esmaspäev, 26. mai 2014

puhkus ja pilditiir

Mu mõnepäevane  puhkus oli mõeldud selleks, et saaks niitmisega järje peale. Kui ma teiselt aiapäevalt koju jõudsin ootas mind ees ülitore üllatus - mutilõks. Tõsine riistapuu. Säädsime üles, veel pole saaki andnud, aga kobin on vaiksemaks jäänud. Vihmaussid on vist palavaga sügavamale kolinud. Mina küll koliks kuhugile varju, sest sääski veel pole nii palju, aga selle eest jagub kihulasi. Ostsin esimese laari Pliksi.

Mu tubli keskmine tuli ja niitis pool krunti nagu niuhti nudiks. Päev enne turgatas mulle pähe, et äkki, rõhutan, äkki teritaks tera ära, kaua seda silo sealt massina alt koukima peab niimoodi. KSJ rääkis juba eelmisel sügisel, et vaja niidumassin hooldusesse viia. Jäi viimata. Nüüd kui tera teritet, (kes tegi, kes tegi, KSJ tegi), siis sülgab massin murulaadset toodet võilillelisandiga laia kaarega. Lõpp hea, kõik hea. Kohe tuleb vesi peale, pärast ilma jahenemist veel üks innustav soojuslaks ja mina jälle heinal.  Ühelt poolt maja saab ära, kui teisel pool juba sahiseb. Rohkem peenraid :DDDD

No ja siis kangutasime kännud teise kohta, kaevasin koha valmis, kuhu turbapeenra varjupakkujad tulevad. Hekiauke lihtsalt ei jõudnud ja üldse kuidagi närb jõudlus, kui niitmine maha arvata. Aias kasvab kõik tundides. Tiigi kaldal on kobarpead niiiii ilusad. Palmilehine tarn ka.
Tiigikaldalt eemaldasin võililli ka. Ahjaa, neid ma eemaldasin üldse igalt poolt, kus nad istutusaladele kippusid.

Nädalavahetus. Kuum. Liikusin koos varjuga. See on õnnis hetk, kui kuumus järele annab. Tööd saab teha varahommikul ja hilisõhtul, kui viimaseks ikka jaksu jääb. Eile ma suurt midagi ei teinudki, õpetaja oli käepärast ja nii sai kaamera ometi kord manuali peale sätitud ja klõpsutasin hoolega ja sättisin valgust jm. Pilditiir.


Üks kauneimaid sõnajalgu minu aias. Ega neid eriti rohkem polegi :). Esialgu. Esimesel aastal kasvas tiigi kaldal, eelmisel aastal kolisin ta varjulisemasse kohta. Tänavune mai on ta imekauniks muutnud. Raske pildistada, sest neid värve ja lehe graatsiat tabada nii nagu ma tahaksin, on veel minu oskuste taga kinni.


Arvestades ilmateadet, läheb vist taimekasv jälle päevarvestuse peale üle. Ma olen väga õnnelik, et kõigil okaspuudel, kaasa arvatud see hall nulg, mille ma olin sunnitud talvel taas istutama, sest tuul rebis ta välja, isegi temal on uued kasvupungad. Olen väga tänulik, nii kahju oleks temast loobuda.

Toolidetagust platsikest niitsin 2 päeva tagasi. (homeeriline naer).

Pügasin oma jaapani enelad ümarateks. Päris armsad said. Ei ole sellekohast pilti. Ei mahu nii palju. Praegu polegi nii väga aega pilte vaadata, eks talvel jõuab.

Nõmmliivatee voolab vabalt, alguse sai ta ühest tutsakust. Ruumi veel on, las voolab. Mõned isetekkelised tutsakud ja mõned kokkutuleku ülejäägid tunnevad end oivaliselt. Neid toone aias ma armastan.

Kogu kaameramöll sai alguse tiarellide pitsivahust. Mul on neid kahte liiki ja mõned sordid. Tahtsin siis üles pildistada, aga kõik sai ühtlane valge müra.



Lorraine on ka ärganud ning tõmmu kurereha peab hakkama varsti tagasi lõikama, siis saavad uued ja ümarad puhmad.
Ja siis vaatan veidi nõutu moega oma suvelilli, mis sai talikülvihga tekitet. Õppimise ja harjutamise mõttes. Täitsa jama, kõik on üles tulnud. Mis ma selle raudürdiga nüüd teen :) ?

P S minu titepeenra näeb välja nii nagu oleks ma sinna põldohaka ja põldsinepi lava teinud. Sulandub hästi maastikuga.

....
ära väsisin
aga mai jätkub

kolmapäev, 21. mai 2014

vihmapaus. tammditamdidaa

Ma peaksin muidugi hoopis tuba koristama, aga ei malda. No ei jõua muidu järge pidada. Mitmepäevane, (rohkem küll öine), kastmine,(kokku 3 korda?), on kõigile elu sisse puhunud. Võililledest ma ei räägi, need on nagu surematud kaššeid või mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Nendega ma ei võitle, sest aias ma üleüldse sõda ei pea. Niidan. Veidi nürimeelselt, aga ikka. Juurin. Tiigikaldal ka juurin. Juurdlen selle üle, et äkki naat on parem kui võilill, vähemalt ei külva ennast ohjeldamatult. ?! Või mis see kolmas, kerahein, parem on.

Vihm on nii hea, et isegi need kohad, mis muidu kipuvad kivistuma, on vabalt töödeldavad. Teen esimest rohimist. Pool on veel teha :) Mul on puhkus. Maipuhkus. Lühidavõitu, aga puhkus.

Lumepuu pungad puhkesid eile ja hariliku nutipõõsa otsa tekkisid lehekesed, haleesia caroliina otsa ka. Kasvuhoone ette tekkisid muti mullahunnikud,  kolis kaladest veidi kaugemale. Vist. On põhjust rõõmu tunda, sest pärast sellist talve näha oma uuekesi tärkamas on puhas rõõm. See ei kehti muttide kohta, aga pole viga, mul on veel kala.

Must leeder `Aurea`on kaunim kui kunagi varem. Te peaksite teda nägema :) Ta polegi niivõrd kollane kui salatiroheline-kollane ja nii suviläbi. ("Suviläbi" on omadussõna). (Miks ma küll nii palju sulge kasutan?)



Etteruttavalt - jah, mul on aias rohelist ka :) aga need kollased, rohelised ja vahel teate-isegi-mis-värvi, keravormid, ma lihtsalt ei suuda neile vastu panna :) `Fuscorubra`ei loe, ta läheb roheliseks.
Minupoolest oleks parem, kui nad õitsema ei lähekski, aga neil on ju vaja. Külvata  ... nagu ma täna täheldasin. Uniste buddleiade juurde näiteks on hea külvuda, sest sügisel ma nende alt ei rohi, ei pääse ligi. Muide, hea, et buddleia ei talvitu täies suuruses, ta oleks hull paju.

Keravormidest veel. Kasvamas on mõned lihtsalt rohelised nagu nt ebajasmiinid, neist sai istutamisel kogemata ühest mitu. 2 potis, 1 maas. Kasvab, aga ei ole veel kera. Kes neid oma aeda tahab, peab Järvseljale kihutama. Puukooli. Võimalik, et hilja juba :)

Minu armas hingesugulane soengu poolest `Tiny Curls` hakkab juurdekasvu näitama. (All paremas nurgas). Erinevalt minust ei pea ta end kammima.

tamditammtitamm   
No ja kui Tagatalu perenaist lihtsalt sõbramehe poolest natuke (vastu) tirriteerida, siis veel mõned sirgema soenguga okkalised

tammtiditammdidaa (P a `Dundanga`)

valge mänd
tammdidammdidaa :)





Serbia kuused ja harilikud kuused. No kuidas saab midagi nii ilusat olla? Kerad ja kuhjad. Mitte veel väga, aga varsti.
tammdidammdidammdidaa
tammdidammdidaa
korea pappel. Kui istutasime, oli ta KSJ-st ka pikem. Ikka on pikem.

Vihm lõppes nüüd ära. Lähen rohima. Taevas teab, mida veel leida võib. Kui aed on veidike suurem, siis toovad maivihmad üllatusi. Nagu nt turbapeenra käigurajale on keegi liiliad sokutanud. Mina see küll polnud.

Mõned õied ka.



Õhtul näeme :) Mul kõik puha loetud, aga pole jõudnud sõna sekka öelda. (Paremale ära puhkama.) Ei, ma ei luba, et rohkem ei postita. Pätsikese projekt on muide järgmisse faasi jõudmas. ( Näed sa siis, polnudki sulge vaja). :D

Igavesti Teie ...

teisipäev, 20. mai 2014

ai-mai

Maikuu suvi saabub siis, kui aeda hakkab sinist tekkima. Kuumalaine pole suvi, see on lihtsalt kuumalaine. Eile varjus +34, kell 16. Aias muutub kõik juba tundidega.
Sinist ja valget ja rohelist. Epimeediumid tegid otsa lahti, tiarellid on alustamas. Pildid on vaheldumisi Maria ja minu kaamera tehtud. Vahe on silmnähtav, aga see pole oluline.

rotid tõid lõunalohust lohuaeda ühe tulbi, eile oli ta juba valgem. Paraadpeenras on veel Tulipa sylvestris, rohkematega ma mängima ei hakka, pole mõtet närilisi nuumata.
Kuna ma kolisin Faasseni naistenõgesed kõik tahapoole, et neil oleks ruumi laieneda ja värvida siniseks saunavälja liivane ots, siis esimese vaate sinist ilma teevad nüüd ja nagu varemgi, kevadfloksid.

Phlox divaricata
 
  Phlox stolonifera

Siis peaksid lisanduma paradiisia ja verev kurereha `Alba`. Minu suureks rõõmuks ajas Thalictrum delavayi `Alba`maa seest uued õrnad võsukesed. Varakevadel oli ta mullast välja kerkinud ja ma arvasin, et kuivanud ning surnud. Torkasin ta siiski maha tagasi ja oi, mai, ongi elus. Nii tore!
Siberi iiristel on tänavu kahjurid ja kuidas nad sellest välja tulevad, saame näha. Proovisin juba koduseid tõrjevahendeid, need ei toimi. Tõrjevahendi ostsin ka ära, pole sobivaid olusid veel kasutamiseks. See saab olema ka viimane abinõu.
Kahjuritest veel. Liiliakukki korjasin ära eelmisel aastal, ka sel aastal tuleb nendega tegeleda. Õnneks ei ole neid massiliselt. Maria tabas ühe otse teolt


Siberi mägimoon, kelle ülesandeks on külvata, külvata, et ma saaksin nad kokku korjata ja korrata Supilinna mailendu, esineb küll järjekindlalt, aga külv on nigel või mina liiga usin. Sellel taimel on meie peres lugu ja nii peab ta olema igas minu aias nagu ka ebajasmiinipõõsad kaevu ääres jne jne, sest sellepärast, et.




Vihmaootuses tegin mõned kiired istutused. Poolvarju ala, nad saavad hakkama. Sorteerisin pottidesse istutatud taimi ja see tekitab minu alati stressi ja siit saabki alguse minu igaaastane-rohkem-ma-püsikuid-ei-taha-tunne. Tegelikult saavad nad pottides päris hästi hakkama ja talvituvad ka hästi, aga ikkagi see häirib mind nagu kehv planeerimine või tegemata töö.

Õhtul seisin tamme all. Tamm sumises. Üleni. Tänavu õitseb ta kuidagi eriti külluslikult. Tammemesi?
Vihm tuli öösel.




esmaspäev, 19. mai 2014

pätsiprojektike

Mulle hakkavad järjest rohkem meeldima peenrad, millel taimi veel pole :) Nii palju võimalusi.
Nädalavahetusel konsulteerisin ühega kolmest, sest kolmas on ära Kaugelmaal ja teine lõpetab kõrget kooli ja töötab raha maaletoojana, (oi, küll mul on ägedad lapsed :D Jäme vihje noortele aednikele, lapsi peaks olema vähemalt kolm ).
Mulle see sobib, kui ma saan plaani ventileerida ja selle käigus saan aru ka, mis mind häirib ja mis see täpselt on, mida ma tahan saavutada. Kodutöö oli mul juba tehtud.

Sain rohevahetuse käigus portsu vana turbapeenra  jääke. Lasin neil sadudes liguneda, et ikka vähem vaeva oleks. Laupäeval hakkasime siis maapinnale joonistama, et saaks ikka looklev, aga mitte sümmeetriline ja et ei sööks ära juba olemasolevat "palgijoont",  tõuse ja languseid.

Nalja sai ka. Teed joonise. Hakkad ühest otsast minema, tekitad ilusa kaare ja pätsid tekitavad omad nurgad, siis lähed vaatad teisest otsast  -  "unistuste kardinad" - pitsid ja rosetid - torka begoonia sisse ja voilà ...



Me vaatasime ikka iga nurga pealt, küll müüri pealt ja siis ülevalt ja siis siit otsast ja teisest otsast, kuni jäime rahule.  Loominguline töö, praktikat on just nii palju kui on.
Eile oli nii kuum päev, et niitmise jätsin õhtuks ja peenart hakkasin ka alles pärastlõunal täitma. Esimene kiht sai peale veetud, küllap pinnas veel vajub. Mulla korjasin kokku eelmise aasta kastiaiandusest ja need kärutäied, mis puudu, kaevandasin mullahunnikust, mis tekkis musumaja platsi pinnase eemaldamisest. Viskasin selle kraami läbi vana reformivoodi, et umbrohu juured kaasa ei tuleks.

Koht on vahelduv poolvari. Varakevadel karmivõitu hommikupäike. Tuuled siia oluliselt ei ulatu, aga külm võib koguneda. Alumine pinnas on savi. Nüüd sai soojem ja kergem kiht alla ja peale. Hommikupäike paistab siia seni, kuni lepik ja hall nulg suuremaks kasvab. Lõunapäike valgustab nulupoolset külge, aga ka mitte terve päeva.

Õhtul, kui oli aega pildistada, ei saanud, liiga palju valgust. Tundub, et üks jõnks on veel ikka jõnks, vaatan veelkord üle.

Esimene ütles, et see oligi puudu, aga me lihtsalt ei teadnud veel :) Siit edendan edasi. Miscanthus on otsad välja ajanud ja nüüd on jäänud oodata, mida teeb buddleia, siis saab põõsastega mängida.

reede, 16. mai 2014

sellepärast

Eelmisel hooajal istutatud epimeediumid on iga päevaga kaunimaks muutunud. Käin neid õhtuvalguses imetlemas. See habras taim võlub mind aina enam ja enam. Pärast pikka niidutööd läksin ja kõhutasin nende juures ja siis kaugemal.


Epimedium grandiflorum `Nanum`


Epimedium grandiflorum `Rubinkrone`





Leidsin oma lapsepõlve niitudelt pärineva kõrrelise. Keksisin rõõmust. Mida kõike mul siin ka ei kasva :)