kolmapäev, 23. aprill 2014

unistuste kardinad, aednikud vines

Sel aastal olin kodus, kui toomingad avasid lehepungad ja kased  tegid hiirekõrvad. Silmapilk. Hommikul ei olnud, õhtuks oli. Sipsniuhti. Linde on tänavu palju, jääpõrutajaid on vähemalt kolm paari, puukoristajat näen ka ühtelugu. Ma loodan, et ta pole savimajja pesa teinud. Kuldnokki on palju ja siis hulgaliselt teisi sulelisi, kes ennast mulle ei näita.

Ma  tahaks nüüd kardinaid. Rohelisi, lehtedest, okastest, okstest. Mida paksemaid, seda parem. Maantee ääres aga kasvavad põhiliselt saared, lepad, mõni vaher. Lage on! Peopesal on! Salaaeda tahaks :) ja siis ma seal nahistaks ja omaette toimetaks. Eks ma teen seda nüüd ka ja mul pole õrna aimugi, kes möödasõites tuututab vms. Eks see tule vast puhtast rõõmust, et olen otse teolt tabatud, tavaliselt labidaga :)

Minu aprillilemmikud. Jaapani enelast kasvatan põhiliselt tema esimese värvi pärast. Ja sellepärast, et talle on võimalik armast, ümarat kuju lõigata. Õitsemine pole üldse nii oluline, sest alguses on kogu põõsas nagu õis.


th kukerpuud ka sekka


aga miks sul nii suured kõrvad on?
hommik
õhtuvalguses

järeltulija!
Ma olen väga, väga rahul, et karukell end külvanud on. Minu aias pole seda varem juhtunud. Nii tore!
Suur soe surub maa seest välja kõiksugu taimepoegi, nt kobarpäid!


Põllult avastasin, oeh, veel ühe päevaliilia ja pojengilapsukese. Pildil on muidugi jälle thunbergi kukerpuu seemik ;)


Tegelesin talvitunud taimedega ja istutasin mõned uued, Järvseljalt tellitud taimed maha.


Vihma pole antud, nii vannitasin kogu potistatud kamba läbi. Õnneks pole neid sellises koguses nagu nt Thelal. Esmavaatlusel tundub, et kõik potistatud taimed on hästi talvitunud. Neid vaadates meenuvad igasugused plaanid ja istutuskavad. Mõned tõstan kõrvale, et saavad kohe maha istutatud. Teised aga tuletavad end järgmise vannitamise ajal meelde.

Väikesed valged taimesildid on peenradest küll lootusetult kaduma läinud, alles on need suured rohelised, mis ma Thela käest ostsin.

Ümberistutused. Lohuaiast viisin ära viis hortensiat,  kolm kuni neli ootab veel plaanide selginemist. Huvitav on see, et vaadates neid õitsemas sain aru, et mulle meeldivad valged rohkem, sügisel tahaks roosa asemel valget , vähemasti lohuaias. Panin naistenõgesed kokku kehvema, (liivasema), pinnase peale ja viisin SOS peenrast ära viimased asukad, nt nagu kaks mägi-võlupõõsast.

Halesia carolina ilmutas elumärke, pungad on elus!!!
Nii ka lumepuu ja teised peened poisid. Ema juurest evakueeritud puispojeng ka. Mil moel tema ellu jäi, jääb saladuseks. Istutasin praktiliselt vastu talve.

Järgneb ...





4 kommentaari:

  1. Igal aastal lähed kerge hingevärinaga vaatama, kas kõige hellemad on elus ja igal aastal saad tunda suurt rõõmu. Ju nad heas tujus aedniku tervitamiseks tuututavad, saavad ka rõõmust osa :)
    Mu etiketid pole kadunud, harakad on suure hulga korralikult ladustanud ühte kohta kokku :D

    VastaKustuta
  2. Hea kuulda tublidest talvitujatest! Minu detsembri algul pottidesse istutatud inlise laugud on ka kõik elus. Maha pandud tulbiliigid tõusevad tublilt ja mõned hüatsindid juba õitsevad! Rõõm!

    VastaKustuta
  3. Imelikud äkilised kuumad päevad tulid ja läksid. Esmaspäeval uurisin ja puurisin ja olin peaaegu kindel, et siberi koerahammas on läinud ja teisipäeva õhtuks olid mullast otsekui välja karanud, lisaks lehtedele. Väikese varrejupikese otsas ka õied. Otsekui oleks keegi nupule vajutanud

    VastaKustuta
  4. imelik ja õnnelik rahvas see aiarahvas, päevast päeva muudkui rõõmustavad igasuguste kribalate üle aga nii hea on olla õnnelik, avastada ja leida, KEVAD :D

    VastaKustuta