pühapäev, 29. juuni 2014

juuni mu juuni :)

Suvi. Tuppa jõuan pärast loojangut ja üritan siis blogisse ka midagi üles tähendada, aga enamasti läheb nii ööks kätte, et jääb pooleli. Sedapuhku alustasin reedel, jätkasin laupäeval ja täna, pühapäeval tundub mulle, et kõike tahaks näidata, sest aias on nüüd mitu osa ja kõigis toimub midagi. Nad on nii ilusad ka. Taimed.
Paberpäevikus on asi veel halvem. Mõned katkendlikud ülestähendused. 
Juuni on olnud sajune ja mina töökas. Olen lõpetanud paar projekti ja oo imet, püsinud ka niitmisega graafikus. Mõned kohad välja arvatud, ühes tahtlikult ja teises ... jäin ikka heinastiihiale alla. Sinna tuleb võsalõikuriga KSJ. Ma loodan :)
See sajune aga on jaotunud kuidagi nii, et olen saanud vihmade vahel palju ära teha. Mõni päev oli lihtsalt jahedavõitu. Maa jalge all veel ei lirtsu. Ju siis oli ikka nii palju puudu.
Kütan aga pliiti ja vahetan märjad riided kuivade vastu.

Üks päikseline õhtu ja üle aegade ei teinud ma midagi muud, kui vaatasin ja siis pildistasin ja siis vaatasin. Reede õhtu, töölkäiva hobiaedniku kõige õndsam õhtu nädalas, sest siis on ees veel laupäev ja pühapäev. Hommikud ja keskpäevad ja õhtud ja hilisõhtud.
Vihmaperiood paneb isegi päikest igatsema. Aed aga on tänavu iseäranis metsik ja vägev. Vaatamata jahedatele ilmaoludele. Kõigel on aega pikalt õitseda, kui nad lõpuks selleni jõuavad. Iluaias ei virele keegi, kui ehk see kurereha välja arvata, mis ma talvel sooja peaga tellisin (`Johnson Blue`). Jagasin ta kolmeks ja nüüd on püüab ta uuesti end üheks kasvatada.


`Snowbelle`oli tipuni õites ja õied said ometi kord end näidata täies hiilguses. Võtan tagasi nurina, et miks ta nii kõrge ja kahekorruseline on. Täna seisin ta juures ja vaata mis nurga alt tahes, selline õitemeri ja kui puhas ja valge. Eile ütles just Tagatalu perenaine, et ega ta ei saa ju kurerehale alla jääda :) Ei saa muidugi ja ei jää ka.
Mõned vertikaalid on veidi pikali vihmatatud, mõned sätivad end õitsema vaatamata sellele, et satikad neid järasid. Lõpuks ma siiski pritsisin siberlasi.  Nulge ka.

Kolmas aasta aias on ilus. Mõned taimed on saanud juba ühe koha peal kasvada ka ja kohati hakkab peenardes kitsaks minema. Ma rõõmustan metsvitste üle, kes sel aastal löövad hulgaga ja ogaputke üle, kes kuldses soleerib. Kui lepik oli veel pime võsa, siis Muhedik tõi mulle portsu kuldset, et saaks sinna veidi valgust juurde ja nüüd on nad täies hiilguses sirguva võsaseina ääres. Nagu päikest oleks sinna külvatud, aga katsu sa päikest pildistada :D


Vihmaga saaks, aga kaamerast hakkab kahju.
Leidsin mõne teise nurga ka. Mitte, et selle kiige peal palju istutaks. Nüüd kui niitmine enam ei tapa, siis juba saab ka. See, et kivila ka nii juunis valmis sai, on hea. Pole kiiret millegi uue hakatamisega. Turbapeenra kiviäär on vaja taastada.


Tiigis käib elu. Ilm on ju jahe, aga vetikaid see ei heiduta. No mis teha, mind ka mitte, muudkui riisun neid sealt. Veetase on nagu on. Madal. Vesiroosid on elus, aga ei plaani õitseda. Konnad on ka elus ja värvilt rohelised. Kui niidan, siis tuleb neid kõigepealt ehmatada ja vahel ka nende järgi oodata, eriti kärnkonnade järgi. (Nemad ei ole rohelised).


Metsik, mis metsik :) Muidu oleks see kask nagu otse, aga pildil on ta alati poolpikali :) Võpsiku vahtratel on uued kasvud kõik punaselehelise algusega.

Veel seda metsikut.
vundament, paremal ei ole keramadar, umbrohi on

Kolm paksu ja fragment turbapeenrast. Mutist sain siin lahti, aga kohe kolisid sisse miskid hiired-rotid. Nende liikumisjäljed on hüsteerilised. Ükski selge aruga elukas nii ei kihuta. Huvitav, kas nad püüavad jälgi segada?! Looduse poolt kodeeritud, et ükski kull ei jõuaks selliseid kurve võtta? Tühi lootus.

Taamal paistab jupike eelmise aasta põllust, minu geomeetria :) Musumaja ei ole valmis. Keldrimägi saab peagi uue katte. Pimendamise mõttes.
Laialehelised kalmiad avanevad iga päevaga rohkem, täistulevärk jääb ilmselt juulisse. Ma tahaksin nüüd paar valgeõielist juurde. Väga sümpaatsed tegelased.


Saunamäele täna ei lähe ja kivilast kirjutan mõnel teisel vihmasel õhtul. Nagu ka lääneküljest ja lõunalohust. Siin aias võib ära eksida :)

kolmapäev, 25. juuni 2014

kuidas ma jaanilaupäeval seenel käisin

Reedel pakkisin kokku ilmatuma varustuse lumetormiks ja rajusajuks ja tuhat nipet-näpet kotti ja laupäeval sõitsime ära Hiiumaale. Naksti. Rohukülas ootasime ainult kolm tundi, et praami peale saada. Ma ei taha mõeldagi nende peale, kes olid kohe meie auto taga. Nemad said üle ilmselt kell 21 või 23 või 01 jne jne. Nüüd ma tean, miks hiidlased nii rahulikud on, neil ei saagi kuhugile kiiret olla. Kui ehk talvel, kui jäätee on avatud.

Vihma sadas ja ei sadanud ka. Pühapäeval sain igatahes käe valgeks Hiiumaa niitmisega. Pisarmänd, kelle KSJ eelmisel sügisel saarele evakueeris,  oli kenasti talvitunud, va ehk see, et natuke niraka olemisega kõrges rohus. KSJ niitis ta välja. Nüüd siis kasvab seal edasi. Kaks uut kasvukest oli täitsa olemas.

Mina tegin muretuid jalutuskäike Mihkli talust vasakule ja paremale. Tahtsin kadakaid uurida. Kuna sealkandis olevat ohtralt meite madusid ehk rästikuid ja nastikuid jm, siis kamandati mulle kummikud jalga. (Need polnud need lühikese säärega ja punased, need olid vaguralt sissepakitud kraami hulgas, teate küll lumetormiks ja rajusajuks jne).  Oleks võinud oma targa okaspuude raamatu ikka kaasa võtta. (Oleks mahtunud küll). Kadakal ja kadakal on ikka vahe. Ega ma igale poole ka minna ei julgenud, aga mõne väljamaise okaspuu aretaja võtaks meie kadakad põlvist nõrgaks küll :) Ma ei tea, kas teie saate pildilt aru, et parempoolne kadakas on sammas, mis sammas. Ruumi näikse tal ka olevat.

Siin on kaks tükki mõnusalt kokku kasvanud. No kas pole ilus vorm! Oh ja ah. Üks ja seesama harilik kadakas võib olla lühikese okkaga ja siis jälle kaarduda ja rippuda.



Miskid põdrad või muud nelja- või kahejalgsed on harilikule männile vinge vormi tekitanud. Latv maas ja tulemuseks on ...
Ühelt teiselt retkelt, millest allpool juttu tuleb, kohtasin ilusat harilikku mändi. Kasvukoht oli vesine, ei tea, kas sellepärast oligi okas nii lühike?

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis teisel päeval läksime mere äärde. Lahke naabrimees lubas oma paati ja nii pidime lahesopist läbi aerutama ja sealt edasi mere äärde jalutama. Ussid ussideks, aga paljajalu pilliroo sisse olen nõus minema ainult äärmuslikes oludes. Lihtsalt muda pärast. Mul on kohati liigagi elav kujutlusvõime, et kes seal kõik elavad. Huh. Aga püksisääred üle õla ja läbi me sealt läksime. Natuke viltu sai see kurss, sest siis algas pikk rännak mööda mättaid ja langenuid puid ja see ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele mereäärsest metsatukast, eksole. Hakkas virilaks kiskuma :D Ma muutun siis väga napisõnaliseks, kui mitte öelda ühesilbiliseks. KSJ oli minuga ääääääretult kannatlik. Mina tõotasin endamisi pidulikult, et mitte kunagi enam ... :D, sest me olime alles poolel teel ja tagasi oli vaja ka minna.
Peaaegu mere ääres on neil selline muru. Käpalisi on nii palju, et see on tavaline, tavaline. Kohtasin pääsusilmi, mida ma pole looduses juba aastaid näinud. Lapsepõlves korjasin neid kodumere äärest igal kevadel. Mõelda vaid.

Enamuse ajast üritasin KSJ kannul püsida ja mitte viriseda. :) No tal ju samm ja meeter ja mina umbes põlvetõst ja paigaljooks. :) Nagu kana takus. Me jõudsime mere äärde välja ja siis ma oleks küll kivikestega mänginud ja pooled neist koju vedanud. Istusin kivile ja teatasin, et mina siit ei liigu, aga see oli lihtsalt tungiv vajadus ennast väljendada. Tõusin ikka ja hakkasime tagasi vantsima. Mägiveiseid kohtasime ka, vahtisid meid, aga jälitama ei hakanud. (No ma olen ikka täielikult linnastunud, lõpuks hakkan veel lehmi ka pelgama) Tagasiteel olin ma kindel, et meil võtab see veel tunde, aga KSJ on väga hea orienteeruja ja tõi meid koju, naksti. Õhtul käisime saunas ja siis ma magasin nagu vana mauk hommikul kella kümneni, mis on ennekuulmatu :) Järgmisel päeval selgus, et me olime algkursiga veidi nihu läinud, aga mis siis. Täna sellele tagasi mõeldes on juba üsnagi naljakas ja armas lugu.

Neljas või mis päev iganes. Mul oli juba Hiiumaale sõites plaan seenele minna. Sinna, kus ma eelmisel suvel mustikal käisin. No ja KSJ metsa tahtsin ma ka näha. See tahtmine oli küll veidi kahanenud, sest mul hakkas juba mingi ettekujutus neist metsadest tekkima. Läksime siis lähinaabrusse jalutuskäigule, et seal võiks seeni ollagi. Kui metsa jõudsime, siis ...


:) Jõgi. Täitsa seenevaba, aga ilus.


Lycopodium annotinum. Kasvab mandrimetsades ka.  Siis minu jaoks üks tundmatu taim, keda oli võimatu pildile saada.
No ja siis "väike" jalutuskäik metsas. Muutusin jälle ühesilbiliseks ja siis hakkas ka lauseid tulema. Ma ei taha sellest rääkida. :) Seentest niipalju, et seal vahel oli üks vöönd, kus tõenäoliselt kasvavad männiriisikad. Pinnas oli küll selline. Kõik metsad, kus käisime olid täis põdra ja kitse ja metssea jälgi. Vahepeal muid radasid polnudki kui metsloomade rajad. Väga huvitav seenelkäik oli. Avastasin veelkord, et KSJ on väga armas kui ta minuga nii kannatlik on. (No ta on muidu ka armas :D)





Nii need uued sordid tekivadki. Järgmine kord lähen Tahkunale seenele. ;) Jaanilaupäev õhtutundideks lakkas vihmutamine ja saime lõkke põlema. Õnneks on nii vähe vaja.

pühapäev, 22. juuni 2014

kes elab tamme all ...

Otsustasin, et ei hakka üles tähendama vihmaseid poolpäevi ja täispäevi. Kirjutan pööripäeva auks mõnest uuest ja huvitavast. Kalmiad on huvitavad taimed. Nende õideminek. Turbapeenra päikselistes oludes ongi laialehised kalmiad vastupidavamad kui nt igihaljad rodod. Neil on lehed muidugi väiksemad ka. Kogemusi on mul veel vähevõitu.
Kalmiatest tean veel üsna vähe. Nii et see on huvitav maailm. Liigi nimi on pandud Linnaeuse poolt rootsi botaaniku Peter Kalmi auks. Laialehine kalmia on tuntud ka mägede loorberi nime all. NB! Kõik taime osad on mürgised. Pikemalt saab selle taime kohta lugeda siit. Tegemist on 5 tsooni taimega. Mul talvitusid kalmiad esimest talve ja kaks suuremat taime elasid ka märtsipäikese üle. Kolmas, õige tilluke aga on nigelas seisus. Nad võiksid ka rohkem väikese põõsa mõõtu olla, aga seegi on ehk aja küsimus. Kalmiaid võiks kombineerida meil enam vastupidavamate asaleadega.


Kalmia latifolia `Mitternacht`. Õienupud on kinni mis kinni. Siit peaks nähtavale tulema sügav tumepunane ja valge.
No ja siis minu neoonkullake :) Kuni õite avanemiseni on see kalmia täielik fortissimo, nii et tema tasakaalustamiseks kuluks hulgaliselt taimmaterjali :) Kui aga õied avanevad, siis leebud. Ootame ära :D

Pildistamise olud on kas vesised või tuulised. Valisin tuulised.



kolmapäev, 18. juuni 2014

põõsaid loen


Puud ja põõsad. Oi, neist tahaks rääkida hommikust õhtuni :) Ei teagi kohe kellest alustada? Kolmest paksust? Nende istutamine oli kõige toredam. Nojah, Järvseljal on ju tänavu uus müügiplats valmis saanud ja see on täidetud hea ja parema kraamiga. Kuu aega tagasi küll oli :) Mina valisin elupuude hulgast välja kõige paksema ja kobedama, surusime, no ega väga ei surunudki, KSJ autosse ja tõime ära koju esimese priske `Smaragdi`. Turbapeenart turvama. Ma saan aru küll, et elupuu on tavaline ja enamusel aednikest on läbi kasvatatud jne jne. Aga mul oli just neid vaja. Samal õhtul istutasin esimese paksukese maha ja siis vaatasin siitpoolt ja sealtpoolt ja olin nii vaimustet. See tunne on mul ikka veel veres. Mõnus. Seda enam, et kõik käivad neist nii mööda nagu oleksid nad seal alati kasvanud. Neile on eelmisest sügisest seltsiks kaks aedhortensiat - `Bobo`ja `?`.
Väga hea, et ma blogis virrasin, Kivamehe nõuanne kulus marjaks ära.


Kolm tonti :) natuke metsikuma nurga alt. Keldrimägi läheb katmisele, sellega on aega. Pärast tamme lehteminekut on turbapeenra asukate elu tublisti paranenud, küüvitsad kasvatavad uusi lehti ja võrseid. Paar hakkavad õitsema ja imekombel on üks Erica ellu jäänud ja harilik kanarbik ka. Üllatav.


Lõunalohust sai ära kolitud aedhortensiad. Jäid paar suurelehelist, sest siin on soojem koht, eks edaspidi ole näha, kas jäävadki ainult lehti kasvatama.

Hortensiaid ma juurde ei kavatse enam osta. Esialgu. Sordivalik on suureks läinud ja paradoksaalsel kombel ei tundu see siis enam huvitav, hakkad otsima erilist või lihtsat. Pärast esimest roosat sügist, hakkasid mulle meeldima hoopis valged ja rohelised. Uus koht on veidi lagedam, aga sellest pole lugu, sest enamus õitseb samaaasta võrsetel ja maa on siin hea niiske ning priske. Saavad piisavalt valgust ning varju. See oli ka asukoht, millele mõtlesin aastal 2012. Lohuaeda jäi ka määramata puishortensia, kuulu järgi võiks tema olla himaalaja hortensia, aga pole kindel. Vägagi puukese moega, õisi pole näinud.

Kõik pärnad kasvavad, viimne kui üks. Harilik ja suureleheline, unustatud ja hõbepärn, ameerika pärn ja läikleheline pärn.  Pärn ja tamm peavad aias olema (kui mahub), lisaks punane tamm. (tammditamm). Puudel on hea suve algus, nemad on kastetud. Hästi kasvab ka harilik pöök ja tema punane vorm. Physocarphused tulid ka suisa maa seest, neil oli küll kehva talv, nüüd juba kobedad poisid, neid maha ei niida, nad on nagu tulevärk heinamaal või põllul või mis ta nüüd oligi.

Näide niidusistemist. Mõne koha peal vohab hein hullusti ja siin niidan tihedamalt, mõnest kohast peab juba harvemini üle käima, siis ongi mul triibud ja ruudud ja ristkülikud. Kui nüüd väga pikalt kallab on kogu geomeetria mokas.

Noored õunapuud on hea tervise juures, jänesenäritud puukene ka.  Karusmarjapõõsastel on marjad väikesed, aga eks ole vara ka. Maguskirsipuud püsivad veel kahjuritevabad. Ega väga keksida ei või, pärast läheb veel jamaks. Omajuursed ploomid on istutatud, aga tänavu tuleb veel teiste ploomisaagile loota. Vanadel õunapuudel on pausiaasta. Õunu on, aga mitte massiliselt.

Tänavu vahetasin kohta Cercisel , istutasin pärnvahtra ja alpi kuslapuu ja siis veel ühte koma teist. Kirsskontpuu on esimese maatalve üle elanud ja kasvab.  Söödavate kuslapuude marjad on valmis, veidi hapud küll, aga mõnusad suhu pista. Nad on seni kõrges rohus, kuni viljad söödud. Eelmisel suvel niitsin nad välja ja siis sõid linnud põõsad puhtaks.Lõunalohus, mõelge ise, see on neil praktiliselt ukse all. Siin lohus on lindude magala. Hommikul köhivad hääle puhtaks ja vaatavad, mis täna menüüs on.

Lumepuu. Virgiinia lumepuu. Eelmisel sügisel kui ma ta maha istutasin ja vaatasin, kuidas sügis ta kauneid lehti närib aina nirumaks ja nirumaks, olin veidi mures. Otsisin talle sooja koha küll ja otsustasin, et katma ei hakka. Muidu jäädki. Kevadel oli ta just sellise näoga, et oleks nagu elus ja pole ka. Kogemusi polnud ka kusagilt võtta, tüvekene paistis elusat värvi, aga ei kõssanudki. Pungad olid pisikesed, kõvad ja kinni. Harilik nutipõõsas muide oli veel kehvema koha peal ja nägi veel hullem välja. Ootasin, ootasin, käisin kaemas. Maikuu kuumalaine ja kastmise peale avastasin ühel hommikul, et voila

Õienupud ka! Kui keegi näeks tundeid energiapilvedena, siis võis see olla päris tore vaatepilt: aednik astub tiidsal sammul keldrimäest mööda ja siis paiskub õhku rõõmupilv. Selline soe, ümar ja kordub iga kord mitte küll enam nii võimsal kujul, aga sooja järelainetusena  kui aednik külalistele lumepuud näitab.

Õitsema hakkas ta 30.mai paiku ja õitseb siiani. Lehed muutuvad aina kaunimaks.Ta on alles väike, alla meetri mees.
Halesia carolina talvitus ka väga hästi, tema on nüüd juba üle meetri vitsake. Sassafras albidum ajab uusi võrsekesi, tema on peitunud astilbede varju ja ma ei julge teda ümber ka istutada ehk kohaneb. Ikkagi elus teine sellise talve peale. Annab lootust.

Musani abeelia juures imetlen ma kõige rohkem tema lehtede värvi, uued võrsed on sellised, et neid tahaks kohe haugata. Muhedikul on õigus, see põõsas on graatsiline ning kaunis.


Väga kauniks on muutunud peitõielised kuslapuud. Eelmisel aastal sain ma kahjuks viimased istikud ja nad olid üsna rääbakad, tänavu aga seda kaunist tumerohelist peaksite te nägema, aga hetkel pole piltigi käepärast. Kuslapuud on minu kiiks, neid on kogunenud juba üksjagu. Täna ma neid loetlema ei hakka.

Minu teine imetlusobjekt on must leeder `Aureus`. Ma ostsin ta esimeselt Sigulda sõidult ja ta oli kõigest mõnekümne sentimeetrine. Nüüd valmistub ta õitsema. Kui keegi otsib ilusat lehtpõõsast, siis seda sorti soovitaksin küll. Kolm aastat on ta olnud kahjuritevaba, teda võiks ju ka kujundada, aga ma pole raatsinud. Säiltab oma lehtede värvi sügiseni ja tänavu näen siis ehk ka viljad ära. Kasvukoht on tal pigem liivane ja poolvari, vanade leppade all. Teise musta leedri (punaseleheline sort), istutasin keldrimäe nõlvale, kuidas tal seal edenema hakkab, näitab järgmine kevad.


Esimese õisiku leidsin põõsa seest ja mul polnud õrna aimugi, et see nii kaunis võib olla.


Saunavälja otsas kasvavad kontpuud. Need vanakesed pärinevad minu sildivabast ajast.



Midagi valget. Ebajasmiin `Snowbelle` õhtuvalguses. Selle põõsa ostsin õpetaja Vaasa jutu peale. Olevat veidi külmaõrn ja üle 1,5 m naljalt ei kasva. Külmad pole teda seni näpistanud ja mina ei ole lõiganud ka, et las kohaneb. Tänavu on ta ladvast maani õisi täis ja alles hakkab õitsema. Vastupidav tundub olevat või on kasvukoht hea. Ebajasmiine olen istutanud teisigi.  Maria nõudmisel peab neid aias olema ja soovitavalt ka kaevu kõrval nagu vanaemal on. :)




 Forsythia ovata



Fothergilla major

Praegu domineerivad aiavaadetes veel püsikud. Kui puud kasvavad, siis küllap see muutub. Põõsarinne muutub siis üha olulisemaks.  Mul on hea meel, et nii paljud lehelised on hästi kohanenud ja mul on olnud valiku juures häid nõuandjaid.

Lõpetuseks ilmajuttu. Huvitav, kas ilm läheb siis soojemaks kui ma olen alla andnud ja miski jopelaadse asja selga ajanud? Rõivid lisandub iga päevaga. Veider mõelda, et kusagil Eestimaa teises nurgas pole ikka veel piisavalt sademeid antud nagu nt Haapsalus või Häädemeestel. Taevas teab, mis olud saartel on. Meil sajab. Eile õhtul kui ma kahe vihma vahel tiigikalda ääri läksin ilukaevama, avastasin, et umbrohutuusti alune muld oli kuiv! Mis valemiga küll, sellest ma aru ei saa. Kasvuhoone kõrval on mul rohelise kastike, sealsed elanikud on juba kollasevõitu nagu KSJ eile mulle näitas. Kasvuhoones kasvav basiilik on krapsilt roheline ja füüsal, mille ma kogenematusest kasvuhoonesse panin, kasvab iga päevaga suuremaks ja suuremaks. Õitseb ja siis kasvatab midagi. Kurgitaimed köhatasid mõne päeva, aga nüüd on väikesed kurgihakatised juba otsas. Aedmaasikaid tuleb iga päevaga juurde, kuna lapsi pole maale saabumas, käin neid isukalt nosimas. Mõne jätan ikka KSJ-le ka. Peab maasikaala veidi suurendama. (hakkab peale see suurendamise värk). Kui aeg läbi, niidan pealsed maha ja sügiseks on tubli seltskond jälle olemas. Minu maasikaid talv ei kahjustanud. Tore ju.

Kuidagi eklektiline sai see lugu. Ei tea, kas peaks talvel ümber tegema või nii :D