reede, 9. mai 2014

pikem vastus ühele küsimusele

Algus. Küsimus oli, et kuidas ma selle nõlva puhtaks sain. Seda esimest pilti vaadates ei saa arugi, et mingis mõttes mul vedas. Enne kui ma selle koha ostsin, oli siin kõik suuremad puud, mis kütteks kõlbasid, maha võetud. See üksik tüügas vasakul pool on harilik toomingas. Põhilised liigid, mis siin kunagi kasvasid ja millest jäi ohtralt vitsakesi maha: harilik toomingas, lepp, saar, vaher, punane leeder. Sekka mõni pihlakas ja viis kuusehakatist, mis olid istutatud krundipiiri tähiseks. Nii et ega alguses ei saanud arugi, et miski nõlvak on, kõik oli millegagi kaetud. Kuna suuri puid seal ei kasvanud, siis väikeste väljajuurimine oli lihtsam. Kännud jätsin alles, mitte, et see mulle meeldinud oleks, aga pärast esimese suure vahtrakännu väljajuurimist oli selge, et sügavamal pinnases on raske savi ja juurimisega pöörad kõik pahupidi ja oled pärast hädas sellega, et taimedele on mulda vaja. Aasta hiljem soovitas õpetaja rentida kännufrees ja kännud maha võtta. See on mul tegemata. Mõned kännud on ka vanemad ja juba pehkinud, kui nad mulle ette jäävad, kougin välja.

Minu kogemuse põhjal on kõige lihtsam sallida vahtrakändusid, nemad ajavad kohe kännust võrsed ja kaugemale ei tüki. Kõige hullem kombinatsioon oli vahtraga põimunud toomingas. Üks kihutas igas suunas, teine alla ja sügavale. Vahtravõrsed jätsin nt selleks talveks alles, et närilised järaks neid, mitte uusi istutatud puid. Kevadel astun võrsed lihtsalt maha ja mõneks ajaks rahu majas.

pärast esimesi koristustalgusid

Nõlvakule jäidki ainult kännud ja puude lõikamisest jäänud soga

vaade praegusest lohuaiast maja poole
see on praegune lõunalohk
Koht, kus ma võtsin veel puid maha, oli tiigikallas ja selle kaldaga olin ma hädas, sest leppasid oli nii tihedalt, et juurte pealt põrkas kirves ka tagasi. Pärast esimest kevadet oli mul sellelaadsest käsitööst sügavalt villand ja otsisin tehnikat. Asja tegi keerulisemaks see, et sinna ei pääsenud väiketehnika ligi.


tiigi kallas 2012 kevadel
natuke kaugemalt 2012
Lahendus saabus eelmisel suvel, kui mul oli proffist kopamees, kes süvendas tiiki ja juuris välja ka kaldalt lepakännud. Mõned ikkagi jäid, sest ei pääsenud ligi. Need muidugi õilmitsevad, s.t. ajavad uusi võsusid.

Alles jäi üks muhk, mis oli tekkinud ilmselt siis kui kunagi tiiki üldse tegema hakati. See on mul tänase päevani kände täis ja seal kobestavad mulda vesirotid. Vahtravitsad võtsin maha ja kui nii kaugele jõuan, hakkame vintsiga välja kakkuma. Muhu taha tahaksin veel mõne puu istutada.

Saunamägi või siis saunaväli oli lepavõsa. Minu kogemuse põhjal on lepakännud ühe produktiivsemad. Nende väljapuhastamiseks kulus mul poolteist hooaega kuni sain niitma hakata. Kõige lihtsam meetod oli välja kakkuda nii palju kui juurikaid harutada andis. Väiksemad kännukesed kaevasin välja. Välja tuleb lepakänd märksa paremini kui vahtral. Me kasutasime langevarjuvintsist tehtud kangutajat. Ma ei leidnud ka sellist kopameest, kes oleks sellel pinnasel püsinud.
saunaväli, tagaplaanil on naabri lepik 
 Tänavu aprillis on see vaade veidi teisem, sest lepikut ju ka pole enam sellisel kujul

Kokkuvõtteks. Nagu ma alguses juba ütlesin, oli mul selle võrra lihtsam, et suuri puid polnud maha vaja võtta, vaid mõned keskmised ja enamus kände olid juba vanad. Nende ümbrusest likvideerisin juurevõsud ja jätsin nad paika. Liiga suur vaev ja pinnase rikkumine. Kellel pole saviga probleeme, need võivad ju ette võtta. Nagu olen täheldanud ega see eriti ilus pole ja närilised armastavad nende all end mugavalt sisse seada. Jätsin kasvama ka noore toominga, mille alt igal aastal koristan uued võsud. Tema võra kuju on ilus ja ma pole leidnud talle asendajat, kes pakuks varju allpool kasvavatele poolvarju armastajatele nagu epimeedimid, tiarellid ja sõnajalad. Samal põhjusel on alles ka vaher, aga siin plaan kindlasti muutub, sest selles kasvukohas on ta mõne aastakümne pärast juba probleemne. Mõni teine leht- või okaspuu sobiks paremini.

Ma ei tunne tänapäeva metsatehnika võimalusi. Kui ma vaatan seda naabri lepikut, mis maha võeti ja kui ma peaksin midagi sellist puhastama hakkama, siis ... vaevalt küll. Lisaks tüügastele ja kändudele on see nagu songermaa. Käsitsi ei teeks seal suurt midagi. Aeg annab puudele jõu ja ju siis nõrgemad lähevad välja. Kui ma oleks kohanud seda kopaproffi aasta varem, oleks mu aed juba ka kolmandat nägu. See vastab tõele, et pole mõtet käsitsi teha seda, mida tehnika abil teha saab. Hoiab kokku aega ja tervist. Aeg on teatavasti taastamatu ressurss, tervist annab parandada :) Nagu ma juba Tartu perioodil kirjutasin :) Aed parandab kõik haavad :)



11 kommentaari:

  1. Tagasivaated ja oma tegevuste paberil kirjeldamine ja analüüsimine on alati parem, kui mälestuste peas hoidmine. Aga muutused, muutused...:) Müstika!

    VastaKustuta
  2. Jube raske töö tehtud! Tuleb kohe meelde kokkutulekul see silt tekstiga hull mutt!

    VastaKustuta
  3. oeh! on töid, mille peale ma enam tagasi mõeldagi ei taha.

    a mde, räägitakse, et lehtpuukännust pidada lihtsalt lahti saama - nakatad seenemütseeliga (austerservik) ja see määndab paari aastaga kännu ära. lisaks seened omast käest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vaat selle peaks küll ära proovima, mul lõunanõlv samasugune nagu Tsiilil

      Kustuta
    2. oh, see oleks ju tore, lepakände on mul veel jalaga segada :)

      Kustuta
  4. hull naine see Peedimäe naine :D

    VastaKustuta
  5. oh kui tuttav tunne. Meil olid lisaks leppadele ja toomingatele veel ploomid, kreegid ja saared, ühe võsu võtad maha, üheksa kasvab nädalaga asemele. Mõne saarekännu puhul aitaski ainult see, et mootorsaega rist peale ja lahjendamata Roundup südamikku. Ma ei ole mürgitamise poolt, aga vahel ei jää muud üle, ise tahaks ju ellu jääda

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kreeke ma oma aeda ei istuta, see kogemus on mul meeles, ei tah ameenutadagi. Saared ajavad judinad peale :)

      Kustuta
  6. Vaatan ja loen ja aina rohkem hakkan mõtlema, et kas ikka oma vahtrad ja saared eos välja juurida. Aga meil siin lauspäikeses on suvel nii suur varjuigatsus ju. Ja vahtrad meeldivad mulle nii kevadõites kui sügisvärvides...oeh.

    VastaKustuta
  7. Pealetungiv võsa neelab viie aastaga põllu kui ei tõkesta. Võsaga sõdimine on maal elamise loomulik osa kui põld või aiamaa metsaga piirneb.

    VastaKustuta