esmaspäev, 28. aprill 2014

aprill IV*




Oi, kuidas mulle meeldivad sedasorti üllatused, mida aed mulle valmistab. (Nende suhtes, mida elu toob, ma nii vaimustet pole). Istutasin nädalakese tagasi ümber Muhedikult saadud Thalictrumi seemikud ja eile hommikul kontrollkäiku tehes, (ega ometi öökülm pole näpistanud?), vaatan, et väike valge õis paistab. Ülane? Kükitasin lähemale ja mida mina näen - lehe embuses särab mulle vastu valge õis. Mul läksid esimese hooga kõik nimedki sassi.  Alles siis kui suures rõõmutuhinas Muhedikule helistasin, sain õige nime. Kevadmagun! Muidugi. Ma olin seda pilti ja embusejuttu äsja näinud.  Ma olin napakalt heldinud. 

Teine üllatus tuli paraadpeenrast, seal oli nina välja pistnud imeväike nartsiss. Lõunalohust nad maja ette ikka ei jõua ja nii väikesi mul pole olnudki. Kunagi oli selle peenra all heinamaa-laadne ala, aga mine sa tea, võib olla kerkis maa sügavusest ja jumal teab mis ajast pärit sibulake. Pilt jäi kahjuks tegemata.

Eile hakkasid vahtrad õitsema. Saared oleks ka nagu teist tooni, aga mitte nii otsustavalt.


 Õhtuvalguses on lepik mitmekihiline ja roheline on loojanguvärvidesse mähkunud. Toomingad on lehes, kased hiirekõrvus.


Kaks kokkuhoidlikku tüüpi minu aias - harilik salvei ja harilik pöök - kumbki ei lase vanadest lehtedest enne kui uued tulevad.

 Mõnusalt värviliseks on kõik muutunud. Saunaväljal on tänavu helmikpöörised ikka hullusti kõrbenud. Osa kaevasin välja, mis olid vanad tuustid ja kulutasin tunni nende tükkideks lahutamise ja potti torkamise peale. Juurde ma neid enam ei too. Olen mõelnud nad asendada tiarellidega. Vaatame. Kui potistatud seltskond juured alla võtab, siis otsustan, mis nendega edasi saab. Maha jäi ka veel piisavalt.

Evel on õigus, sügavamates kihtides on maa veel külm. Saunavälja nõlvak on pinnase poolest nii jaotunud, et kuni elupuuni on savisem, sealt edasi juba liivasem. Mida kõrgemale Lõunalohu poole seda liivasem. D. buddleia lõikasin ka tagasi, kui peaks ka mingi külmajama olema, siis seemikud tulevad ikka.
Kevadised öökülmad on minu jaoks uus asi. Linn oli alati nii soe, et sellega polnud muret. Siin aias pole sellist kevadkülma lihtsalt veel kogenud. On ära viinud mõned õied ja inglased märkasin kasvuhoonesse kolida, kui käed õues külmetama kippusid. Et neid päikesepiste eest kaitsta, panin kahekordse katteloori laest alla nagu kardina.
Olen istutanud puid, põõsaid, üks murel on veel paika panemata. Kobestanud ja võililli välja juurinud, oeh, neid on küll palju ja pole lootustki, et seemnevaru otsa saaks. Rohida pole veel vaja olnud. Mõned ükskud kohad, sai ju märtsis ka rohitud või oli see aprillis?

Kohe kohe hakkab õitsema Exochorda macarantha `The Bride`. Amuuri toomingas on lehes, Maacki kuslapuu leherüü on nagu põõsa külge heegeldatud. Äkki hakkab ta tänavu õitsema? Võiks ju.
Mikrobioota on talvevärvi suvehooajaks välja vahetanud, ainult har. mänd `Wintergold`hoiab kuldsest, aga juba paistab rohelist. Käisin nädalavahetusel Jardinist läbi ja nägin seal pottides talvitunud sordikaaslasi, nemad olid küll väga nirakad. Meie männike on ikka väga priske ja särav. Aianael 

*Piltide sortimisel olen hakanud kasutama jaotust kuu_I-IV. Proovisin ka alade kaupa, aga need kipuvad kokku sulama.

kolmapäev, 23. aprill 2014

unistuste kardinad, aednikud vines

Sel aastal olin kodus, kui toomingad avasid lehepungad ja kased  tegid hiirekõrvad. Silmapilk. Hommikul ei olnud, õhtuks oli. Sipsniuhti. Linde on tänavu palju, jääpõrutajaid on vähemalt kolm paari, puukoristajat näen ka ühtelugu. Ma loodan, et ta pole savimajja pesa teinud. Kuldnokki on palju ja siis hulgaliselt teisi sulelisi, kes ennast mulle ei näita.

Ma  tahaks nüüd kardinaid. Rohelisi, lehtedest, okastest, okstest. Mida paksemaid, seda parem. Maantee ääres aga kasvavad põhiliselt saared, lepad, mõni vaher. Lage on! Peopesal on! Salaaeda tahaks :) ja siis ma seal nahistaks ja omaette toimetaks. Eks ma teen seda nüüd ka ja mul pole õrna aimugi, kes möödasõites tuututab vms. Eks see tule vast puhtast rõõmust, et olen otse teolt tabatud, tavaliselt labidaga :)

Minu aprillilemmikud. Jaapani enelast kasvatan põhiliselt tema esimese värvi pärast. Ja sellepärast, et talle on võimalik armast, ümarat kuju lõigata. Õitsemine pole üldse nii oluline, sest alguses on kogu põõsas nagu õis.


th kukerpuud ka sekka


aga miks sul nii suured kõrvad on?
hommik
õhtuvalguses

järeltulija!
Ma olen väga, väga rahul, et karukell end külvanud on. Minu aias pole seda varem juhtunud. Nii tore!
Suur soe surub maa seest välja kõiksugu taimepoegi, nt kobarpäid!


Põllult avastasin, oeh, veel ühe päevaliilia ja pojengilapsukese. Pildil on muidugi jälle thunbergi kukerpuu seemik ;)


Tegelesin talvitunud taimedega ja istutasin mõned uued, Järvseljalt tellitud taimed maha.


Vihma pole antud, nii vannitasin kogu potistatud kamba läbi. Õnneks pole neid sellises koguses nagu nt Thelal. Esmavaatlusel tundub, et kõik potistatud taimed on hästi talvitunud. Neid vaadates meenuvad igasugused plaanid ja istutuskavad. Mõned tõstan kõrvale, et saavad kohe maha istutatud. Teised aga tuletavad end järgmise vannitamise ajal meelde.

Väikesed valged taimesildid on peenradest küll lootusetult kaduma läinud, alles on need suured rohelised, mis ma Thela käest ostsin.

Ümberistutused. Lohuaiast viisin ära viis hortensiat,  kolm kuni neli ootab veel plaanide selginemist. Huvitav on see, et vaadates neid õitsemas sain aru, et mulle meeldivad valged rohkem, sügisel tahaks roosa asemel valget , vähemasti lohuaias. Panin naistenõgesed kokku kehvema, (liivasema), pinnase peale ja viisin SOS peenrast ära viimased asukad, nt nagu kaks mägi-võlupõõsast.

Halesia carolina ilmutas elumärke, pungad on elus!!!
Nii ka lumepuu ja teised peened poisid. Ema juurest evakueeritud puispojeng ka. Mil moel tema ellu jäi, jääb saladuseks. Istutasin praktiliselt vastu talve.

Järgneb ...





pühapäev, 20. aprill 2014

nagu selja keerad ...

Loodusel on sinu jaoks alati midagi varuks.
Nagu sa selja keerad, teeb ämblik kraanikausi kohale võrgu ja rasvatihane aiaposti sisse pesa.
Istusime trepil ja arutasime just, et ei saa pikemalt kui päev-paar kodust ära minna, kohe tehakse iga ukse kohale pesa ...
Tõstan pilgu ja mis mina näen, rasvatihane kaob posti sisse.
Ilmub siis mõne hetke pärast nagu jänes kübarast ja kui terasemalt jälgid,
siis näed, kuidas sukeldub planguvirna taha
ja tuust noka vahel, lendab,
(ei kuku), tagasi posti sisse.
Ei tea, kas visati kuusehekist välja, täna kostus sealt tõsisemat ütlemist.

Paari päevaga on pungadest saanud õhkõrn roheline kardin ja kuldnokad kõõluvad traatide pääl ja on hõivanud kolemaja katusealuse sissepääsud. Sisalikud kihutavad telliste otsas ja laps on kolm päeva kodus. Järjest. :)
Kolmest kaks tuulevaikuse kasuks, ütleb optimist, pessimist ütleb poolteist. 

Kolm sooja, vaba päeva!







esmaspäev, 14. aprill 2014

pikakoivaline külaline

Ma olen endasse ikka suhtunud nagu maainimesse, linnaelu oli lihtsalt vahepealne eluetapp.  Nüüd aga lähen nagu linnavurle iga elusa peale õhevile, olgu need siis konnad või kured.

Lõpetasime KSJ-ga tööpäeva, kui nägin üle kuuselatvade uhket tiivasirutust ja tiigikaldale maandus kurg. Üsna üksik teine. Ma olen Muhedike pool külas käies neid ikka trehvanud. Oma kodus küll mitte. See kuresamm on ... nagu kassil vette minnes :)

 



Kurg läheb sauna
Mina fotokaga järgi :)
Üle mäe ei viitsinud minna, läks ringiga. Aeglaselt läks. Konni ei leidnud, lendas naabertallu, seal on suuremad tiigid.


Eile, kui tiigikalda saviküngast silusin, kohtasin konni. Kärnkonni olen sel kevadel ennegi mätta alt välja riisunud, kogemata muidugi. Teine oli ilmselt harilik konn, aga kahtlaselt pisike. Nii väikesi ju ometi veel pole. Konnade ränne on siis alanud? Kahju, et kured mutte ei jahi. Noid on meil jalaga segada.

Tühja sellest, kas sa oled maainime või linnavurle, kuresamme võib alati imetleda ja kilgata võib ka.





14.04.2014

Thymus praecox `Minor`




jne jne jne

reede, 11. aprill 2014

otsad ja ajaarvamine

Ma pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et mu aed on alles nooruke. Sügisene kolimine (2011) tekitab väikese segaduse. 2012 kevad oli algus, 2013 oli siis sisuliselt esimene kevad, millal loodud istutusalad ennast näitama hakkasid. Sedapidi arvutades on see siis II kevad. Aegade algusest lugedes III kevad. Paraadpeenra jaoks jälle aga I kevad :D Mul on arvepidajat vaja :D
Kogu see arvutamine on vajalik selleks, et ma ei ootaks voogavat aeda, see alles kujuneb ju :D

Eile, (jälle see külm tuul), innustatuna teiste aednike aedlemisest ja roomamisest, vaatasin alad lähemalt üle. Tiigikaldale sai sügisel ju igasuguseid lapsukesi istutatud. Kobarpeade ümarused on mul ikka silme ees. Leidsin oivalisi lehekesi ja otsakesi. Suureleheline brunnera on juba päris suured lehed välja ajanud ja karulauk, juhhei! on ka elus ja olemas.

Mõned taimed kasvavad visamalt (II kevad! II kevad! :D) nagu nt kolmelehine piiskenelas. Muhedikult saadud taimelapsed, ma ei teagi kuidas seda nüüd kirjeldada, kõõlusid? pinnases. Ma imestan, kuidas nad ellu jäid? Eelmine kevad saabus sellise mürtsuga, et maapinnal polnud aeg mingeid kujusid võtta, aga tänavu on mulla pealispind pragunenud, allpool on niiskust veel küll.

No ja siis käivad mõned kohad mulle ikka väga närvidele. Mõned põõsad on istutatud (mis mõttes küll!) sinna, kuhu pole vaja. See on parandatav.

Mõni nädal tagasi, kui sai selgeks, et rotirada läheb otse minu suureõieliste epimeediumite alt läbi, ei pidanud ma vastu ja tõstsin nad südamevärinal suure palliga ümber. Eilne päev näitas, et kadudeta, ajavad kasvupungi. Tore! Hollandlasest lumeroosi istutasin lõunalohku lehtpuude alla. Sinna kõrvetav kevadine hommikupäike otse ei paista ja suveks tekib neile pea kohale lehtedest katus. Nagu ma talle lubasin, esimene külastus on alati tema juurde, et ta ikka jaksaks kasvama minna. Istutamise ajal panin istutusauku vett ka, kuigi see tundus ilmaolusid arvestades jõhker, aga pealtkastmine on ilmselgelt kehvem variant.

Paraadpeenar saab huvitav olema. See on mul sügisest meeles, et lõpptulemus 2013 mulle ei meeldinud. Vaatame, mis maikuu näitab. Krookused, nii vähe, kui mul neid ongi, on ninad välja pistnud. Ninad on valged. Pojengid läksid juba paar nädalat tagasi kasvama. Päevaliiliate otsi tuleb ka.

Lõunalohu salaaed on sinillede poolest rikkam ja huvitav on see, et kui põllul seista, siis paistab see sinine ära.
Turbapeenar on jube nagu ilmateade. Läänetuuled kannatan veel ära, aga selle ida- ja kirdetuule võiks küll kinni keerata.
Järgmisel nädalal tulevad Järvseljalt esimesed puud -põõsad. Seni jätkame kasvuhoone rindel ja pump andis ka vahelduseks otsad või õhu. Reeeeeede.

pühapäev, 6. aprill 2014

lühidalt

VIHMA LÕHN!!!
Toomingatel on pungad rohelised,
sõstardel on pungad rohelised,
söödav kuslapuu on kasvatanud minilehed, udupeened ja punakad?
Istutasin kolm rabarberit, (oli vaja) ja seitse pesakonda sinililli.
Kaevasin õunapuualuse lõpuni (taimetittede jaoks)
Koristasin "põllult" kivimultsi ja vedasin sissesõidutee äärde.
Lõpetasin kompostirea ümber kaevamise.
Unustatud pärna uued kasvud on fantastilise värviga! Pildistada ei saa, nad on nii õhukesed, et ei jää näha.
Kaevasin, khm, süvendasin seda auku, kuhu pannakse kasvuhoone, (sellest on küll villand) ja nautisin loojangueelset aega, sest siis enam ei puhunud,
sadas, just nii nagu ma tellinud olin.



neljapäev, 3. aprill 2014

aprill, kolmas

Ma lohutan ennast juba mitmendat kuud sellega, et vähemasti pole vaja lumes sumbata. Kuigi täna oleks ma juba ühepäevase lumega ka nõus, sest igasugused sademed oleksid hädatarvilikud. Kuiv on ja päike kuivatab pinda iga päevaga enam. Eile ja täna oli õues (lõikavalt) külm tuul. Olen oma hommikused bussiootuse minutid nii lühikeseks kärpinud kui võimalik. Lühemaks ei saa, siis pean koduväravas hääletama hakkama ja see on määratud läbikukkumisele, sest väravat (veel) ei ole.

Majakoridor on jätkuvalt jäine, selle soojaks kütmine võtab aega. Tunduvalt vähem kui talvel, aga siiski.
Õhtul aga köhisid kuldnokad kurgu puhtaks ja lasid laulu lahti, seda oli armas kuulda. Hommikul, unesegasena, hindan ma linnulaulu pehmelt öeldes tagasihoidlikumalt. Kellaaeg on selline.

Imetlen laukusid. Nüüd on suurem osa neist kasvama hakanud ja edenevad silmnähtavalt vaatamata külmale. Hyacinthoides hispanica on ka otsad välja ajanud ja pojengid trügivad paraadpeenra turbakihist läbi. Murulauk ja longus lauk. Lõunalohu päikesenõlval viskab kartau lauk sentimeetreid, tema valgeõieline sort on veidi väiksem, aga tuleb ka jõudsalt kivide vahelt. Hiidlauk I , (päritolult Risttee talu aiast, ei tea, kas Karin on oma laukudele mingi imeviguri sisse kasvatanud, tõeline väetäim?!),  on veel suuremaks kasvanud ja hakkab lehti laiali ajama, ei ole enam nuiakujuline. Kas ta kavatseb kuu lõpus õitsema hakata? Ma tahaks talle iga kord kummarduse teha, kui vaatama lähen, sest uskuge või mitte, sel taimel on tajutav jõuväli ümber.

Saunamäe väikesed okaspuud on ilusad, lokilambast mänd oli eile õhtul sellise soenguga nagu mina hommikul ärgates peeglist näen,`Tiny Curls`st on asi kaugel.

Tahaks juba sinilille jahti minna.