kolmapäev, 25. juuni 2014

kuidas ma jaanilaupäeval seenel käisin

Reedel pakkisin kokku ilmatuma varustuse lumetormiks ja rajusajuks ja tuhat nipet-näpet kotti ja laupäeval sõitsime ära Hiiumaale. Naksti. Rohukülas ootasime ainult kolm tundi, et praami peale saada. Ma ei taha mõeldagi nende peale, kes olid kohe meie auto taga. Nemad said üle ilmselt kell 21 või 23 või 01 jne jne. Nüüd ma tean, miks hiidlased nii rahulikud on, neil ei saagi kuhugile kiiret olla. Kui ehk talvel, kui jäätee on avatud.

Vihma sadas ja ei sadanud ka. Pühapäeval sain igatahes käe valgeks Hiiumaa niitmisega. Pisarmänd, kelle KSJ eelmisel sügisel saarele evakueeris,  oli kenasti talvitunud, va ehk see, et natuke niraka olemisega kõrges rohus. KSJ niitis ta välja. Nüüd siis kasvab seal edasi. Kaks uut kasvukest oli täitsa olemas.

Mina tegin muretuid jalutuskäike Mihkli talust vasakule ja paremale. Tahtsin kadakaid uurida. Kuna sealkandis olevat ohtralt meite madusid ehk rästikuid ja nastikuid jm, siis kamandati mulle kummikud jalga. (Need polnud need lühikese säärega ja punased, need olid vaguralt sissepakitud kraami hulgas, teate küll lumetormiks ja rajusajuks jne).  Oleks võinud oma targa okaspuude raamatu ikka kaasa võtta. (Oleks mahtunud küll). Kadakal ja kadakal on ikka vahe. Ega ma igale poole ka minna ei julgenud, aga mõne väljamaise okaspuu aretaja võtaks meie kadakad põlvist nõrgaks küll :) Ma ei tea, kas teie saate pildilt aru, et parempoolne kadakas on sammas, mis sammas. Ruumi näikse tal ka olevat.

Siin on kaks tükki mõnusalt kokku kasvanud. No kas pole ilus vorm! Oh ja ah. Üks ja seesama harilik kadakas võib olla lühikese okkaga ja siis jälle kaarduda ja rippuda.



Miskid põdrad või muud nelja- või kahejalgsed on harilikule männile vinge vormi tekitanud. Latv maas ja tulemuseks on ...
Ühelt teiselt retkelt, millest allpool juttu tuleb, kohtasin ilusat harilikku mändi. Kasvukoht oli vesine, ei tea, kas sellepärast oligi okas nii lühike?

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis teisel päeval läksime mere äärde. Lahke naabrimees lubas oma paati ja nii pidime lahesopist läbi aerutama ja sealt edasi mere äärde jalutama. Ussid ussideks, aga paljajalu pilliroo sisse olen nõus minema ainult äärmuslikes oludes. Lihtsalt muda pärast. Mul on kohati liigagi elav kujutlusvõime, et kes seal kõik elavad. Huh. Aga püksisääred üle õla ja läbi me sealt läksime. Natuke viltu sai see kurss, sest siis algas pikk rännak mööda mättaid ja langenuid puid ja see ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele mereäärsest metsatukast, eksole. Hakkas virilaks kiskuma :D Ma muutun siis väga napisõnaliseks, kui mitte öelda ühesilbiliseks. KSJ oli minuga ääääääretult kannatlik. Mina tõotasin endamisi pidulikult, et mitte kunagi enam ... :D, sest me olime alles poolel teel ja tagasi oli vaja ka minna.
Peaaegu mere ääres on neil selline muru. Käpalisi on nii palju, et see on tavaline, tavaline. Kohtasin pääsusilmi, mida ma pole looduses juba aastaid näinud. Lapsepõlves korjasin neid kodumere äärest igal kevadel. Mõelda vaid.

Enamuse ajast üritasin KSJ kannul püsida ja mitte viriseda. :) No tal ju samm ja meeter ja mina umbes põlvetõst ja paigaljooks. :) Nagu kana takus. Me jõudsime mere äärde välja ja siis ma oleks küll kivikestega mänginud ja pooled neist koju vedanud. Istusin kivile ja teatasin, et mina siit ei liigu, aga see oli lihtsalt tungiv vajadus ennast väljendada. Tõusin ikka ja hakkasime tagasi vantsima. Mägiveiseid kohtasime ka, vahtisid meid, aga jälitama ei hakanud. (No ma olen ikka täielikult linnastunud, lõpuks hakkan veel lehmi ka pelgama) Tagasiteel olin ma kindel, et meil võtab see veel tunde, aga KSJ on väga hea orienteeruja ja tõi meid koju, naksti. Õhtul käisime saunas ja siis ma magasin nagu vana mauk hommikul kella kümneni, mis on ennekuulmatu :) Järgmisel päeval selgus, et me olime algkursiga veidi nihu läinud, aga mis siis. Täna sellele tagasi mõeldes on juba üsnagi naljakas ja armas lugu.

Neljas või mis päev iganes. Mul oli juba Hiiumaale sõites plaan seenele minna. Sinna, kus ma eelmisel suvel mustikal käisin. No ja KSJ metsa tahtsin ma ka näha. See tahtmine oli küll veidi kahanenud, sest mul hakkas juba mingi ettekujutus neist metsadest tekkima. Läksime siis lähinaabrusse jalutuskäigule, et seal võiks seeni ollagi. Kui metsa jõudsime, siis ...


:) Jõgi. Täitsa seenevaba, aga ilus.


Lycopodium annotinum. Kasvab mandrimetsades ka.  Siis minu jaoks üks tundmatu taim, keda oli võimatu pildile saada.
No ja siis "väike" jalutuskäik metsas. Muutusin jälle ühesilbiliseks ja siis hakkas ka lauseid tulema. Ma ei taha sellest rääkida. :) Seentest niipalju, et seal vahel oli üks vöönd, kus tõenäoliselt kasvavad männiriisikad. Pinnas oli küll selline. Kõik metsad, kus käisime olid täis põdra ja kitse ja metssea jälgi. Vahepeal muid radasid polnudki kui metsloomade rajad. Väga huvitav seenelkäik oli. Avastasin veelkord, et KSJ on väga armas kui ta minuga nii kannatlik on. (No ta on muidu ka armas :D)





Nii need uued sordid tekivadki. Järgmine kord lähen Tahkunale seenele. ;) Jaanilaupäev õhtutundideks lakkas vihmutamine ja saime lõkke põlema. Õnneks on nii vähe vaja.

6 kommentaari:

  1. Kadakad ja need isetekkelised vormid on muidugi hiigla ägedad.
    Aga sellisesse metsa, kus Sina nii meeldivalt aega veetsid, ei tükkinud ma ka päris noorena. Kuigi ma armastan puid, eelistan jalutada parkmetsa taolises kohas, nt. Valgemetsas :D

    VastaKustuta
  2. Imelised metsad, tubli Tsiil, et ikka vastu pidasid selle lodumaastiku matka. Meie pilliroos ei ela krokodille ning tundmatu taime nime leiad ise õige pea :)

    VastaKustuta
  3. sul tundus olevat just see, millest ma nii puudust tunnen tänu oma ikka hädisele korpusele, matk :)

    VastaKustuta
  4. Vot minu isiklik mets on kah selline ja sellepärast ma seal polegi mitu aastat käinud. Linnaplika jääb linnaplikaks...

    VastaKustuta
  5. kohe lohutav teie kommentaare lugeda :D

    VastaKustuta
  6. Tubli metsamatkaja! Ja virinast saan ma ka väga hästi aru - sellises metsas kõndimine nõuab jõudu, sitkust ja tähelepanu ning on väga väsitav. Mina võimalusel ka rägastikke väldin.

    VastaKustuta