aprill, kolmas

Ma lohutan ennast juba mitmendat kuud sellega, et vähemasti pole vaja lumes sumbata. Kuigi täna oleks ma juba ühepäevase lumega ka nõus, sest igasugused sademed oleksid hädatarvilikud. Kuiv on ja päike kuivatab pinda iga päevaga enam. Eile ja täna oli õues (lõikavalt) külm tuul. Olen oma hommikused bussiootuse minutid nii lühikeseks kärpinud kui võimalik. Lühemaks ei saa, siis pean koduväravas hääletama hakkama ja see on määratud läbikukkumisele, sest väravat (veel) ei ole.

Majakoridor on jätkuvalt jäine, selle soojaks kütmine võtab aega. Tunduvalt vähem kui talvel, aga siiski.
Õhtul aga köhisid kuldnokad kurgu puhtaks ja lasid laulu lahti, seda oli armas kuulda. Hommikul, unesegasena, hindan ma linnulaulu pehmelt öeldes tagasihoidlikumalt. Kellaaeg on selline.

Imetlen laukusid. Nüüd on suurem osa neist kasvama hakanud ja edenevad silmnähtavalt vaatamata külmale. Hyacinthoides hispanica on ka otsad välja ajanud ja pojengid trügivad paraadpeenra turbakihist läbi. Murulauk ja longus lauk. Lõunalohu päikesenõlval viskab kartau lauk sentimeetreid, tema valgeõieline sort on veidi väiksem, aga tuleb ka jõudsalt kivide vahelt. Hiidlauk I , (päritolult Risttee talu aiast, ei tea, kas Karin on oma laukudele mingi imeviguri sisse kasvatanud, tõeline väetäim?!),  on veel suuremaks kasvanud ja hakkab lehti laiali ajama, ei ole enam nuiakujuline. Kas ta kavatseb kuu lõpus õitsema hakata? Ma tahaks talle iga kord kummarduse teha, kui vaatama lähen, sest uskuge või mitte, sel taimel on tajutav jõuväli ümber.

Saunamäe väikesed okaspuud on ilusad, lokilambast mänd oli eile õhtul sellise soenguga nagu mina hommikul ärgates peeglist näen,`Tiny Curls`st on asi kaugel.

Tahaks juba sinilille jahti minna.