda ääri läksin ilukaevama, avastasin, et umbrohutuusti alune muld oli kuiv! Mis valemiga küll, sellest ma aru ei saa. Kasvuhoone kõrval on mul rohelise kastike, sealsed elanikud on juba kollasevõitu nagu KSJ eile mulle näitas. Kasvuhoones kasvav basiilik on krapsilt roheline ja füüsal, mille ma kogenematusest kasvuhoonesse panin, kasvab iga päevaga suuremaks ja suuremaks. Õitseb ja siis kasvatab midagi. Kurgitaimed köhatasid mõne päeva, aga nüüd on väikesed kurgihakatised juba otsas. Aedmaasikaid tuleb iga päevaga juurde, kuna lapsi pole maale saabumas, käin neid isukalt nosimas. Mõne jätan ikka KSJ-le ka. Peab maasikaala veidi suurendama. (hakkab peale see suurendamise värk). Kui aeg läbi, niidan pealsed maha ja sügiseks on tubli seltskond jälle olemas. Minu maasikaid talv ei kahjustanud. Tore ju.

Kuidagi eklektiline sai see lugu. Ei tea, kas peaks talvel ümber tegema või nii :D



11 kommentaari:

  1. lugu täitsa ühes tükis ja sinulikult emotsionaalne ja mina näiteks armastan elupuid väga, mul on neid palju ja ma ostan aina juurde, mul mahub ka :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. salamisi on mul isegi hea meel, et maad rohkem pole, ma sõge teeks sinna ka aia või rajaks pargi, kes seda siis korras jõuab pidada. Nii et sul mahub jah ja park ja värk, mis sul seal kõik juba on. Natuke ikka kripeldab ka :D

      Kustuta
  2. Lugu on täpselt see, mis ta olema peab
    Pole need elupuud ühti kõik läbikasvatatud. Sinu valitud kohal tunduvad nad ehtsate staaridena.
    Ohh, see lumepuu, see peaks vist me kõigi aedades olema.
    Ma arvan, et see aeg, kus oma geomeetrilise heinamaa kasutusele võtad, saabub üsna pea :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlen ikka selle peale, milline oli see põld siis, kui üle kraavi lepavõsa kasvas, see kasvab juba ja siis muutub kõik väiksemaks. No ja pärnad ka.
      Geomeetrias juba kasvavad kaks õunapuud ja kaks maguskirsipuud ja ploom ja ... vaimusilmas istun juba terrassil, luristan KSJ-ga koos teed ja vaatan rahulolevalt kui ilus kõik on :)

      Kustuta
  3. Põõsaste ja puudega on ainult see jama, et algul on nad väiksed ja nunnud, aga ühel hetkel...vaatasin oma musti leedreid ja mõtlesin, et peale õitsemist saag ja käärid, täitsa ülekäte läinud, Black Lace vist üle nelja meetri kõrge, ei mingeid kombeid. Aureast parem ei räägigi, aga õnneks hoiab see kuju ja kasvab kohas, kus tal on ruumi laamendada.
    Lumepuu on ilus jah, aga kliente huvitab sama vähe kui küüvtsad. Ma pole ühtegi müünud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lumepuuga läheb ilmselt aega, mõne aasta pärast ajavad kõik teda taga või noh, vähemalt edasijõudnud aednikud ikka :)

      See on hea, et sul leedrid lokkavad ja mul poleks midagi selle vastu kui põõsad domineerima hakkaksid, aga sul on hoopis teine profiil ja eks peavadki õied löögile saama :)

      Kustuta
  4. Ehe rõõm oma aiast ja kodust! Nii hea on lugeda! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii palju kui mina aednikke tunnen, on see üks rõõmustaja rahvas, ükskõik, kas kasvatavad lilli, puid või kõrvitsaid. Isegi kui nad aeg-ajalt murelikuks muutuvad, nt kui juunis lund sajab jne

      Kustuta
  5. Õied nagu lumi - lumepuu, ilus.:)

    VastaKustuta
  6. No ma ei jõua ikka imestada, mis Sa kõik oled ära jõudnud teha ja istutada. Me ju alustasime enam vähem samal ajal. Mul endiselt paar peenrakest ja paar põõsakest ning kogu lugu! :D Ja ma ikka ka püüan ju seejuures! Aga mul on väga hea meel ja tunnetan rõõmu ja rahulolu Su "heitlikes ridades", mis mu meelest on täitsa joones.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma elan aias :) Pärast tööpäeva lõppu jääb palju valget aega veel ja mul on kannatlik elukaaslane :)

      Kustuta